Altai ringsõit 6

Keegi estraadiartist laulis kunagi, et „juulikuus lumi on maas“ ja „sa oled kummaline“ või olid sa „imeline“.

Sai siis täna oma käega see juulikuine lumi Altai mägedes ära katsutud. Ega seda lund väga palju enam alles ei olnud. Mõned kõrgemad tipud, kust vta kunagi ei kao ja siis madalml kaljulõhedes jm, kuhu päike vähem peale paistab. Vähesele lumele vaatamata on kummalist ja imelist viimasel ajal see-ees palju olnud. Ilusaid inimesi eriti.

Iidne matmispaik Bayan-Olgiis

Sõitsime terve pika päeva mööda mägiteid, läbi jõgede, otsisime ja leidsime hulgaliselt kivimonumentidega matmispaiku ja külastasime kasahhidest karjuseid.

Alustasime aga varahommikul turult, mis on ju iga linna ja kultuuri peegel.  Tööstuskaup, isegi vene UAZikute varuosad, on enamasti tehtud Hiinas.

Sõitsime linnast välja ja kui olime ühest veidi üle 2500 m kõrgusest kurust üle saanud, pöördusime Khatu jõe orgu (Olgii ise asub 1750 m üle merepinna). Kurul oli ovoo – suur kividest laotud kivikangur, aga ilma andamiteta. Küsisin Seitahmeti käest, kas selle on teinud mongolid või kasahhid. „Mongolid, muidugi,“ rehmas autojuht käega ja tegi ilme, nagu oleks mõeldamatu, et kasahhid tassiks kokku nii tobeda asja nagu kivikangru.

Käisime külas viiel perekonnal ja ma olen nüüd ära joonud umbes 5 liitrit piimaga teed, 5 liitrit jogurtit, söönud tohutul hulgal võid, aruli (kõvaks kuivatatud jogurt), omaküpsetatud ja -aurutatud leiba ja osalenud tohutul lambasöömise orgial.

Toredaim mees sel reisil oli Kojebai. Ta polnud vist maikuust saadik, mil suvekarjamaale sõitis, kellegagi peale oma naise ja 7-aastase tütre rääkida saanud. Nii et nii nagu ta nägi, et UAZik ta jurta ees peatus, alustas ta tohutult valjuhäälset ja rõõmsat juttu. Ja ei lõpetanud seda enne, kui me mõni tund hiljem lahkusime.Ta viis meid vaatama kõike, mis tal oli – lambaid, jakke, ühte ilusat kärestikku, ühte päris suurt juga. Lahkudes pakkis ta meile kaasa nädala varu võid, airaagi ja aruli.

Pikemalt peatusime Kojebai sõprade juures, kes asusid tema jurtast u paarkümmend km eemal. Siin elas koos kolm perekonda.

Kõigi jurtade juures olid päikesepaneelid ja sees väikesed telekad, kust tuli Hiina TV kasahhikeelset programmi.

Karjustel oli valmimas puhkepäevane pidutoit. Esmalt jõime esimeses telgis piimaga teed ja jogurtit, siis siirdusime teise telk, kus oli valminud besbarmak (“viis sõrme”)– kasahhide rahvusroog, mis koosnebki suurest vaagnatäiest lambalihast, mida süüakse koos aurutatud leivaga. Peremees lõikas sured lihakäntsakad parajateks paladeks ja igaüks võttis näppudega vaagnalt rohkem- või vähemrasvaseid tükikesi. Söögi ette öeldi muidugi, peopesad taeva poole, islami kombe kohane palve.

Üks vaagen tühjendatud, siirdusime kolmandasse telki, kus ootas järgmine kausitäis liha. Magustoiduks kraamiti voodite alt välja komme ja küpsiseid.

Pärast lihasöömise lõppu toodi mõlemas jurtas lauale üks pudel viina. Jõid mehed ja paar vanemat naist. Iga pitsi ette käis pikk ja hardal häälel loetud toost või pigem palve. Kõige rohkem heakskiidupominat oli kõige vanema naise toosti peale.

Nägin täna, et tõesti on olemas peaaegu sellist värvi mäed nagu Nikolai Roerich neid kujutas – on punased, mustad, valged, rohelised. Päeva esimene pool oli palav ja päikesepaisteline, siis ilmusid taevasse pilved ja mäed hakkasidki värvi muutma. Päeva lõpuks hakkas vihma sadama ja kiviklibu mäekülgedel hakkas hõbedaselt läikima, taevasse ilmusid vikerkaared. Kõige selle ilu juures oli ka üks väike viga – vihma ja lumesula vesi Khatu jões hakkas tõusma. Meil tuli oma teel aga peajõge ja sinna suubuvaid mägiojasid korduvalt ületada. Mida allavoolu tagasiteel sõitsime, seda rohkem pomises Seitahmet „Opasno, opasno“. Enne jõeületusi käis ta marsruuti valimas, pildus kivikamakaid voogudesse ja otsis mugavamaid läbisõidukohti. Eelviimasel jõeläbimisel aga juhtus siiski, et UAZik („Moi tank,“ ütles Seitahmet) ei jõudnud enam loodusega võidelda ja vesi hakkas meid lihtsalt allavoolu kandma. Õnneks läks mõnikümmend meetrit edasi jõesäng laiemaks, vee vägi rauges ja saime end kruusasele kaldale keerata. Seitahmet vaatas esmalt hirmunult turisti poole, aga kui nägi, et ma väga kuri ei olegi, hakkas heastmeelest suure häälega naerma.

Lõpuks sõitsime oma koduteelt veel tükike maad eemale, algul ei saanudki aru, miks. Selgus saabus kohale jõudes – Seitahmet oli toonud mu tohutu suure hirvekivi juurde, nii suuri kive nägim ma kunagi vaid Hövsgoli järve ääres, kus Ulaan Tolgoys, Möroni ja Hövsgoli järve vahel asub üks ilusamaid Mongoolia hirvekivide kollektsioone (neil kividel on päris hästi säilinud ka iidsed joonistused, mida siinsetel kividel enam praktiliselt pole).

Olen õnnelik – ühe päeva sisse mahtus seekord väga palju ilusaid kogemusi.

Longin nüüd läbi linna tolmuste tänavate jälle koju ja keeran ennast värviliste kasahhi vaipade vahele magama.

6 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga