Postimees, 4. jaanuar 2013 2003. aastal püüdsin Afganistanis kokku saada sõjapealik Ismail Khaniga. Koos Ahmad Massoudiga olid nad ühed legendaarsemad kommunistide ja Talibani vastased võitlejad. Ismaili kantsiks oli Iraani piiri lähedal asuv Herati linn. 1979 tapeti siin tema juhtimisel hulk nõukogude sõjalisi nõustajaid ja nende pereliikmeid. Valitsusväed koos venelastega korraldasid verise kätemaksu – tuhandeid heratlasi hukkus, teiste seas palju naisi ja lapsi.
Ajaks, kui mina Afganistani jõudsin, oli Massoud surnud. Teleajakirjanikeks maskeerunud Talibani mehed olid ta tapnud kaamera sisse peidetud lõhkelaenguga. Läksin Kabulis hotelli Inter-Con, kus lootsin vahendaja kaudu Ismail Khani, tolle väga vastandliku kuulsusega meheni jõuda. Hotelli sisenedes oli mul kaelas fotokaamera. Relvastatud valvurid palusid sellega pildistada, kontrollisid pilte ja fotoka akusid. Kõik oli turvaline.
Hiljuti lugesin ajalehest, et 2011 olid selles hotellis terroristid korraldanud veresauna, mille käigus hukkus üle kümne külalise.
Inimene, kellega lootsin kohtuda, ei ilmunud kohale. Hiljem öeldi, et ta kartis end suvalise välismaalasega siduda.
Lootus kohtuda Herati valitsejaga oli tekkinud mõned päevad varem Jalalabadis. Peatusime hotellis, mille uksel teatas silt ühemõtteliselt, et automaadiga sisenemine keelatud. Eelmisel ööl oli linnas toimunud kolm plahvatust. Sõitsime veidi ringi, vaatasime kuninga talveresidentsi varemeid, jõudsime teeotsani, mis viis Nuristani poole, sinna kus asusid Talibani ja al-Qaida tugipunktid, teisele poole jäid Tora-Bora mäed, kus veel äsja oli redutanud Osama bin Laden.
Olime teejuhi kaasa võtnud Pakistanist, Peshawarist, kus juba N Liidu sõja aegadest saadik asusid suured afgaanide põgenikelaagrid. Ataullahi isa oli tadžikk (sunni) ja ema hazara (nende väheste hazarade hulgast, kes on sunnid). Jalalabadis viis ta meid kokku ÜRO abiprogrammi heaks töötava puštust afgaaniga, kelle tegevusvaldkond puudutas moonipõlde. Mis see täpsemalt tähendas, ta ei rääkinud. Mees andis petroolilaterna valgel meile hotellis julgeolekunõuandeid ja lubaduse vahendaja kaudu Ismail Khanini jõuda.
Vahendaja, nagu öeldud, ei tulnud kohale, ent kui läbi Kabuli Heratisse jõudsime, püüdsin siiski ümber kuulsa kindluse kõndides mõne valvuriga vestelda, et äkki ikkagi naeratab Allah ja saan kuidagi väepealiku jutule. Keegi kõnetatutest ei mõistnud keeli, milles rääkida püüdsin. Rääkisid omas keeles: vehkisid automaatidega, viipasid kindluses olevatele kuulipildujapesadele ja ajasid mind eemale.
Läksin siis linna kolama. Herat oli tervem kui kohati lausvaremeis Kabul. Jõudsin mahajäetud savimajade kvartalisse. Lapsed mängisid tolmuses sisehoovis ja majamüüridel. Alla kümne aastased tüdrukud ja poisid. Tõstsin kaamera, et pildistada. Ja silmanurgast nägin samal ajal, kuidas üks poiss tõstis minu suunas püstoli. Seisime. Kümmekond meetrit vahet. Püüdsin leebelt naeratada. Poiss muigas vastu ja pistis koos kaaslastega jooksu. Tüdrukud jäid mängima.
Afgaanidega on olukord sisuliselt sama, mis palestiinlastega. Mitu põlvkonda inimesi on üles kasvanud sõdides. Nende lootused ja unistused on sõdades purunenud. Hõimud, kes nendel territooriumeil elavad, on neis sõdades sajandite jooksul nii tülli pööranud, et süütuid ja süüdlasi leida pole enam võimalik. Nad ei oskagi muud kui sõdida. Ja see sõda ei lõpe ka ameeriklaste, venelaste ega ka eestlaste jaoks veel kaugeltki 2014. aastal.
