Seljakotirändurite hulgas on üsna populaarne teekond Egiptuse ja Lõuna-Aafrika vahel. Tavaliselt kulub selleks mitu kuud ja hunnik raha. Kuna minul selliseid võimalusi pole, siis läbin seda marsruuti etappide kaupa paljude aastate jooksul. Aastal 2004 sõitsin ühiskondliku transpordiga Kairost Addis Abebasse ning aastal 2006 Addis Abebast Kampalasse.
Millegipärast väljuvad kõik bussid Addis Abeba bussijaamast koidikul. Koidikud ei ole seal vaiksed, sest korraga on bussijaama territooriumil sagimas sadu busse ja tuhandeid inimesi. Suutsin selles kaoses lõpuks siiski oma bussi leida ja tänasin õnne, et olin pileti eelmisel päeval ära ostnud. Karjumine, busside ümber trügimine ja pagasi katusele laadimine kestavad paar tundi ning seejärel püüavad sajad bussid korraga kitsast bussijaama väravast välja sõita. Mingi ime läbi see siiski õnnestub ja meie buss alustab teekonda Etioopia pealinnast lõuna poole. Hoolimata auklikul asfaldil hüplevatest kitsedest, lonkivatest lehmakarjadest ja tolknevatest jalakäijatest on Moyalesse viiv maantee siiski Etioopia üks parimaid teid, kus jõgedele on ehitatud ka sillad. Kohati on asfalt isegi nii sile, et külanaised saavad seal kohviube kuivatada. Ka buss oli Aafrika mõistes küllaltki mugav (bussi marki ja valmistamise sajandit ei õnnestunud tuvastada). Istusin ees peaaegu bussijuhi kõrval ja nautisin aknast avanevaid vaateid. Tänu kiirele bussile ja heale maanteele kulub Addis Abebast Moyalesse jõudmiseks ainult poolteist päeva. Aeg-ajalt tehakse söögipeatusi ja pimeduse saabudes jäädakse öömajale. Meie ööbimispeatuses Dilla asulas õnnestus mul leida hotell kohe bussijaama kõrval. Palusin peremehel tuba näidata ja ta viis mind läbi väikese baari kuskile tagahoovi. Seal oli üks piklik hoone umbes kümmekonna kõrvuti asetseva uksega. Avasime ühe toa tabaluku ja vaatasime tuppa, kus oli üks voodi koos padja, teki ja isegi linaga. Toas oli ka üks tool ja voodi kohal rippus moskiitovõrk, mis oli kunagi kindlasti ka terve olnud. Toa hinnaks ütles peremees 16 birri (24 EEK). Sain kohe aru, et sellise hinna eest peab kuskil ka duširuum olema ning minu pärimise peale juhatas peremees mind ühe katkise kuuri juurde. Roigastest seina taga oli väike tsementpõrandaga ruum, mille ühes nurgas oli ämber veega ning teises nurgas küünal ja tikutoos. Vaatasin üle ka köögi ja peldiku, kuid need jätan siinkohal kirjeldamata. Panin koti tuppa ja läksin õhtusöögile. Ettekandja pühkis lapiga laual leiduva sodi põrandale (hästi ettevaatlikult, et lahtine lauaplaat aluse pealt maha ei kukuks) ning serveeris mulle õhtusöögi koos jaheda õllega.
Hommikul veidi enne päikesetõusu kogunesid reisijad Dilla bussijaama ja sõit jätkus. Õnneks tuli üsna ruttu ka söögipeatus, kus sain tassi kohvi (hommikul hotellis ma kohvi ei saanud, sest personal magas ja ei viitsinud kohvi keetma hakata). Üheksa tunni möödudes jõudsime Etioopia ja Keenia piirilinna Moyalesse ning asfalttee lõppes aga lohtuseks ilmus mobiililevi. Etioopia poolel tuleb kõigepealt käia migratsiooniametnike juures ning seejärel tollis. Formaalsused sujusid kiiresti ning poole tunni pärast jalutasin Keeniasse. Ka Keenia poolel läks viisa saamine kuidagi ebaaafrikalikult kiiresti. Hiljem kuulsin ühelt India kodanikult, et temal oli küll probleeme ühe passis oleva kehvema kvaliteediga templiga. Kümne dollari eest oli templi kvaliteet siiski oluliselt paranenud ning ka tema sai Keeniasse. Astusin sisse keskväljakul asuvasse hotelli ja uurisin hindu, toa eest küsiti 70 USD. Kuna duširuum oli koridoris ja peldik katusel, siis pidasin sellist hinda veidi liialdatuks ning väljusin. Nurga taga leidsin väikese hotelli nimega Barissah. Seal polnud küll nii häid tingimusi, kuid hind oli veidi mõistlikum (2 USD toa eest). Toas olid lisaks voodile ja toolile ka küünal ja tikud. Võtsin toa ja läksin külasse jalutama. Nagu mujalgi, on ka Moyales piisavalt palju kohalikke giide, kes aitavad hotelli leida ja muid küsimusi lahendada. Õhtusel ajal pole Moyales ühtegi ametlikku valuutavahetust ning kuna pidin varahommikul kohe edasi sõitma, olin sunnitud pöörduma mitteametlike rahavahetajate poole. Võtsin appi ühe kohaliku giidi ning me käisime läbi terve hulga poode ja muid urkaid, kuid kohalike ärimeeste huvi asja vastu oli kuidagi lahjavõitu. Lõpuks siiski leidsime mingid tüübid, kes viitsisid asjaga tegeleda. Selgus, et alla 100 USD nad üldse mingit äri ei tunnista. Mul polnud valikut ning sain 100 USD eest 6000 Keenia šillingit. Mõtlesin, et sellise rahahulga omanik võiks omale mõne õlle lubada ja asusin sobivat baari otsima. Selgus, et suurem osa Moyale elanikkonnast on moslemid, kes oma söögikohtades ja poodides mingisugust alkoholi näha ei taha. Hädast aitas jälle välja kohalik giid, kes juhatas mind ühes kõrvaltänavas asuvasse eliitbaari. Giiditeenused (nõuanded hotelli valikul, valuutavahetuse organiseerimine ja baari leidmine) maksid kokku 300 šillingit. Baar oli soliidne ning seal istus tõesti kohalik eliit. Kui hakkasin sealset miljööd ja tantsusammul liikuvaid ettekandjaid videolindile jäädvustama, astusid ligi paar väga ümmarguse peaga kandilist ning soovitasid selle tegevuse kiiresti lõpetada. Hiljem, kui minu lauas istus kohalik kriminaalpolitseinik, võisin filmimist jätkata.
Moyalest väljub ühiskondlik transport alles hommikul kell üheksa ning mul oli meeldiv võimalus ühes söögikohas kohvi nautida ja mobiili laadida (hotellis see küünlaga ei õnnestunud). Kella kaheksa paiku kogunevad keskväljakule mitmesugused džiibid ja veoautod ning hakkavad reisijaid peale võtma. Sain kaubale ühe agendiga, kes vahendas reisijaid vana Landroveri peale. See oli väike lahtise kastiga džiip ning mul õnnestus saada koht kasti, kus olid istepingid kuue reisija jaoks. Kui reisijad on peale võetud, sõidavad autod sada meetrit edasi ja kogunevad tõkkepuu taha. Seal kontrollitakse reisijate dokumente ning kell üheksa hakkavad kõik autod relvastatud meeste saatel korraga liikuma. Sellised ettevaatusabinõud on vajalikud, sest selles Keenia piirkonnas liigub relvastatud bandiite ja turistidel soovitatakse seda ala vältida. Mul vedas, sest selles autos oli reisijaid suhteliselt vähe (ainult 16). Ka pagasit polnud ülemäära, ainult paar suhkrukotti (50kg) ja mõned kanistrid (20l). Pagas paigutati muidugi nii, et istujatele võimalikult vähe ruumi jääks ning igast august läbi sõites vahetusid pagasi ja reisijate asukohad. Üks kohalik neiu, kes veekanistri peal istus ja sealt pidevalt maha libises, taipas lõpuks kanistri väljaulatuva korgi peale istuda ning jäi süütuse kadudes sinna kindlalt pidama. Kasti kohal oleva metallkarkassi peale istusid kolm automaatidega meest ja sõit võis alata. Üks sõduritest andis ettenägelikult oma automaadi alloleva reisija kätte ja jäi õrrele tukkuma. Ilmselt jäi ka teine sõdur tukkuma, sest veidi aja pärast kukkus ühele reisijale automaat pähe. Nüüd taipas ka tema oma automaadi reisijate kätte anda. Džiip vuras mööda savanni kulgeval auklikul ja mudasel pinnaseteel ning ma ei suutnud aru saada, kuidas sellise rappumise juures on võimalik magama jääda. Ilmselt oli aga tegemist väga kogenud reisijatega, sest ka kastis pingil istuv reisija jäi tukkuma. Kuna koos tema pea rinnale vajumisega vajus tal ka näpp automaadi päästikule, siis kartsin, et varsti muudab automaadivalang auklikuks üleval automaaditoru kohal istuva sõduri uued kroonu püksid. Õnneks seda ei juhtunud, ainult üks automaat kukkus veel ülevalt alla. Selle sai omale hoida üks pearätiga mees, kelle näo omapära võimaldaks tal ilma mingi grimmita suvalises filmis röövlit mängida. Üldse oli kastis tore seltskond ja eriti värvikas kuju oli üks somaallasest tüüp, kes pidevalt chatti (Etioopias kasvatatav narkootiline taim) näris. See tüüp meeldis ka kõigile sõjaväe kontrollpostidele, kes ta iga kord kastist välja tirisid ja onni taha täiendavale kontrollile viisid. Alguses arvasin, et nüüd lastakse ta lihtsalt maha, kuid hiljem selgus, et ta pidi oma isikut mõningate rahatähtedega tõestama. Somaallane ei lasknud ennast sellistest pisiasjadest häirida ning pakkus chatti ka autojuhile. Mida rohkem autojuht neid lehti mälus, seda kõvemaks läks kabiinist kostev muusika ja suuremaks muutus ka auto kiirus. Teekond kulges läbi savanni ning aeg-ajalt vilksatasid tee ääres gasellid, jänesed, vöötoravad, jaanalinnud ja toonekured. Külade ümbruses asendusid metsloomad kitsede, lehmade ja kaamelitega. Lõuna ajal einestasime ühes teeäärses kõrtsis ning autojuht kasutas aega olematute amortide parandamiseks. Vahetusid ka mitmed reisijad ning automaatidega meeste asemel tuli kasti üks vanamees Livingstone ajastust pärineva vintpüssiga (ta ise oli ka samast ajastust). Õhtuks jõudsime Marsabiti asulasse. Võtsin toa Jey Jey Centres, mida Lonely Planet nimetab Marsabiti parimaks hotelliks. Seda ta ka kindlasti oli, sest toas oli isegi laud, koridoris päris duširuum ja pooles hotellis ka elekter (minu tuba asus muidugi teises pooles). Hotellis oli üsna korralik restoran, kus sain maitsta ugalit. Ugali on kohalik toit, mida eriti ei kiida mu lemmikraamat (Peter Moore, „Tualetis mitte sittuda“, Tallinn 2005), kuid mis esimesel korral väga hirmus ei tundunudki. Tegin väikese jalutuskäigu ka Marsabiti asulas ja avastasin, et Keenia baaride omapäraks on trellide taga asuv baarilett. Raudtrellid on parasjagu selliste vahedega, et saaks müüjale raha ulatada ning ühes kohas on veidi suurem vahe, kust õllepudel läbi mahub. Marsabitis nägin ka kahte mzungut (valge inimene).
Hommikul leidsin küla vahelt ühe suure veoauto, mis alustas teekonda Isiolo poole ja sain juhiga kaubale. Istusin ülesse suhkrukottide otsa ja sõit algas. Ka sellel autol oli üleval torudest karkass kattepresendi jaoks ning enamus reisijaid eelistas istuda neil torudel. Ülevalt oli hea vaade ümbrusele, mis oli üllatavalt vaheldusrikas. Marsabiti lähedal läheb tee läbi rahvuspargi ning seejärel läbi Kaisuti kõrbe. Hiljem tulevad Ndoto mägede kaitseala ja mitmed väiksemad kaitsealad Isiolo kandis. Lisaks loodusele võib külades näha värvikaid samburu rahva esindajaid. Lonely Planeti andmetel sõidab veoauto Marsabitist Isiolosse 7 tundi, kuid meil kulus kokku 16 tundi. Kõik sõltub purunenud autokummide arvust. Meie autojuht näiteks ei kasutanud kummi purunedes tagavararatast ega ka mitte teist sisekummi, vaid eelistas sisekummi lappida. Selleks puhastati lapitav koht krobelise kiviga ja liimiti paik peale. Kui lapitud kumm paigas ja ka ratas juba all oli, selgus siiski et asi seekord ei õnnestunud. Sarnast protseduuri korrates kulus meil ühes peatuses 4 ja teises 2 tundi. Hilisõhtul jõudsime siiski Isiolo linna. Sealses hotellis oli mul toas ka elekter ja oma duširuum. Kraanist küll sel päeval vett ei tulnud, kuid lahke personal tõi mulle terve suure kausitäie vett vannituppa.
Isiolo asub väga arenenud piirkonnas, kus on asfaltteed ja liiguvad päris bussid. Hommikul lükkasid reisijad bussi käima ning me alustasime sõitu Keenia pealinna poole. Hoolimata keskmise tugevusega uriinilõhnast oli buss siiski mugav ja vaated aknast ilusad. Karjamaadel sõid mustavalgekirjud lehmad ja eemalt paistis Keenia mägi. Sõit Nairobisse kulges kiiresti, sest bussil ei läinud kordagi kumm katki ja ka kütus sai otsa ainult ühel korral. Nairobi torkas silma oma kontrastidega: kesklinnas on kaasaegsed kõrghooned ja tänavad on suhteliselt puhtad, kuid äärelinnades on tõelised hurtsikud ja pori ulatub põlvini. Bussijuht otsustas, et ta kesklinna ei sõida ja reisijad olid sunnitud äärelinnas väljuma. Võtsin takso ja ütlesin juhile, et soovin sõita kesklinna. Taksojuht sõitis lähima bensiinijaamani, küsis minu käest raha ette, lasi mõne liitri bensiini paaki ja sõitiski kesklinna. Minu hotellid läksid iga päevaga aina luksuslikumaks, Nairobi hotellis olid olemas nii elekter kui ka soe vesi ning isegi pesupesemisteenus. Ostsin omale järgmiseks päevaks bussipileti (parema istekoha saamiseks on kasulik pilet võimalikult vara osta) ja kolasin veidi mööda linna. Nairobi on linn, kus isegi kohalikel ei soovitata pärast pimeduse saabumist tänavatel kolada, rääkimata mzungudest. Mulle on igal pool maailmas tundunud, et sellised arvamused on veidi liialdatud ja sama tunne tekkis ka Nairobis öösel kolades. Kui mõni mzungu läheb pimedas välja kaelas rippuva videokaamera ja pükste tagataskust väljatolkneva paksu rahakotiga, siis jääb ta muidugi neist ilma, kuid ilma mingisuguse varanduseta ettevaatlikult liikudes pole see „nairobbery“ nii hull. Ühe kõrvaltänava baari rõdul istudes märkasin ka rastasoenguga mzungut kesköö paiku naaberbaari sisenemas.
Hommikul alustasin teekonda Uganda poole. Akamba firma buss oli ülimalt mugav, kuid kahjuks ei saanud ma aknaalust kohta, sest piletit ostes olid kõik aknaalused kohad juba välja müüdud (piletit ostes on võimalik istekohtade plaani pealt koht valida). Minu kõrval istus neeger Kongost, kes sõitis kodumaa poole ning ma tegin temaga juttu. Meie vestluse tulemusena sai tema ühe Coca-Cola ja mina aknaaluse koha. Vaated olid ilusad ja sõit kulges viperusteta. Lõunapeatuse ajal märkasin, et mehed tõstavad bussil mootorit maha ja hakkasin juba edasisõidu pärast muretsema. Mure oli aga asjatu, sest tegmist oli lihtsalt ühe reisija pagasiga (mees oli Nairobist mingi mootori ostnud). Pärastlõunal jõudsime Uganda piirile ja väljusime bussist. Reisijad käisid läbi ühe putka luugi juurest ja said passi Keeniast väljumise templid. Seejärel tuli minna jalgsi üle silla ja teisel pool paistsid juba Uganda piirivalvurid, kes viisaka teretamise asemel tegid mulle märkuse suitsetamise kohta. Sellega ka kogu nende tegevus piirdus ning ma jalutasin edasi migratsiooniametnike juurde. Viisa saamine läks jälle mõne minutiga ning võisin uuesti bussi peale minna. Enne bussi peale minekut jõudis ka üks õues vahtiv vormis mees mulle suitsetamise kohta märkuse teha ja mulle hakkas tunduma, et Ugandas on suitsetajate ahistamine lausa seaduseks. Hiljem bussiaknast vaadates ja Kampala linnas jalutades märkasin oma hämmastuseks, et mitte keegi tõesti mitte kuskil ei suitseta. Olen elu jooksul mitmes riigis käinud aga sellist asja pole veel kohanud. Hoolimata minu pidevast ahistamisest, oli Uganda siiski ilusa looduse ja toredate inimestega maa. Õhtuhämaruse ületasime Niiluse jõe ja mõne aja pärast peatus buss Uganda pealinnas Kampalas. Nairobiga võrreldes on Kampala tunduvalt ohutum ja palju lahedama ööeluga ning hinnad on sarnased Keenia hindadega.
Järgmisel päeval sõitsin veidi linnas ringi (kõige mõistlikum sõiduvahend on matatu ehk marsruuttakso) ning seejärel suundusin Entebbe linna. Kui Kampala jättis üsna meeldiva mulje, siis Entebbe on oma rahu ja vaikusega veel palju meeldivam. Puhtad tänavad, ilusad majad ja Victoria järve kaldal laiuvad golfiväljakud tekitavad soovi selles linnas pikemalt peatuda. Kuna seekord (nagu ikka) oli minu aeg väga piiratud, siis otsustasin Ugandasse varsti kindlasti tagasi tulla. See maa on väärt põhjalikumat tutvumist.
Addis Abeba – Moyale, vahemaa 800 km, aeg 33h, hind 130 EEK.
Hotell Dillas 24 EEK
Hotell Barissa Moyales 26 EEK
Auto Moyale-Marsabit, vahemaa 250 km, aeg 7h, hind 175 EEK
Hotell Jey Jey Centre Marsabitis 55 EEK
Auto Marsabit-Isiolo, vahemaa 260 km, aeg 16h, hind 90 EEK
Hotell Mocharo Lodge Isiolos 110 EEK
Buss Isiolo-Nairobi, vahemaa 345 km, aeg 6h, hind 90 EEK
Hotell Evamay Nairobis 175 EEK
Buss Nairobi-Kampala, vahemaa 700 km, aeg 12h, hind 305 EEK
Hotell Speke Tourist Kampalas 445 EEK
KOKKU umbes 2400km, 75h sõiduaega, 1700 EEK