Mida pissiva mehe käest küsida (või siis mitte) 1

Mõnikord pole vaja end tagasi Nõukogude Liitu ette kujutadagi, et uuesti Nõukogude Liidus olla. Piisab mõne Ameerika suurlinna lennujaamast.

Ma olen viimasel ajal tohutult lennanud ja nii on mul kogunenud lugematu hulk kõikvõimalike lennufirmade punkte, mida õnnestub nii maal kui ka õhus igasugu luksuste vastu vahetada.

Ma olin perega Salt Lake City lennujaamas ning kuna meie lend mitu tundi edasi lükati, otsustasime ootamatult sülle kukkunud vaba aja mõnes mugavamas kohas surnuks lüüa, näiteks Delta nimelise lennufirma äri-lounge’is.

Ameerika sohvabaarid on Euroopa ja eriti Tallinna omadega võrreldes üsna nirud. Seda rahulikuma südamega ma oma rüblikud tugitoolide otsa mürgeldama ja vildikatega seinu kritseldama lubasin – paar kriipsujukut muudaksid selle koha kulunud interjööri natukenegi rõõmsamaks.

Ootamatult sisenes umbes kuuekümne viie aastane härra, kes vaatas kriitilise pilguga ringi, astus kesiselt kaetud Rootsi laua juurde ning hakkas serveerimisaluste kaasi kergitama. Paari sekundiga oli pooltühi lounge Delta töötajaid täis. Ma sain kiiresti aru, et härra on miskit sorti inspektor, kelle lennufirma ise või – mis veel hullem – mõni järelevalveasutus on saatnud sohvabaari üle vaatama.

Püha jumal, sellist asja nägin ma viimati 1979. aastal Tallinna 7. Keskkoolis, kui haridusministeeriumi ametnik ootamatule kontrollvisiidile saabus. Delta töötajad jooksid mööda sohvabaari ringi, puhvetilaud kattis end peaaegu ise, reisijate kingi viksiv vanamees peksti päevaunest üles ning iga kolme minuti tagant astus meie juurde punases vormiriietuses inimene, küsides: „Kas ma saan kuidagi kasulik olla? Kas kõik on hästi? Kas ma võin teile midagi tuua?”

Ühtäkki püüdis viimne kui asjapulk end kättesaadava ning abivalmina näidata, ise silmanurgast närviliselt piiludes, kas inspektorihärra ikka näeb, kui tohutult töökas ja tähelepanelik ta on. Revidenti kardetakse igal pool, isegi 166 aastat peale Nikolai Gogoli surma.

Ma läksin kempsu ning kohe juhtus midagi sellist, millele oli võimatu Mihkel Raua moodi (ehk jube ebaviisakalt) reageerida. Ma hakkasin pissuaari juures asjaga ühele poole saabuma, kui kuulsin selja tagant küsimust, mida olin juba tuhat korda kuulnud: „Härra, kas ma saan kuidagi kasulik olla?”

Üks ülipüüdlik sohvabaari töötaja oli mulle kemmergusse järele tulnud, sest mine tea, millal inspektor peldikut tuleb üle vaatama ja oleks see vast kole lugu, kui pissivate reisijate vahel mõni teenindaja end kasulikuks ei ürita teha.

„Kuidas palun?” ei saanud ma esimese hooga aru.

„Kas ma saan kuidagi kasulik olla?” kordas minust peajagu lühem vennike oma küsimust.

„Hmm,” vastasin peaaegu instinktiivselt. „Kui te mu väikemeest just püksi tagasi ei taha toppida, siis ilmselt mitte.”

Ma sain kohe aru, kui kohutavalt jõhker ma olin olnud. Kujutluses nägin end juba kohaliku õhtulehe esikaanel, mis sest, et Ameerika Ühendriikides olen ma kõige tavalisem ülekaaluline jobu, kes mitte kellelegi, eriti kõmuajakirjandusele, vähimatki huvi ei paku.

Abivalmis töötaja lahkus punastades kemmergust ja mul ei jäänud muud üle, kui till iseseisvalt tagasi püksi toppida ning tõdeda, et sa võid ju mehe Nõukogude Liidust ära võtta, aga Nõukogude Liitu sa mehest välja ei kisu. Olgu ma neetud.

Läksin tagasi pere juurde ja kui naine küsis, miks ma nii pännis näoga olen, suutsin vastuseks vaid suvalise hädavalega esineda: „Trump on jälle Twitteris.”

Inspektor oli vahepeal ära läinud ja kingaviksimees põõnas rahulikult edasi, justkui poleks vahepeal midagi juhtunudki.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

___________________________________________________________________________
Salt Lake City lennujaama Delta sohvabaari fotod: https://www.loungebuddy.com