8 riiki 8 päevaga. 3.päev-Milan – Fes 29

Varajane äratus, asjad kiirelt kotti, uksest välja, boulangeriest paar croissanti, palmier ning pudel vett ja bussipeatuse poole teele. Teel olles tabasin end mõttelt, et reisimisest on minu jaoks saanud rutiin. Ei ole mingit elevust, ootusärevust, põnevust, isegi seda väikest jalgade värinat peatsele lennukisse istumise peale mõeldes ei ole. Täiesti tavaline päev ning see, et sõidad hommikul bussiga lennujaama ning sõidad uude linna on täiesti loomulik päeva osa.

Nädalapäevade lugemine on muidugi juba sassi läinud, kuna see pole oluline pole mõtet ka sellele mõelda ja järge pidada nagu täna ütles üks austraallane, kellega samas hotellis peatun. Samas mälestusi on reisi jooksul kogunenud juba nii palju, et kuigi tegemist on alles kolmanda päevaga, tundub endale nagu oleks Tallinnast bussi peale istumisest möödunud juba vähemalt nädal.

Medina


Kui Milano tähendas Prada ja D&G poode, UBS ja Deutche Banki kontoreid ning peeneid restorane ja kohvikuid, siis paari tunnise lennuga sattusin ma tagasi keskaega. Fesi vanalinn ehk Medina on maailma suurim autovaba linnastatud piirkond ja oma eripära tõttu ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Kogu ala on meeletu kitsaste tänavate laburünt, kust turistidele on kokku 5 erinevat tähistatud marsruuti. Tänavad on umbes 2 meetrit laiad ning inimesi neil on meeletutes kogustes. Ning iga kolme meetri tagant algab uus pood ja nii kilomeetreid ja kilomeeterid. Müüakse puuvilju, küpsetisi, värvitud nahku, värviamata nahku, valmistatakse hõbeehteid, metallehteid, müüakse meetri kaupa vasktraati, niiti, tehakse puukingi, avatud on juuksuri alongid, müüakse kangaid, kuivatatud puuvilju, mingeid pelmeeni moodi kuhjadesse tõstetud pruuni värvi küpsetisi, pakutakse valmisrõivaid, maitseaineid, trepid tänava äärest viivad üles hotellidesse ja restoranidesse, müüakse sporditosse, koolikaupu, mobiiltelefone, liha, avatud on internetikohvikud, iga 100 meetri tagant tahab keegi tulla sinuga juttu rääkima ja midagi pakkuma ning aegajalt tulevad sulle vastu eeslid, kes kannavad nelja umbes viiekümne liitrist gaasiballooni. Kõike seda võid sa näha umbes ühe minuti jooksul tänaval kõndides. Lisaks kõigele veel 40 kraadine palavus. Kahjuks ei olnud siis keset kõike seda segadust mahti pilte teha, niiet pildid loo juures pärinevad kahjuks enamuses hommikusest ajast, mil inimesi tänavatel kordades vähem ja poed suures osas alles suletud.

Kuid sellega ei olnud päeva tipp veel sugugi kätte jõudnud. Olin parajasti otsimas Medinast väljapääsu, kuna seda ümbritseb umbes nelja-viie meetri kõrgune müür, et hotelli minna. Kõht oli päeva peale tühjaks läinud ning sattusin just rohkem toidule spetsialiseerunud „tänavale“ tee oli kitsas ning rahvast palju. Otsisin oma teed läbi inimeste summa püüdes samal ajal mõnd hea välimusega banaani leida, kui järsku keerasin end umbes 90 kraadi, et vastutulijad mööda lasta ning umbes meetri kaugusel otse näo kõrgusel minu vastas vaatas mulle vastu ora otsa torgatud kaameli pea… Võttis esialgu sõnatuks, jäin keset teed seisma ja mõtlesin, et kas see on ikka päris. Seisin seal ja vaatasin kaameliga hetke tõtt. Kõrval letil olid veel ka kaameli jalad. Asusin kiirendatud sammul arvatava väljapääsu suunas teele,  söögiisu oli selleks korraks igal juhul läinud.

Õhtu poole (pärast kiiret puhkust hotellis) läksin tagasi vanalinna peale jalutama ning siis tundus linn juba hubasem, istusin ühte kohvikusse ning avastasin, et kõrval kohvikus istus austraallane, kellega enne hotellis olin paar sõna juttu rääkinud – väike linn. Siis selgus ka, et olin ajaarvestusega kõvasti mööda pannud. Nimelt on Moroko aeg Lääne-Euroopa ajast millegi pärast 2 tundi taga, nii et kui ma varem mõtlesin juba magama minekule, siis selgus, et kell on kohaliku aja järgi alles 8. Seetõttu liikusime veel edasi ühte hotelli, kus ka turistidele alkoholi müüakse. Üks austraalia paarike hotellis oli meile seda soovitanud ning isutusime minu üllatuseks seal kuni kella kolmeni eesti aja järgi. Meiega liitus veel ka üks Marokos elav ja araabia keelt õppiv ameeriklane. Ameeriklane oli naisest lahku läinud ja töölt ära tulnud ning nüüd õppis Marokos araabia keelt, lihtsalt niisama, ütles, et tal on veel umbes 6 kuuks raha, et Marokosse jääda, siis peab tööd ka tegema hakkama.

Õhtu lõpuks leppisime austraallasega kokku, et hommikul läheme Medinasse ekskursioonile giidiga, keda ta linnas kohanud oli. Mulle kui Ida-Eurooplasele tundub see veidi kahtlane, kuid ega mul paremat varianti ka võtta polnud ja talle oli mees sümpaatse mulje jätnud. Eks hommikul näeb…

29 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga