28 päevaga ümber maailma 5

Reisi ümber maailma võib korraldada mitmel moel. Võimalik on kasutada erinevaid marsruute ja transpordivahendeid ning need, kes viitsivad sellise reisi ettevalmistamise suure töö ära teha, saavad just endale sobiva reisi. Kuid kindlasti on palju ka neid, kel pole aega ja tahtmist nii reisi ettevalmistamise käigus kui ka reisil viibimise ajal esilekerkivate probleemidega tegeleda. Sellistele inimestele sobib rühmareis, mille valmistab ette reisikorraldaja ning kõik kohapealsed mured lahendab reisijuht. Just niisuguse rühmareisi kasuks otsustasid 15 inimest, kes 2007 aastavahetusel GoTraveli grupiga ümber maailma reisisid.

Singapur

Meie reis algas 23. detsembril Tallinna lennujaamast, kust lendasime läbi Helsingi ja Bangkoki Singapuri. Jõululaupäeva õhtul jalutasime Singapuri tänavatel ja vaatasime sealset jõulumöllu. Kui Euroopas on jõulud üldiselt vaiksed ja rahulikud pühad, siis jõulud Singapuris on hoopis midagi muud. Kogu linn on ehitud ning tänavatel tunglevad rõõmsad inimesed ja lasevad üksteisele aerosoolpudelitest lumetaolist vahtu kaela.

Ka jõulu esimese püha veetsime Singapuris ja tutvusime sealsete vaatamisväärsustega. Tegime linnas bussiekskursiooni ning külastasime taoistlikku templit, hinduistlikku templit ja islami mošeed. Jalutasime hiinalinnas, imetlesime orhideesid botaanikaaias ja puhkasime Sentosa saarel. Õhtul sõitsime kaunisse Singapuri lennujaama ja alustasime lendu Austraaliasse.

Austraalia

Hommikul maandusime Austraalia põhjaosas asuvas Cairnsi linnas ja alustasime kohe ekskursioone. Tutvusime aborigeenide kultuurikeskusega, vaatasime põlisrahva tantse ja õppisime bumerangi viskama. Seejärel sõitsime köisraudteega mägedesse ja jalutasime troopilises vihmametsas. Rongiga mägedest alla sõites tuli meie vapratele ränduritele kallale ka väsimus – lennukis veedetud öö ja ajavahe andsid end tunda. Kuid see oli ka ainus kord kogu pika reisi jooksul ning rongisõidule järgnes puhkus ookeani rannal asuvas hotellis. Ookeanilained, soe vesi (umbes 30?C) ja maitsvad toidud aitasid kiiresti jõuvarud taastada. Järgmisel päeval tutvusime lühidalt Cairnsi linnaga ning tegime laevasõidu ookeanil. Külastasime Rohelist saart ja vaatasime kuulsa Suure Vallrahu koralle ja kalu. Õhtupoolik ja järgmise päeva ennelõuna sisustati puhkusega ookeanirannikul ja hotelli basseini ääres ning pärastlõunal lendasime Sydneysse.

Kuna meie hotell asus kesklinnas, siis läksid paljud reisiseltskonna liikmed õhtusele jalutuskäigule ja tegid esimese kiire tutvuse linnaga. Järgmisel hommikul läksime bussiekskursioonile ja sõitsime Sinimägedesse. Vaatasime Sinimägede kaunist loodust ja tee äärde jäävaid asulaid ning tutvusime Austraalia kummaliste loomadega loomapargis. Sydneysse tagasi jõudes tegime linnas väikese ekskursiooni ning kohaliku eestlasest giidi saatel külastasime ka Eesti Maja. Järgmisel päeval tegime laevasõidu ja imetlesime merelt linnale ja ooperiteatrile avanevat vaadet. Viis ja pool Austraalias veedetud päeva on selle kontinendi tundmaõppimiseks ilmselgelt vähe, kuid mõningane ettekujutus siiski saadi.

Uus-Meremaa

Maandusime Aucklandis 30. detsembri õhtul ning veetsime Uus-Meremaal aasta viimase päeva. Jalutasime geotermaalalal ning jälgisime geisreid ja mudaallikaid, vaatasime Rotorua linnakest ja matkasime sekvoiametsas. Külastasime ka maoori kultuurikeskust ning vaatasime põlisrahva fantastilist laulu- ja tantsuprogrammi. Õhtuks jõudsime tagasi Uus-Meremaa suurimasse linna Aucklandi. Uue aasta võtsime vastu ühes Aucklandi pubis ning 1. jaanuari hommikul lendasime Rarotonga saarele.

Cooki saared

Kuna lennu ajal ületasime kuupäevajoone, siis jõudsime Cooki saarestikus asuvale Rarotongale 31. detsembril ning saime veelkord uut aastat vastu võtta. Rarotonga on küll meeldiv koht puhkuseks, kuid meil oli puhkusepaigaks valitud hoopis Aitutaki saar ning 1. jaanuaril lendasimegi Aitutakile. Aitutaki rahvusvaheline lennujaam on väike katusealune, kus kõigile saabujatele pannakse kaela lõhnavad lillepärjad ja antakse kätte kookospähklid. Lühikese ooteaja, mis kulub pagasi saabumisele, teevad meeldivaks mahe kookosepiim ja ootesaalis mängiv pillimees. Aitutaki pindala on 18,3 km² ning elanikke on saarel 2332. Koos mitmete väiksemate saartega moodustab Aitutaki atolli, mille keskel on imeilus laguun. Ka meie mugavate bangalotega hotell asus ühel pisikesel saarel ning seal saime puhata kolm päeva. Meeldiv kliima, puhtaveeline laguun, lumivalge liiv, tuules sahisevad kookospalmid ja turistide vähesus teevad Aitutakist tõelise paradiisisaare. Ka kohalikud elanikud, kes käivad ringi lillepärjad peas, on rõõmsad ja sõbralikud. Puhkajal on Aitutakil võimalik jalgratta või mopeediga mööda saart ringi sõita, kajakiga asustamata väikesaartele aerutada, snorgeldada või näiteks lihtsalt rannas palmide all olevas võrkkiiges raamatut lugeda. Saime osaleda ka rahvuslikul õhtul, kus nautisime kohaliku köögi hõrgutisi ja jälgisime polüneeslaste laule ja tantse. Aitutaki on paik, kust on kahju lahkuda, kuid meie reis jätkus ja me lendasime tagasi Rarotonga saarele.

Rarotonga suurim asula Avarua on ühtlasi ka Cooki saarte pealinn. Kuna tegemist on suhteliselt iseseisva riigiga, siis asuvad linnakeses ka valitsushooned. Kummaline on näha väikeseid ühekorruselisi puithooneid, millel on uhked kirjad ministeeriumi nimega. Samasugune on ka parlamendihoone ning ainult põllumajandusministeeriumil on ka hoov paari traktoriga. Tutvusime saarega ja seejärel viis lennuk meid Tahiitile.

Prantsuse Polüneesia

6. jaanuaril maandusime Prantsuse Polüneesia koosseisu kuuluval Tahiiti saarel, kus veetsime kokku neli päeva. Sõitsime Tahiitil ringi, vaatasime sealset loodust ja tutvusime Gauguini muuseumi ekspositsiooniga. Külastasime ka Tahiiti naabersaart Mooreat ja osa grupist lendas üheks päevaks ka Bora Bora saarele. Kõik need saared on küll kaunid, kuid ei tekita sellist paradiisisaare tunnet, nagu Cooki saared. Näiteks Bora Bora saart on pikka aega reklaamitud kui kauni loodusega vaikset saarekest. Loodus on seal tõesti kaunis, kuid rahu ja vaikust käivad nautimas tuhanded turistid. Kolmest meie poolt külastatud Prantsuse Polüneesia saarest jättis kõige meeldivama mulje Moorea.

Lihavõttesaar

Tahiitilt lendasime ookeaniavarustes asuvale Lihavõttesaarele ja sattusime hoopis teistsugusesse maailma. Saare loodus erineb oluliselt Polüneesia saartest ja jätab suhteliselt karmi mulje. Puid on saarel vähe ning sealsed rannakaljud, vulkaanid ja rohelised aasad meenutavad veidi Islandit, kuid Lihavõttesaarelt võib leida ka kauni palmidega liivaranna. Sõitsime mööda saart ringi ja uudistasime kuulsaid kivikujusid. Kolasime koopas, ronisime vulkaani tippu, käisime ujumas ja jalutasime linnatänavatel. Kuna Lihavõttesaar on suhteliselt väike, jõudsime kahe päevaga näha suuremat osa saarest ning lendasime edasi Lõuna-Ameerkasse.

Atacama kõrb

Tšiili on suur maa, mille vaatamisväärsused asuvad üksteisest üsna kaugel. Meie valikuks oli Atacama kõrb riigi põhjaosas. Lihavõttesaarelt tulles maandusime Santiagos ja järgmisel hommikul lendasime Calama väikelinna. Kuigi Andide mäeaheliku ja Vaikse Ookeani vahel asuv Atacama kõrb on maailma kõige sademetevaesem koht, õnnestus meie grupil seal ka päris korralikku vihmahoogu näha. Sõitsime mööda taimkatteta kõrbe ja imetlesime valgel soolajärvel jalutavaid roosasid flamingosid. Omaette elamuseks olid kõrbekülad oma erilise atmosfääriga. Õhtul lendasime tagasi Santiagosse, et sealt järgmisel hommikul läbi Sao Paulo Iguassu joa äärde jõuda.

Iguassu juga

Foz do Iguacu linna jõudsime 15. jaanuari õhtul ning pärast väikest puhkust hotellis oli meil meeldiv võimalus vaadata showprogrammi kohalikus restoranis. Õhtu eeskava oli pandud kokku peaaegu kogu Ladina-Ameerika rahvakunstist ning nii saime ühe koha peal näha Mehhiko muusikuid, Peruu pillimehi, Argentiina tangot, Brasiilia sambat ja palju muud. Järgmisel hommikul sõitsime vaatama Brasiilia, Argentiina ja Paraguai piiride kokkupuutepunktis asuvat Iguassu joastikku. Imetlesime juga nii Argentiina kui ka Brasiilia poole pealt ning õhtul lendasime Rio de Janeirosse.

Rio de Janeiro

Ka kauni loodusega Rio de Janeiro jaoks on üks päev muidugi lühike aeg, kuid jõudsime siiski põgusalt tutvuda linna arhitektuuriga, tõusta Corcovado mäele, pildistada Suhkrupea mäge, jalutada sambadroomil ja Ipanema rannal.

Riost lendasime Sao Paulosse, tegime seal läbi bussiakna kiire tutvumise linnaga ning alustasime lendu kodu poole. Sirutasime jalgu Madriidi ja Helsingi lennujaamades ja 19. jaanuaril jõudsime Tallinnasse. Kokku lendasime 21 erineva lennuga 72 tundi ja läbisime 50 000 kilomeetrit. Paljud peavad sellist reisi liigseks kiirustamiseks, kuid rahulikum tempo ja põhjalikum tutvumine külastatavate maadega eeldaksid mitu kuud kestvat reisi.

5 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga