Abhaasia. Vaikne hääbumine

Postimees, 11. jaanuar 2013 Käisin eelmisel aastal Abhaasias. Taotlesin Abhaasia välisministeeriumi kodulehel viisa ning sisenesin sellele Venemaa poolt okupeeritud Gruusia territooriumile Krasnodari krai kaudu. Mõned mu grusiinidest sõbrad ei kiitnud seda sammu heaks, aga just nii ma teha tahtsin. Ja ma sain, mis ma tahtsin – põhjaliku vestluse Vene julgeolekumehega piiripunktis.

Sõitsin Sotši lennujaamast taksoga piirile. Juhiks on venelane Grigori. Kuuldes, kust ma tulen, teatas, et 30 aastat tagasi oli tal eesti külast pärit sõber Lembit, tore mees, kes end surnuks jõi. Saime mõnusalt jutu peale ja uurisin sohvri käest, et kes siis Gruusia-Abhaasia suures sõjas süüdi on. Grigori vaatas roolist mu poole nagu näeks esimest korda lolli. „Meie, venelased muidugi,“ teatas ta. „Grusiinidel ja abhaasidel oli üksteisele üht teist öelda, aga Moskva kruttis neid mõlemaid nii üles, et enam ilma sõjata rääkida ei saadud.“

Kohe teispool Vene-Gruusia (Abhaasia) piiri on eestlaste külad. Kunagisest uhkusest on vähe järel, paljud põgenesid sõja ajal Eestisse, aga mindud on ka Ukrainasse, Leningradi ja mujale. Salme ja Sulevi eestlased hoidsid sõjast eemale, ent päris lõpuks, kui apsuad läksid Suhhumi peale, pidid kümmekond eesti poissi nendega kaasa minema.

Küsisin eestlaste käest, miks sõda algas. „Grusinad tahtsid kõik maa ja mere enda kätte võtta. Abhaasid ei tahtnud nii palju oma tulu Tbilisisse saata, kui nood seal nõudsid.“

Suhhumi raamatupoes kohtasin kaht vanameest. Raudselt sellised, kes elavad veel apsuara tõdede järgi – täidavad vana aukoodeksit, austavad vanakesi, armastavad isamaad, on piiritult külalislahked.  Tundsin huvi vana kommunisti Nestor Lakoba vastu, kes oli kõigi Moskva kommunistide suur sõber kuni Stalin ta mürgitada lasi. Mehed soovitasid mulle paari raamatut ja küsisid siis, mis kandi mees olen. Kuuldes, et päikselisest Tallinnast, vangutasid nad pead: „Te olete grusiinide sõbrad, te ei salli meid, kahju.“ Seletasin, et nii mustvalged tegelased me nüüd ka ei ole. Noorem mees ei teinud kuulmagi, teatas uhkelt, et sõja ajal oli ta väeosas eestlanna – Svetlana -, kes sõdis mitme mehe eest grusiinide vastu. Ma ei uskunud teda. (Hiljem asja uurides, õnnestus too Svetlana, eestlanna, siiski tuvastada.)

Kõige kurvem kohtumine oli aga Musta mere äärses pargis, seal, kus kunagi seisis Rustaveli monument, mis rahvusliku vahkviha käigus puruks peksti. Üks apsua rääkis mulle seal rahulikult sellest, kuidas grusiinid ja megreelid nõukogude ajal apsuaid alla surusid, kuidas hull Gamzahurdia tühistas Abhaasia autonoomia ja kuidas Saakašvili oli enne viimast sõda peaaegu jõudmas mõlemaid pooli rahuldava sisulise iseseisvuseni. Too mees ei eitanud ka seda, mida apsuad sõja ajal korda saatsid, seda, et hukati ligi 10 000 grusiini, et tuhanded pered sunniti lahkuma. Ta küll ei nimetanud seda genotsiidiks, ta püüdis selgitada Gruusia vastase viha põhjuseid, aga ei õigustanud tapmisi.

Ta rääkis sellest, et viimastel aastatel on Venemaa toetusel ilmunud palju propagandamaterjale, ajaloolisi ja pseudoajaloolisi teoseid Abhaasia kohta, mis loovad mulje, et rahvusteadusi soositakse ja apsuate kultuur õitseb. Ja siis rääkis ta Vene sõjaväebaasidest, sisse imbuvast administratiivvõimust, Moskva ärimees-linnapea Luškovi ja ta sõprade investeeringutest, vene rublast ja Moskva ajast, mis siin kehtivad.

Kaukaaslase kirglikkusega haaras ta mu käest ja kinnitas: „Kahe põlvkonnaga on 150 000 apsuat kadunud, nii nagu kadusid meie sugulased tšerkessid.“

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga