Trichy 2

Trichys tuleb korralikul turistil ära vaadata kaks olulist kultuurimonumenti – kaljukindlus ja Sri Ranganathasvami tempel. Viimane asub tegelikult Trichy satelliitlinnas Sringamis. Kaljukindlus pakkus võimaluse korralikuks hommikvõimlemiseks. 84 meetrise kalju otsa ronimiseks tuli astuda 437 kivisse raiutud astet. Ülemine tempel, kuhu välismaalasi lubatakse, on tegelikult igav. Ülalt avaneb aga see-eest hea vaade igavale linnale. Õnneks olid ülal kaks naispolitseinikku, küsisime, kas võime neid pildistada. Üks kammis oma pikad mustad juuksed ära ja siis lubas. Ähmiga, kammimist imetledes, unustasin fotoka settinguid muuta ja pildid ei tulnud välja. Palusin luba veel pildistada, aga siis tuli juba inimesi trepist juurde ja pikkade juustega neiu muutus jälle karmiks naispolitseinikuks ja ei lubanud enam midagi.

Õnneks avanes sealt ülalt siiski vaade ka Višnule pühendet Sri Ranganathasvami kompleksile, mis on üks suurimaid Indias. Kahjuks on suur osa siseruumidest taas mitte-hindudele suletud. Kuigi jumala päike paistab ju ühtviisi kõikide, nii hindude kui mitte-hindude, peale. Näiteks templitrepil mõõtis Jaan päikese käes 37 soojakraadi. Hindusid ei paistnud see põrgu-kuumus eriti häirivat, meid aga küll. Tahaksin olla pingviinijäätis või kas või jääkuubik Indian Made Foreign Liquori sees. Jah, seda viimast tahaksingi olla.

Palavaus väsitab hirmsasti. Higi jookseb, iga samm on mõõdetud ja aeglane. Tahaks väga koduse lumesaju kätte. Või vähemalt tagasi jahedasse hotellituppa, külma dušši alla. Paraku tuleb tammuda Ast-Rumori jalajälgedes. Need jäljed viivad meid Sivale pühendatud Jambukesvara templisse. Seegi on tohutult suur tempel, kus lisaks suurele hulgale inimestele on kohal ka pirakas templielevant. Kui annad elevandile banaani (ja elevandiajajale raha), teeb elevant sulle londiga pai ja õnnistab.

Ast-Rumor on Trichy kohta kirjutanud, et siinses Kali templis koges ta „sugulisi kõditusi“. Neid tahtsime meiegi kogeda. Palusime rikšamehel end Kali templisse sõidutada. Sõit oli pikk ja keeruline, aga kui palju me seda  templit ka ei uurinud midagi sugulist ega kõditavat me ei näinud. Ilmselt külastas Ast siiski mõnd teist Kali templit. Olime pettunud, läksime hotelli ja lubasime sealses baaris endile külmad õlled. Õlut ei saa Indias niisama volilt juua nagu Eestis. Seda müüakse spetsiaalsetes alkopoodides või baarides. Tavalises restoranis alkoholi ei pakuta (mõned kõrgtaseme restoranid välja arvata). Baarid on reeglina pimedad ja haisvad paigad, kus enamasti kohtab välismaalasi ja kohalikke kristlasi.

Sellises baaris sündiski otsus, et meie India-ekspeditsioon jaguneb, et maad paremini ja täielikumalt tundma õppida. Jaan-Kaido suunduvad loodusesse, Janika-Tiit jätkavad kangelaslikku võitlust templite ja inim-massidega.

Täna öösel mõtlesin, et ma pole juba nädala  aega vaikuses olnud. Kogu aeg on ümber üks igavene lärm ja müra – inimesed käratsevad-hõiguvad-karjuvad, raadiod-telekad üürgavad, autod-bussid-rikšad tuututavad, rongid huilgavad, loomad häälitsevad tänavatel varavalgest hilisõhtuni. Tahaks kas või hetkekski vaikust. Panin pea padja alla, aga see ei aidanud. Kõrvalvoodis norskas Jaan, temast vaikseks jäänud aja täitis konditsioneeri vali plärin.

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga