8 riiki 8 päevaga. Viies päev – Maroko järelkaja 27

Kuna Madridis midagi väga huvitavat esimesel õhtul ei olnud, siis kirjutan veel Marokost, Ramadanist, inimestest ja lõppu veel ka veidi praktilisi näpunäiteid Makoros reisimiseks.

Ramadan

Juhuslikult sattus mu reis täpselt ramadani ajale, mil moslemid päikese tõusust päikese loojanguni ei süüa ega juua tohtinud. Kui sellises kuumuses endalgi erilist söögiisu polnud, siis väga karm oli vaadata neid 40 kraadises kuumuses päevotsa tilkagi joomata. Nägin ühes kohvikus giidi, kes kahe jaapani turisti kõrval istus kui need teed jõid, nägu mis giidil peas oli kui jaapanlased teed jõid jäi päris hästi meelde. Ise proovisin joomiseks mõne hotelli leida või mõnda nurgatagusesse soppi sisse põigata, kus kohalike silma alla ei sattunud. Mäletan, et ühel õhtul Batha hotellis elav ameeriklane, kes siin araabia keelt õpib, rääkis, kuidas ta kodus vaikselt külmkapi ukse taha hiilib, et selle varjus salaja vett juua. Ta elab nimelt ühe lõuna aafrika elaniku majas, kus on juhtumisi ka mõned teenijad, ja hoolitseb, et seal kõik korras oleks kui omanik eemal viibib.

Aga kui kell kukub, siis on pea hetkega rahvamass tänavatel kolmekordistunud ja täiesti võimatu on kuhugi pääseda, kusagilt on äkki ilmunud kõikvõimalikud ratastel veetavad vankrid erinevate saiakestega, kümme erinevat värske apelsini, aprikoosi ja tont teab mis mahla müüjat, ostetakse puuvilju, saia, igasugu imelikke maiustusi – kõike mida kohe süüa või juua saab, inimesi on meeletult, igal pool on järjekorrad ja lootusetu on kuhugi liikuda. Kuid sama järsult kui kõik algas kõik ka lõpeb ning tänavatel võib vaid aeg-ajalt kohata mõnd üksikut möödujat. Kõik, kes tänaval tunglesid on koju sööma-jooma läinud. Alates melu algusest kuni haudvaikuseni kulub umbes kolmkümmend minutit ja see on tõesti uskumatu kui vaikseks tänavad seejärel jäävad. Ka kohvikupidajad ja kaupmehed hakkakvad seejärel sööma. Mulle kui eestlasele tundus täiesti uskumatu, et usk kuskil inimeste elus nii tähtsat rolli võib mängida.

Veider maailm veidrad inimesed sees

Turiste oli linnas hotellide arvu vaadates arvatavasti siiski küllalt palju, kuid millegipärast õnnestus alati ühtede ja samade inimestega õhtu lõpuks kokku saada. Näiteks lähed kolmest inimesest hotelli ees hommikul lahku ning lõuna ajal restorani sööma minnes on üks neist juba seal ja teine saabub 10 minuti möödudes, kolmandat näed õhtul teise restoranis. Arvestades 350 000 elanikuga vanalinna ja ligi 2 miljonit elanikku kokku, pole just eriti suur šanss. Arvatvasti kujunevad turistidel välja lihtsalt mingid oma kohad, kus nad käivad (suuresti kindlasti tänu LP-le) ja paljudel need kohad omavahel kattuvad.

Minule sai põhiliseks järgmises kolmnurgas liikumine: esiteks Thami tänavarestoran peaväravate juures, mida vist ka LP soovitab, teiseks Cafe Clock, vana veekella juures, kus eile ka see araabia pidu toimus – ameeriklasest omaniku ja meeldivalt vaba õhkonnaga koht ning kolmandaks hotell Batha suure purskkaevu lähedal, kus lapsed päeval mängivad ning mis on meie vanalinna osas vist ainuke koht, mis turistidele alkoholi müüb. Ning ükskõik millisesse, neist läksid oli kindel, et mõni tuttavatest oli juba kohal või saabus keegi lähema 5-10 minuti jooksul. Ja õhkkond turistide, või vähemalt seljakotiga reisijate vahel oli suurepärane. Kuid kui läbi ime tõesti kedagi ei olnud, siis varsti istusid sa juba kõrvalalauas koos mõne austraallase, inglase, ameerikalase, mehhiklase või poolakaga ja rääkisid nagu oma vana tuttavaga, keda aasta või paar näinud pole. Kohalikest aga ei saanud päris lõpuni aru, kas keegi pakkus sulle nõu heast tahtest või omakasust lähtudes. Sellest oli kahju, sest kui näiteks kusagil ära juhtusid eksima ja keegi sulle siis ligi astus suhtusid temasse esialgu kerge umbusuga ja kartsid ikka, et ta lõpuks midagi sulle pakkuda tahab, kuigi tegu võis olla lihtsalt ühe toreda heasoovliku inimesega.

Hinnad ja soovitused

Kui esimese öö veetsin kolmekohalises toas, kus oli konditsioneer, dušš toas, külmakapp, wifi ja mis pakkus ka hommikusööki, siis see maksis 300 dirhami (korruta 1,5ga siis saab summa kroonides). Kuid aru saades, et kasutan tuba tõesti vaid magamiseks, siis otsustasin elukoha odavama ning veidi parema asukohaga hotelli vastu vahetada, hinnaks 80 dirhami. Tuba oli muidugi vaid umbes 2×4 meetrit suur ning välimus keskmiselt kahtlane, puudusid ka kõik eelpoolmainitud luksused, kuid magamiseks sobis küll.

Kuid kõige odavam võimalus… Olin sellest küll kusagilt lugenud, kuid arvasin miskipärast, et ega see päris tõsiselt võetav pakkumine pole. Seda kuni ajani, mil istusin 80 dirhamise hotelli katusel ja kirjutasin päevast kokkuvõtet ja omanik jalutas kahe sakslasega trepist üles. Nimelt 40 dirhami eest (ligi 60 krooni) võib ööbida madratsil, mis asub maja katusel. Kui ööbida katusel, siis koos söögiga võiks teoorias isegi 100 krooniga päevas ots-otsaga toime tulla, 3000 krooni kuus teeks see siis Eesti rahas. Aga erilisi mugavusi see elu muidugi ei pakuks.

SKP on Marokos umbes 4 korda madalamad kui meil ning majanduskasv oli eelmisel aastal 4,5%. Koristaja või muu lihtsa töö tegija saab palgata päevaks 75 krooni eest. Keskmine kuupalk jääb enamikul siiski 2000 ja 3000  krooni vahele ning tööpäev ei tähenda sealjuures mitte kaheksat vaid pigem kahtteist tundi.

Veel hindu – pool liitrit värskelt pressitud ja VÄGA head apelsini mahla 10 raha, 1,5 liitrit vett 5, pudel Cocat samuti 5, saiake tänavaäärselt müüjalt 3-4 dirhami. Kärbseparv magusa ümber võib küll esialgu ehmatav olla, kuid kui sellest üle olla, siis on saiad täiesti maitsvad. Värsked puuviljad vahemikus 8-15 dirhamit kilo, praad tänavarestoranis 30-50, kolmekäiguline lõuna 60. Kuid apelsini mahla kõrval üks parimaid hinna kvaliteedi suhteid oli taksosõit. Umbes 10 minutit taksosõitu vanalinnast uue linna keskusesse, mille pikkus võis olla nii 4-5 kilomeetrit maksis 1€ ehk samuti 15 krooni. Kuid mida iganes ostad, siis alati küsi esiteks hinda. Näiteks kui minna ja hinda küsimata osta maksis veepudel 9 dirhami, kui enne hinda küsida siis 5.

Kuid tagasi reisimise juurde. Kui Marokosse minna, siis soovitan lisaks Fesile veel ka Atlase mägede, mõne ookeani äärse paiga ja Marrakechi külastamine oma plaanidesse lisada. Kuulsin kõigi nende koha palju häid hinnanguid. Ühed poolakad oli ka Atlase kõrgeima mäe, ligi 4200 meetri kõrguse Toubkali vallutanud, mis igale keskmises vormis inimesele samuti jõukohane pidi olema ning vahepeal oli seal üleval lausa midagi lume ja lörtsi sarnast sadanud. Seda ligi 40 kraadises leitsakus kuulata oli muidugi üpris uskumatu.

Madridi…

27 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga