Hawaii jätk 2

Saare ehitajaks peavad hawaiilased oma jumaldatud tulejumalannat Pelet. Jumalanna nimi tõlkub otseselt kui ”vulkaan”; “tulepüünis” või “laavapurse”. Kui jumalanna vihaseks sai nuttis ta tulepisaraid mis langesid maale ja jahtudes moodustasid maa.

Vulkanoloogid ütlevad, et saared on hiiglaslik küngas jahutatud basaltlaavat, ümbritsetud biljonite polüüpskelettidega, millest on moodustanud korallriffid. Hawaii saared on nn. kilpvulkaanide koonused, mis purskuvad nõrgalt ning vulkaaniline materjal kuhjub seetõttu väljavenitatud kilpkonna sarnaseks kilbiks. Big Islandi saar ise on suurepärane näide kilpvulkaanist. Niipea kui laava ulatub üle merepinna, hakkab ta tohutu kaal vajutama maale pitserit. Lõplik kraater moodustus siis, kui laavatuub, mille kaudu magma maapinnani ulatus lõpuks sulgus. Rohkem purskeid sai toimuda vaid aeg ajalt teatud ajavahemike järel ja need katsid juba olemasoleva saare kui härmatis titaanlikul koogil. Järgnevalt võtavad võimust tuul ja vesi. Välisjõud skulptureerivad toorest laavat nii kaljulõhedes kui orgudes. Kord ümarad ja siledad mäed muutuvad aastatega sakilisteks.

Hawaii kaks laavatüüpi on geoloogilisteks terminiteks. Nad on välimuse järgi kergelt eristatavad, täiesti samad keemiliselt koostiselt.

Pahoehoe lainetav köieline laava näeb välja kui põlenud pannkook võib  vormida fantastilisi kujundeid.  Laavaveidruseid on mitmesuguseid: peridotsid (roheline, pärliline kivi nn Pele teemant) valget puuvillapuhmast meenutavad nn Pele juuksed, “Hawaii lumi”, halli samblikut meenutav.

Tsunaami on jaapani termin. Esinevad need hiigellained kõige drastilisemal kujul just Hawaiil. Kui lugeda üles kõik inimkaotused, mis tsunaamidest johtuvad siis  viimase 50 aasta sees saab viie Ameerika mandri hukkunute arvu kätte.

Tsunaami saab oma jõu maavärinatest, tuhandete miilide kauguselt Lõuna Ameerika ranniku lähedalt või Alaska vetest. Mõnede lainete liikumiskiirus on olnud 500 miili tunnis. Lootelaine on ohtlik vaid siis kui  teda võtab vastu maa. Hilo on ajaloos saanud kõige tugevama löögilaine osaliseks. Hiiglaslik   laine paiskus linna lähedal   saarele 1946 aastal, tappes 159 ning hävitades 1300 kodu. Järgmine 1960 aastal tappis 61 inimest.

Igal saarel on ettehoiatussüsteemid, tehakse väga põhjalikku tööd maavärinate ja lainete ette ennustamisel, ometi juhtub õnnetusi. Suursaar kogeb vulkaanide tõttu sadu maavärinaid, kuid vaid 99% neist on inimestele ohtlikud.  Viimane tugevam maavärin oli 1975, ulatus  7,2 pallini ja põhjustas  saare lõunaosades mitmeid miljoneid kahju.

Randu on Big islandil peetud kehvadeks – see pole aga tõsi. Neid on vähe, nad on kaugel üksteisest aga nad on suurepärased.

Suursaar on noor ja lained pole jõudnud jahvatada laavast veel liiva. Kuid Kona rannad koos mõne varjulise rannaga ümber Hilo on aga jumalikud. Punas on rannaliivad haruldast musta värvi, Konast põhjas Makalawenas on valge äärmiselt puhta liivaga rand

Sisemaad oma tiikidega on vaata et ühed tähtsamad Suursaarel. Sisenemine sinna on keelatud harilikele inimestele, lubatud vaid Kala- ja Loodusteenistuste ametnikele ning osariigi bioloogidele. Kaks teist rannatiiki asuvad Kaloko-Honokohau Rahvuspargis.

Kauaaegne kuberner John D. Waihee, keda osariigi valijad väga pooldasid, kiitis heaks eelnõu mis nägi ette geotermilise shahti ehitamise Wao Kele O Puna alla, kus asub ainus madalmaa troopiline vihmamets USA-s. Teised 20 jõujaama võib puurida Kilauea vulkaani idariffi, kuid kõik need nõuavad hiiglaslikku  ehituste kompleksi, mis rikuks saare kauneima maastiku. Lisaks sellele inseneri mõttevälgatusele (kõige suurem arenguplaan Hawaiil üldse) on veel kaabli tõmbamiskava süvaookeani 6500 jala sügavusele. Geotermiline elektrijaam võib anda 500 megavatti elektrit, see on 4 korda rohkem elektrit kui saar ise vajaks. Jõujaama energiat saaks kasutada eksportides Oahusse ja Mauisse. Puna, kus ehitus aset peaks leidma, ei saa elanikud oma majade rikkumise eest ega keskkonna saastamise hüvitisi. Kõik toimub turismi hüvanguks.

Üks antigeotermilise koalatsiooni  koostisosa, Pele Kaitse Fond vaatab arenguplaani kui pühaduse teotamist, maal kus igasugune loodusesse vahelesegamine on kui Pele haava uuesti läbitorkamine.

Kohalikele, neile kellest paljud on rahvuselt hawaiilased ja kellede päritolu jälg juhib otse Pele endani, tunnevad end tema läbi kaitstuna. Kohalikud, olles hiljuti kaotanud lahingu, plaanivad edasi kaevata Ülemkohtule. Pele kaitsjad märgivad et shahtid on kaevatud eriliselt ebastabiilsele maale, mis ootevalmis märatsevaks laavavooluks.

Purustused shahtis võivad paisata atmosfääri tohutus koguses hüdrogeensulfiiti. Nad väidavad ka et enamus töödest shahtides on madalapalgalised, mis vaevalt teenivad kohaliku ökonoomia huve ja et kõrgemad palgad saaksid sissetulijad mandrilt.

Keskkonnateadlased, botaanikud, entomoloogid on teadlikud üha kasvava kiirusega väärtuslike liikide väljasuremisest ja  kahanevatest vihmametsadest. Isegi ühe jala laiune vigastus 2000 aasta vanuses vihmametsas võib võtta paranemiseks aastaid. Kohalikud taimeliigid võivad välja surra sissetoodud liikide vohamise läbi, toodud siia masinate ja võõrtöötajate poolt. Hävitust mis põhjustatud rasketest veomasinatest ning püsivast looduse muutumisest pole võimalik kalkuleerida.  Teadlased ennustavad, et selliselt häiritud vihmamets on niisama hästi kui igaveseks kadunud.

Geotermiliste jõujaamade pooldajad aga märgivad oma vastuargumendid: Hawaii on kõige enam naftast sõltuv osariik Ameerikas. Nad seisavad selle eest, et ehitades selliseid jaamu hoiab kokku miljoneid barreleid naftat aastas, vähendada õhu saastatust  ja aidata vältida  ka Hawaii rannajoont naftalekke eest.

Tõeline teema geotermilise elektrijaama genereerimisel on prioriteet Ameerika moodsale ühiskonnale.Mis jääb peale kas jõud ja profiit tulevikus suurtele ärikorporatsioonidele või hoopis   metsikute paikade säilitamine lastele.

Kontrastina Big islandile ehk lihtsalt Hawaiile on Kauai saar –  vanim õekestest arhipelaagi peres. Aeg on uuristanud selle saare ürgvulkaani kallakud, õnnistatud teda rikka mullastikuga võimaldades botaanilist mitmekesisust. Saart tuntakse  “Aed-saarena”. Saar hõlmab unikaalset loodust. Vihm mis sajab Waimea kanjonis voolab edasi jõgede kaudu samanimelisse lahte. Neile kallastele jõudis esimest korda James Cook 1778 aastal. Maa müsteeriumid saavad siin avalduda vaid läbi rahuliku eksistentsi: kasvades, kogudes ja jagades. Purustusi, purskeid pole siin esinenud juba aastatuhandeid, seega võib selle saarteketi põhjapoolseima ka kauneima kohta öelda tõesti ja valetamata  – paradiis.

Saar on loodud ühe määratusuure vulkaani poolt. Tänapäeva kõrgeim tipp Waialeale on kõik,  mis sellest vulkaani idanõlvast järele jäi.

Sõites kiirteel Honilulu suunas võib imestada, miks näib ümbritsev maastik nii erinev. Nagu paljud Ameerika kiirteed, tahaksime et ka see hoopleks auto parkimisplatside, Hamburgeri putkade ja bensiinijaamade rohkuse poolest. Siin on midagi mahedamat, midagi mis teeb äriasutused vähem silmatorkavamaks ja pilkusolvavamaks. Järsku sa lõpuks märkad, et otsitav pole see mida sa näed, vaid see mida sa ei näe. Seal pole suuri reklaamiprospekte, tahvleid. Neid pole olnud juba üle 50 aasta, sest ajast kui üks julge naisrühmitus, kutsutud “Välisring”  võitis suure keskonnalahingu.

Inimmõju, magneetilised kaljud, kosed, päikeseloojangud on kahtlemata Hawaii rikkalikeim pärand neist päevist mil teda loonud vulkaanituled kustusid, see on sadu tuhandeid aastaid tagasi. Tänapäeva Hawaii ning praeguste maastike väljanägemise lõi inimene

Inimmure ajalugu ulatub tagasi muistsete Polüneesia merereisijate päevadeni, kes avastasid palja, pea ilma puudeta, skrabi põõsastega kaetud Hawaii. Järk järgult vallutasid taimed kõrbesarnaseid laavapõlde. Saarte esmaasukad võtsid uute kodude rajamiseks kõik kaasa. Marqueesi saartelt on pärit palmide seemned viljapuude istikud, banaanid ja isegi lilled.

Honolulu – saarteketi pealinn- sai tuntuks oma sadama tõttu. Honolulu tähenduseks on “õiglane olema “ või “lahe poolt kaitstud”. Isegi  ligipääsmatud alad said asustatud tänu sadamatele.

Immigrandid tõid kaasa taimi, puid ja lilli, enamus neist mingi väikese mõttega iluefektile. Tänapäeval on paljud hawaiilaste jaoks omaks võetud taimeliigid pärit mujalt. Mõned tõesti “sünnipärased” liigid, nagu usutakse, on samuti olnud kaua aja eest uustulnukate poolt  toodud mitte lindude ega tuulte poolt. 150 aasta eest oli Honolulu porise ilmetu rannaga, soine ja moskiitode sigimislava. Isegi sääsed on inimeste toodud. Soo sai kuivendatud alles 1920, mil ehitati Ala Wai kanal.

Muistsete vulkaanide erodeeritud jäänukid, saarte eelasutajad, on erudeeritud keerulistesse kujudesse. Erosioon on kestnud sajandeid ja teinud väga tõhusat tööd, voolitud on seeria kaupa kaljusid, üks huvitavama kujuga kui teine. Kõige tähelepanuväärsemaid näiteid aeglaselt murendavast erosioonist on näha Oahu rannikul 35 miili pikkusel Koolau rannal, kus kosed kukkudes 100 jala kõrguselt kaljult teevad ikka veel uuristustööd ja murendavad kivimeid. Orud on Hawaiil väga huvitavad ja seda külgedele kaldu asendi tõttu, orud kitsenevad järsult. Jõudnud haripunkti kaljul tuhande jala kõrgusel, sukeldub org alla vaat et sama palju kui kalju enda kõrgus.Mäed ei ole mitte ainult kaljused vaid ka rohelised justkui muruga kaetud. Hawaii Olomana mägi , teatud vaatenurgast kui Šveitsi Matterhorn, kuid selle vahega et on terves ulatuses jalamilt tipuni kaetud lehestikuvaibaga ja palju madalam kui näib. 200 jalaga annab see vaevu välja mäe austava nimetuse.