Maailmas on põnevaid paiku, mille puhul pole eriti tähtsust, kas külastada neid kohe või lükata reisiplaan edasi tulevikku. Kuid viimasel ajal on maailm hakanud muutuma väga kiiresti ning paljud omanäolised vaatamisväärsused on lihtsalt kadunud. Maavärisemisi, vulkaanipurskeid ja terrorismi ei oska me ette ennustada. Kindlasti oli raske ette näha kaksiktornide hävitamist New Yorgis, Bami maavärinat Iraanis või hiljutist katastroofi Nepaalis, Buddha kuju lõhkumist Afganistanis, ajaloomälestiste purustamist Iraagis, Süürias, Malis jne. Kuid mõningate looduslike, poliitiliste ja kultuuriliste muudatuste kohta võib prognoose teha ning on olemas ka vaatamisväärsusi, mille kadumist saab ette näha.
Kokku on maailmas riike umbes 200. Kui külastada igal aastal kahte riiki, oleks saja aastaga kogu maailm mingil määral nähtud. Nii võib koostada reisiplaani kas või terveks eluks. Seda tehes oleks aga nutikas arvestades paikasid, mis on kadumas, ja neid, mis nii kiiresti ei muutu. Siit loost leiad veidi mõtteainet reisiplaanideks – nii põhjused, mida kaaluda, kui ka reisisihid, mis ette võtta, enne kui need sellisel kujul eksisteerimast lakkavad.
Bangladesh: India sageli tsüklonitega võitlev läänenaaber on turistidele veel vähetuntud paik. Fotol olev poiss on tekitanud endale vaimuka peakatte puuviljakoorest.
Looduslikud muudatused
Me kõik teame, et Arktikas sulab jää ja seetõttu tõuseb ka maailmamere tase. Kunagi sulavad Gröönimaa liustikud ja paljud madalamad alad kaovad ookeanisügavustesse. Sellest võiks järeldada, et arktilises looduses on ette näha suuri muudatusi ning mõninga aja möödudes kaovad mitmed jääliustikega seotud vaatamisväärsused ning ka paljud madalad korallidest moodustunud saared lõunameredes. Olen palju aastaid käinud Islandil ja oma silmaga näinud näiteks Vatnajökulli liustiku taandumist. Seega tuleks võimalikult kiiresti tutvuda arktilise looduse karmusega (Gröönimaa, Teravmäed) ja nautida paradiisisaarte võlu (Maldiivid, Okeaania).
Poliitilised muudatused
Maailm on pidevas muutumises ja reisimine sõltub palju ka poliitikast. Olen õigel ajal käinud Liibüas (lahkusin riigist 2 päeva enne sõjategevuse algust), Sudaanis, Somaalias, Nigeerias, Süürias jne ning lähemal ajal nendesse riikidesse tagasi ei kipu. Kõige parem on selliseid maid külastada ajal, mil sõjategevus on juba lõppenud aga turistide massid pole veel saabunud. Praegusel hetkel võiks soovitada näiteks endise Jugoslaavia riike. Noored, kes ei tea praktilisest kommunismist eriti palju (ja vanemad, kel nostalgia), peaksid kiiresti ära käima Põhja-Koreas ja Kuubal. Karta on, et mõne aja möödudes muutuvad ka need riigid igavaks.
Kultuurilised muudatused
Tundub uskumatu, et tänapäeval on veel inimesi, kes käivad ringi loomanahkades ja kasutavad kivikirveid (kui ei usu, minge ja vaadake). Moodne tsivilisatsioon tungib järjest kaugemale ja tõenäoliselt pole selliseid rahvaid enam kauaks. Seepärast tuleks kiiresti külastada Uus-Guinea saare paapuaid, Amazonase indiaanlasi ja mõningaid Aafrika hõime. USA indiaanlased on praktiliselt kadunud, Austraalia aborigeenid hulguvad suurlinnades, Venemaa põhjarahvad on surnuks joodetud, Gröönimaa eskimod igludest suurtesse majadesse ümber asustatud jne. ning sellised protsessid jätkuvad. Liivlased jäid mul nägemata, kuid õnneks olen tuttav mitmete Etioopia hõimude traditsioonilise eluga.
Lähtudes eeltoodud mõtetest, võiks kokku panna TOP 10 “kaduvat” sihtkohta.
1. Iraan
Pikka aega on poliitiline olukord selle riigi ümber olnud ülimalt pingeline, kuid nüüd on asi veidi muutunud. Iraani valitsus on talitsenud oma tuumaprogrammi ja lääneriigid on lõdvendanud majanduslikke sanktsioone. Sellises olukorras võib loota, et ka Iisrael ei söanda lähiajal Iraani rünnata. Sealkandis võib olukord aga kiiresti muutuda ja seetõttu oleks just nüüd õige aeg seda imelist riiki külastada. Kõik rändurid, kes on Iraanis käinud, kiidavad üksmeelselt sealset imelist pärsia kultuuri ja kohalike elanike ülimat sõbralikkust (alkohoolikutele ja feministidele ei soovita).
2. Etioopia
Etioopia edelaosas on tänapäeval veel kümneid rahvaid, kes on säilitanud traditsioonlise eluviisi. Loomanahkadesse riietunud ja odasid kasutavaid inimesi on meil raske ette kujutada ja see on väärt oma silmaga vaatamist, kuid kahjuks pole sellist pilti enam kauaks. Valmis on saanud korralik asfalttee Arba Minchi ja Jinka vahel ning varsti on valmimas ka Jinka-Turmi maantee. Julgen ennustada, et lähimas tulevikus hakkavad sealsete eksootiliste rahvaste juurde voorima turistide bussid ja kõik muutub. Kalašnikovi asemele tuleb mobiiltelefon ja kitsenaha asemele T-särk. Olen sealkandis käinud igal aastal (alates 2005) ja näinud suuri muudatusi. Huvilised peaksid kiirustama. Muuseas oli Etioopia ka Rough Guide 2014 soovituste hulgas esikohal.
3. Bangladesh
See on maa, mida ootavad ees nii looduslikud kui ka kultuurilised muudatused. Tegemist on madala alaga, kus pidevalt toimuvad üleujutused ning meretaseme tõustes see riik lihtsalt kaob. Poliitiline olukord on praegu küll suhteliselt rahulik, kuid tegemist on islamimaaga ja nende puhul ei tea kunagi emotsioonide vallandumise piire. Ega seal palju vaadata pole (maailma pikim liivarand, pealinna liiklus, mõned mägihõimud Birma piiri ääres jne,) aga selle vähese võiks siiski lähemal ajal ära vaadata. Olen Bangladeshis käinud mitmel korral ega kahetse kulutatud aega.
4. Aitutaki
Paljud meist unistavad paradiisisaarest ja mõtlevad Tahiti või Bora Bora peale. Kahjuks on need kuulsad saared tänaseks päevaks juba palju muutunud. Luksuslikud hotellid, ülikallid hinnad ja turistide hordid ei sobi kuidagi kokku paradiisisaare mõistega. Seepärast soovitan hoopis Cooki saarestikus asuvat Aitutaki saart. Sel vähetuntud saarel on kõik paradiisisaare tunnused, aga puudub turistide mass. Kohalikud käivad ringi lillepärja ja loomuliku naeratusega ning nende põhieesmärk ei ole veel turistide käest raha kättesaamine. Aitutaki on veel ehe Polüneesia, kuni see madal saar ükskord vetesügavustesse kaob. Aitutakil käisin 2007 ja 2012 ning vahepealsete aastatega ei olnud seal õnneks midagi muutunud.
5. Bhutan
Tegemist on täiesti erakordse riigiga, mis meie mõistes elab veel keskajas. Lääne kultuuri esindajad arvavad, et tegemist on mahajäänud maaga, kuid ülemaailmse õnneindeksi alusel on Bhutani elanikud kõige õnnelikumad meie planeedil. Miks see nii on, seda peab kohapeal vaatama. Ega siingi pikalt venitada saa, sest elu Bhutanis muutub ka kiiresti. Aastal 1974 külastas seda riiki esimene turismigrupp, 1983 avati esimene lennujaam, 1986 hakkas ilmuma esimene ajaleht, 1989 rajati esimene telefoniliin, 1999 alustas tegevust televisioon jne. Karta on, et üsna varsti kaotab see riik oma näo. Lonely Planeti 2014 tippsihtkohtade hulgas on näiteks Bhutani naaber Sikkim esikohal, kuid minu subjektiivse arvamuse kohaselt on Bhutan huvitavam. Bhutanis olen käinud aastatel 2010 ja 2013 ning mõningased muudatused torkavad silma. Vaata reisipakkumist!
6. Gröönimaa
Maailma suurimal saarel (2 175 600 km²) elab ainult 57 000 inimest ning suurem osa saarest on kaetud 1,8 miljoni ruutkilomeetri suuruse jääkilbiga. Gröönimaa liustik moodustab maailma mageveevarudest umbes 10% ning selle sulamisel tõuseks maailmamere tase 6,5 meetrit. Gröönimaal puuduvad raudteed ning maanteid on üldse kokku 150 km. Neist 60 km on kõva kattega teed. Linnadevahelised teed puuduvad ja kasutada saab vee- ja õhutransporti ning koerarakendeid. Üks ilusamaid kohti maailmas on Ilulissati fjord, kus õhtune paadisõit hiiglaslike jäämägede vahel ei unune kunagi. Gröönimaal olen käinud aastatel 2001, 2004, 2006 ja 2009 ning oma silmaga näinud liustiku taandumist. See sulab tõesti, kiirustagem!
7. Indoneesia
Indoneesia koosneb 18 000 saarest (neist umbes 6000 on asustatud) ning on oma rahvaarvu poolest neljandal kohal maailmas. Selles paljurahvuselises riigis räägitakse 450 erinevat keelt ja usutakse mitmeid erinevaid religioone. Selline looduse ja kultuuri vaheldusrikkus teeb Indoneesias reisimise ülimalt huvitavaks. Ühe reisi raames on võimalik vaadata nii haruldasi orangutane kui ka maailma suurimaid sisalikke. Kaasaegsest suurlinnast võib mõne tunniga jõuda kivikirveid kasutavate paapua hõimudeni. Ka Indoneesia muutub kiiresti ja üks mu tuttav paapua külavanem, kes küll veel riideid ei kanna, käib juba ringi sülearvutikotiga. Vaata reisipakkumist!
8. Rwanda
Kui keegi sellest väikesest Aafrika riigist üldse midagi kuulnud on, siis kindlasti hutude ja tutside vahelisest sõjast ja genotsiidist. Tänaseks on sellest juba 20 aastat möödunud ning elu Rwandas kulgeb rahulikult. Riigi peamine vaatamisväärsus on kaunis loodus ning kindlasti ka mägigorillad. Tunnikene vabas looduses elava gorillapere keskel maksab küll erakordselt palju, kuid elamus on seda väärt. Aafrikas ei tea kunagi ette, millal vägivald võib puhkeda (näiteks valimistega seoses) ja seepärast tasuks ka sealse loodusega tutvuda esimesel võimalusel. Olen märganud, et gorillade külastamine läheb ka iga aastaga kallimaks.
9. Birma
See riik on praegu poliitiliste muutuste keerises ja elu on näidanud, et tihti järgneb diktatuuri kukutamisele täielik kaos ja vägivald. Sel aastal on kindlasti õige aeg Birmat külastada, sest vanad traditsioonid on alles, võimuvõitlust pole tekkinud ja turistid pole veel saabunud. Birmas on lugematu hulk looduslikke ja arhitektuurilisi vaatamisväärsusi, kuid mulle on kõige enam muljet avaldanud lihtsalt kohalike inimeste meist nii erineva igapäevaelu jälgimine. Vanasti ei julgenud kohalikud giidid poliitikast midagi rääkida, kuid viimastel aastatel on võimalik päris huvitavaid lugusid kuulda. Vaata reisipakkumist!
10. Montenegro
Alati ei pea lendama kusagile väga kaugele, et midagi meeldivat näha. Siinsamas Euroopas asuv Montenegro (Tšernogooria) pakub suurel hulgal elamusi. Kaunis loodus (mäed ja rahvuspargid), huvitav ajalugu ja arhitektuur, mõnus vahemereline kliima ja Aadria meri (117 randa). Lisaks kõigele muule on elu selles riigis veel suhteliselt odav. Montenegro ei kao kindlasti vee alla ning ka poliitilisi katastroofe pole ette näha, kuid tulevikus on neid ootamas teine õnnetus ja see on Euroopa Liitu astumisega kaasnev hinnatõus. Minu isiklikuks lemmikuks sai Skoderi järve lõunakaldal Albaania piiri poole kulgev väike maantee.
_____________
Lugu on esmakordselt ilmunud Eesti Ekspressis 6. veebruar 2014
Fotod: Arne Uusjärv, Tiit Pruuli