Estonian ACE Adventure Team tähistab sel aastal kümnendat tegevusaastat, tiim on ekspeditsioonvõistlustel võistelnud kõigil kontinentidel peale Antarktise ning tulemustelt kuulutakse kindlalt maailma esikümnesse. „Kuigi tegemist on võistlusspordiga, oleme oma olemuselt maadeavastajad ja suurte reisihuvilistena oma hobi võtnud kui põnevat rändamise võimalust kohtadesse, kuhu ei oskagi ise sattuda,“ ütleb Silver Eensaar. Avaldame juubeli puhul väikese valiku ACE Adventure’ maadeavastustest.
2010 – algus oli raske, väga raske
Esimeseks proovikiviks 2010. aastal sai südasuvine Explore Sweden Monster, mille 900 km võistlusarada kulgeb Lofootide saarestiku tipust Atlandi ookeanis üle Skandinaavia poolsaare Botnia lahe äärde (Loe GO Reisiajakirjast 2010 nr 26 „Lihasjõul läbi Skandinaavia poolsaare“). „Kaotasime võitjatele kaks ööpäeva, meil läks nädal ja võitjatel viis päeva. Looduslikult on Lofoodid hästi ilus koht, kus mäed tõusevad otse merest. Kui oled mäetipus, siis paistavad eri kõrgustel helesinised järved. Alustasime retke A külast vihmase ilmaga. Ronisime üle imeliselt kaunite kaljuste mägede ja ujusime viletsate madratsitega üle fjordide külmas vees. Kogenematu varustusevalik viis juba esimesel päeval peaaegu katkestamiseni alajahtumise tõttu. Võistluse viiendaks tunniks oli kaotus liidritele rootslastele juba kaks tundi… Liikusime siiski visalt edasi, ületasime jalgsi tundra Norrast Rootsi ning pärast pikka ratta- ja kajakisõitu me nädalaga Piteasse välja jõudsime,“ meenutab Silver.
Erakordsed väljakutsed Tasmaanias
2011. aasta novembri alguses oli tiim ootusärevalt Tasmaanias, et osaleda esimesel MM-il ning esimest korda kogeda tõeliselt suurt seiklusspordi ekspeditsiooni. „Metsik, võimas loodus ja erakordsed väljakutsed.“ 700 km rada kulges Tasmaania loodeosas metsikul liigendatud maastikul. Nagu paljudele sel võistlusel, said ka meile saatuslikuks kõhuprobleemid. Aastaid hiljem õppisime kasutama Lõuna-Ameerikas levinud nippi – veepuhastamist valgendi ehk kloori lisamisega. Just see on meid hilisematel aastatel päästnud kõhuhädadest, parasiitide vastu aitab kloorivesi hästi.“ Kindel soov MM-i rada Tasmaanias läbida kandis kolm võistkonna liiget neljast edasi, hoolimata kõigist raskustest, ning väljaspool arvestust jõuti kaheksa ööpäevaga finišisse. Eriliselt jäid meelde inimpuutumatud ja lõputud väändunud sammaldunud puudega metsad, üle pea sõnajalad ning pimeduses igal pool lambivalguses vastu helendavad vombatisilmad.
Hiina üllatab looduse ja võistluste kõrge taseme poolest
„Hiina seiklusspordi võistlustel osalemine oli omaette kogemus, kokku on ACE sealsetel võistlustel käinud üle kümne korra. Esimeseks võistluseks oli 2013. aastal Wengzhou Outdoor Challenge Shanghaist 500 km lõunas. „Mul oli Hiina suhtes varem eelarvamus – tihe inimasustus, palju reostust ja vähe loodust. Nagu ikka, seiklusvõistlused avavad silmi ja kummutavad eelarvamusi. Tegelikult on Hiina loodus fantastiline ja vaheldusrikas, riik on ju tohutult suur. Oleme oma Hiina-reisidel sattunud palju kohtadesse, kus turismitaristu puudub ja mida guugeldades ei leia. Näiteks Vietnami piiri ääres Guangxi provintsis Leye maakonna mägede vahel toimus võistlus nimega Baise Outdoor Quest. See oli neljapäevane stage-race ehk neli päeva järjest tuli läbida pikk võistlusrada, mis oli nagu Tartu maraton, Tartu rattaralli ja Võhandu maraton järjest, aga karmides mägedes. Maastikku iseloomustasid koonusekujulised karstimäed, osas neist muljetavaldavad sadade meetrite suurused hiiglaslikud kaljukoopad. Kõik Euroopa koopad varju jättev loodusime on aga guugeldamatu.
Või Kasahstani piiri ääres Xinjiangis asuv Kanasi järv – imeilus liustiku sulamisest tekkinud helesinine järv, ümberringi sügisel kollaste lehistega kaetud lumiste tippudega mäed. Hiinlaste jaoks unistuste sihtkohaks olev piirkond on läänlastele väga raskesti külastatav. Võistlus viis läbi turistidele suletud piirkondade ja kohalike külade, kus magasime jurtas, keetsime nuudleid. Tee peal takistasid rattasõitu tohutud loomakarjad, see on karjapidajate-nomaadide maa,“ meenutab Silver. „Xinjiangis Altay ekspeditsioonil käisime kolm aastat järjest. Kahest esimesest võistlusest tehti telesaade, kolmas võistlus keelati võimude poolt juba kohal olles ära. Piirkond on problemaatiline, sest Hiina maadleb seal uiguuride vastuseisuga ülemvõimule.
Ka võistluste korraldus Hiinas on hämmastav. „Näiteks pannakse suurlinnas kaheksarealine autotee kinni, et 30 võistkonda saaksid sõita rattaga või joosta. Pealtvaatamine oli tehtud rahvale vist kohustuslikuks ja isegi saja-aastastele olid külades lipud kätte jagatud ja kästi „Jiayou! Jiayou!“ kisada.
Hiina võistlused olid 2010ndatel seiklusspordi maailma kullaauk. Seda nii füüsilise arengu kui ka rahaliste auhindade poolest. Hiinlaste korraldatud võistluste eelarve olid sadades tuhandetes dollarites – kinni maksti võistlejate reisikulud ning esiotsale maksti ka suur auhinnaraha. Tagantjärele võib öelda, et Hiina võistlused mängisid ka ACE jaoks väga olulist rolli füüsise ja tehniliste oskuste arengus. Hiina võistlused olid palavad, suurte kõrguste vahedega ja väga kiire tempoga.
2015 – Svaasimaa ja Brasiilia MM
2015. aasta mais toimus Expedition Africa Svaasimaal, päris ehtsas väikses Aafrika kuningriigis suure Lõuna-Aafrika Vabariigi kõrval. Võistlus algas tohutu, 350 meetri kõrguse monoliitse graniitmäe Sibebe otsa ronimisega. Võtsime üles mõnusa tempo ja tõusime peagi liidriteks. „Nii korraldajate kui ka üle maailma võistlust jälginud seikluspubliku jaoks oli see paras üllatus – kes need tondid on?“ naerab Silver. Mõne aja pärast tuvastati, et tegemist on rogaini maailmameistritega ja see seletas nii mõndagi, kuna ka lõuna-aafriklased on kõvad rogainijad. Võistluse teisel päeval saime taas fantastilise koopaelamuse. „Sipelgad herneteri täis purgis“ saab seda nimetada. Müstiline Gobholo graniitkoobas on täis eri suuruses ümaraid rahne. Olime maa all tund aega, läbides peenikest nööri orientiiriks kasutades raja. Koobast on uuritud üle kilomeetri pikkuselt, aga väidetavalt on ikka veel läbi uurimata 95% koopast. Täiesti imeline loodus on meie koduplaneedil,“ kirjeldab Silver.
Võistluse keskele jäi öine aerutamise keeld, mis tõi tiimid kokku. Teisel pool läks jälle tihedaks andmiseks, kus saime teinekord navigeerimisel kohalikke olusid mitte tundes tünga. Kõik rajad ei olnud kaardil ja abi tasus otsida kohalikelt. Neile olid külade vahelised jalgrajad teada. Lõpuks viimasel jalgsietapil võitlesime tiim tiimi vastu rootslaste ja kohaliku tugevaima võistkonna vastu. Rootslased said alistatud, kuid kohalikele jäime lõpuspurdis üsna napilt alla. Teine koht World Seriesi etapilt oli Eesti seiklusspordis ajalooline saavutus.
Brasiilia – alligaatoritega soos
Üks meeldejäävamaid võistlusi on 2015. aasta MM Brasiilias Pantanali märgalal, mis on kõige liigirikkamaid kohti maakeral. „See oli tõeline teedeta ekspeditsioon, ei ole kindel, et korraldajad olid selle enne läbi käinud, ehk vaadanud pigem aerofotolt,” kirjeldab Silver.
Kõik võistkonnad kogunesid Corumbá linna ja stardipaika, mis asus soos, sõitsime läbi öö mööda suurt Paraguay jõge sõjaväelaevadega. Stardipaigas oli koolimaja – kuna teed puuduvad, liiguvad ka lapsed paatidega nädalaks kooli ja siis tagasi. Stardist aerutasime tohutus kuumuses kiire vooluga jõel vastuvoolu. Öösel esimesel jalgsietapil hakkasid kõik aimu saama, et midagi hullumeelset on käimas, edenemine täiesti metsikul maastikul oli väga vaevaline. Suured karvased ämblikud, valusalt hammustavad sipelgad. Kiskjate peletamiseks pidi kandma koti küljes välkuvat lampi. Sooalal kasutasime täispuhutavaid paate ehk pack-raft’e. Seal on tuhandeid alligaatoreid. Täiesti tavapärane oli, et liikusime öösel puusadeni vees ja igal pool ümber helkisid lambivalguses punased alligaatorite silmad. See ongi see, miks seiklussport nii põnev on,“ kirjeldab Silver tavakodaniku õudusunenägu.
Teise päeva veetsime pack-raft’idega Boliivia-Brasiilia piirialadel aerutades, jälle vastuvoolu ja vastutuult, mis tegi edenemise ülimalt vaevaliseks. Siis trekid üle võsaste mägede kuumuses ja veepuuduses ning eksimised ja meie kogu seiklusmaailma üllatav ja koduseid fänne köitev püsimine esiviisiku konkurentsis. Võistluse teine pool viis meid tohutule märgalale trekkima ja packraft’ima, kus võistlus võttis veelgi absurdsema pöörde. Eksisime ja veetsime soojas puhta veega labürindis mitu ööpäeva väljapääsu otsides, paludes lõpuks korraldajatelt satelliitside kaudu oma asukoha kinnitust. Pärast meid kedagi enam sohu ei lastud ja teised tiimid lennutati soost välja lennukiga. Meie tulime omal jalal läbi, harjusime capibara’de, raide, papagoid, möiraahvide ja alligaatoritega koos olema. Lõpuks veel pikk ja ülipalav rattasõit ning nädalase võistluse järel olime saavutanud MM-il veel paar aastat varem utoopilisena tundunud 5. koha!
2019 Eco Challenge Fiji – looduse vastu ei saa
2019. aasta septembris toimus Bear Gryllsi ja Mark Brunetti produtseeritud ja Amazoni poolt finantseeritud teleprojekt „World’s Toughest Race: Eco-Challenge Fiji“. Seiklusvõistlusest filmiti tõsielusari, kus võitjaile oli mängus väga suur auhinnaraha – 100 000 dollarit. „Me kindlasti läksime sinna esimese kolme auhinnalise koha eest võistlema, eelnevad MM-võistlused eri kontinentidel olid juba piisavalt karastanud,“ kinnitab Silver. Mõni ala oli meie jaoks päris uus – oli vaja võrdlemisi pikalt avaookeanil purjetada-aerutada. „Õnneks oli tuulevaikne.“
66 neljaliikmelist meeskonda 30 riigist pidid läbima 671 km pikkuse metsikus looduses kulgeva raja kontrollpunktist kontrollpunkti navigeerides. Tuli purjetada ja aerutada ookeanil saarelt saarele, sukelduda, sõita rafti, SUP-i ja omaehitatud bambusparvega jõgedel, liikuda jalgsi mudases tihedas džunglis, kanjonites ja kõrbekuumas mäestikus, ujuda kilomeetrite viisi külmades veekogudes, ronida köitega üles ja alla sadade meetrite kõrgustest kaljudest ning taltsutada ratast mudastel järskudel teedel. Kõike seda öösel ja päeval non-stop enam kui nädal. Kõike seda 30 kaamerameeskonna pideva tähelepanu all.
Eesti tiimil läks alguses hästi, esimesel päeval olime korraks isegi liidrid. „Teisel võistluspäeval viis rada läbi sügava kaljukanjoni ja me sisenesime sinna kuuendal kohal. Just sel hetkel tuli troopiline tsüklon suure sajuga ja kuna kaljukaldad olid nagu seinad, ei suutnud me umbes tunniajase saju järel füüsiliselt sealt läbi minna. Veevool oli liiga tugev. Jäime vihmavangistusse… Viis võistkonda said napilt läbi ja meie olime ainukesed õnnetud, kes ööseks kanjonisse jäid. Võistlus katkestati üheks ööks. See defineeris meie võistluse, jäime esiviisikust püüdmatult maha ja järgmisel päeval möödusid meist öösel laagris peatatud konkurendid.“ Samas pälvis see ootamatu olukord võttemeeskonna tähelepanu, nii et eestlaste võistkond figureerib sellega mitmes sarja osas. Sarja saab vaadata Amzon Prime’i kanalil ja eestlased on nähtavad kohe esimestes osades.
Eks rajal tuli ka teisi päris pööraseid katsumusi ette, aga jõudsime kenasti finišisse ja oleme avaldanud soovi osaleda ka järgmisel Eco-Challenge’i võistlusel Patagoonias. Kuna sari oli Amazonile edukas – augusti vaadatuim saade platvormil –, kandideerib nüüd umbes 50 kohale tuhatkond võistkonda. Kes välja valitakse, on produtsentide otsustada…
Mis on seiklussport?
Seiklussport on võistkondlik (üli)pikk kestvusspordiala, kus võistlejatel tuleb metsikus looduses kaardi järgi navigeerides läbida ette määratud kontrollpunktid ja jõuda võimalikult kiirelt finišisse. Ekspeditsioon-võistlused on tavaliselt üle 500 km pikad ja kestavad kuni nädala – liigutakse järjest öösel ja päeval ilma pikemate puhkepausideta.
Kes kuuluvad Estonian ACE Adventure Teami?
Õige ja sobiva võistkonna kokkusaamine on seiklusspordi suur müsteerium. Praegu kuuluvad võistkonda Tallinna Ülikooli õppejõud Reeda Tuula-Fjodorov, jurist Silver Eensaar, ettevõtja Rain Eensaar ja IT-spetsialist Timmo Tammemäe.
Olulised tiimiliikmed läbi aegade on olnud Karli Lambot, Elo Saue ja Mariann Sulg.
Mõni küsimus Silver Eensaarele
Kuidas seiklusspordi enda jaoks avastasid?
Kasvasin üles okupatsioonitingimustes, kus reisimine välismaale oli kättesaamatu. Sellest ajast on olnud suur soov avastada tundmatut. Teleka vahendusel nähtud seiklusvõistlused kaugetel maadel tundusid lausa uskumatuna. Ookeanilained, suured mäed, võimas loodus – see vaimustas ja kutsus. Mul pole kunagi olnud tungi vallutada kõrgeid mäetippe alpinistina, mulle meeldib pigem lineaarne kulgemine läbi maastike, kus näeb ja tunnetab nende iseloomu ja vaheldusrikkust. Lemmikuks on mägimaastike puude piiri loodus, mis veel loodusstiihiatele napilt vastu peab, kus on jändrikud puud ja palju samblaseid kohti. Siiani paneb imestama, kui ilus ja põnev on maailm. Õnneks on jäänud veel ka palju inimesest nähtavalt puutumata võimast loodust, mis põhiliselt on alles tänu sellele, et need paigad ei ole elamiseks meeldivad.
Kohalikul tasandil tundub juba Expedition Estonia päris korralik katsumus. Teie maadeavastused on aga kordades-kordades kõrgem pilotaaž, karmid maastikud maailma kaugemates džunglites täis tundmatut ja ohtlikku, kohad, kus isegi kohalike jalg pole sageli sattunud. Miks panete ennast nii äärmuslikes oludes proovile?
Tiit Riisalo ütles väga hästi, et proovile panek on eri kultuuride osa juba ajalooliselt (loe GO Reisiajakiri, 3/2020). Mulle meeldib tunda ennast avastajana, sest isegi kui rada on ees, on see ikkagi keerulisem kui sillutatud teed mööda minna. Tihti mõtlen maastikul liikudes sellele, kuidas need, kes seda paika kunagi päris esimeste inimestena ilma radade ja teedeta läbisid, suutsid taimestikust ja näiteks kanjonitest läbi tungida, see on tihtipeale tohutult riskantne ja aeganõudev. Enamik maakera taimestikku ja maastikku on puutumata vormis väga keeruline läbida. Seiklusvõistlused annavad võimaluse seda ka tänapäeval kogeda, rajameistrid näevad selle nimel palju vaeva, et anda võistlejatele keeruline ja nauditav ülesanne.
Kuidas olete tiimi kokku saanud?
Klassikaliselt on seiklusspordi võistkonnas üks naine ja kolm meest. Me kõik oleme tipptasemel orienteerumisega ja/või suusatamisega lapsest saati tegelenud. Seiklusspordi ekspeditsiooniraja läbitegemine on juba iseenesest suur saavutus, kuid sellel võistelda ja võita on hoopis teine tasand. Ülioluline on kokku saada n-ö ideaalvõistkond, mille liikmed on füüsiliselt piisavalt võimekad, tunnevad üksteist läbi ja lõhki ning suudavad kuni nädala pidevas liikumises olla ja võistlusliku ekspeditsiooni ühes rütmis läbida. Raskusi, ootamatusi ja ebamugavusi tuleb sellistel pikkadel retkedel ette palju, pead olema julge ja leidlik ning hoidma motivatsiooni ülal nii endal kui ka kaaslastel. Meil läks õlitatult toimiva ühtlase taseme- ja ambitsioonidega võistkonna kokkusaamiseks seitse aastat. Seiklusspordi ekspeditsioonide tegemiseks ei piisa lihtsalt tugevast füüsisest, vaid peab olema ka eriüksuslase tasemel vaimne vastupidavus. Kontrollküsimus: kas oled valmis öösel paduvihmas tassima ratast läbi mudase mägise džungli viis tundi järjest? Kui selline ülesanne ei kohuta ja ka päriselt kogedes ei murra, siis oled seiklussportlane valmis! Mistahes ekspeditsioonil pikalt teel olles on võrratute vaadete ja kõrgete emotsioonide kõrval ikka argist karmi rassimist ja ebamugavusi. Kümnendaks aastaks oleme nii kogenud, et meid pea miski ei kohuta ja peata. Enam ei teki nii kergesti näiteks iiveldust või väsimust, oskame unevajadust planeerida ja vältida vigastusi. Võib öelda, et eriti mõnus kulgemine tekib võistluse kolmandast ööpäevast. Siis on keha aru saanud, et tuleb peatumata edasi minna, ja rakendab kogu energeetika selle ülesande teenistusse.
Kui palju seavad sellistele ettevõtmistele reegleid looduskaitsjad?
Looduskaitse on kahtlemata vajalik, kuid ei peaks muutuma tehnokraatlikult absurdseks. Põhja-Ameerikas on näiteks jõudnud asi niikaugele, et väljaspool rahvusparkide ametlikke radu liikumist taunitakse, rääkimata võimalusest kasutada neid maastikke radadest väljaspool võistlusteks. Minu hinnangul pingutatakse sellega üle. Looduses aupaklikult liikuv inimene on ju looduse osa. Ka Eestis olen sportlikke seiklusüritusi korraldades puutunud kokku üsna jäiga suhtumisega. Looduskaitsealuse maastiku „rahvaürituseks“ kasutamist keelava otsuse tegemine kabinetivaikuses, ise Riigi Teataja määruses näpuga jälge ajades, on lihtne. Sellised keelud on kahjuks paljuski eelarvamuslikud, sest kui näiteks sada inimest hajusalt looduses kaardi järgi kõnnib, ei ole see võrdväärne olukorraga, kus seltskond ATV-ga rabast läbi sõidab, mudavagu taga. Kahjuks kogeme, et sellist vahet ei suudeta teinekord teha ja lihtsam on kõigile öelda ei, mis viib lõpuks selleni, et võõrandutakse sellest kaitstavast loodusest või siis ei hakatagi küsima ja minnakse niisama.
Üks näide – sajandeid kasutuses olnud taliteed pidi läbi raba kõndimine ei kahjusta minu hinnangul maastikku ega lähe vastuollu kaitsekorralduse kavaga, aga oleme saanud eitava vastuse, kuna „võib“ kahjustada. Minu arvates on talitee maastikupildist kadumine ja pärandi unustamine hoopis suurem kahju. Samas kõrval sõidab metsalangil harvester ja süvendab kopp kraavi, aga see on viis meetrit kaitse-alast väljas ja seal võib… Küllap nõuab nende vastuolude ületamine lihtsalt rohkem osapoolte suhtlust ja usalduskrediidi kogumist. Vaja oleks ehk ka uuringuid, kas ja kui püsivalt mingi ühekordne hajus tegevus päriselt maastikke mõjutab.
Expedition Estonia laadse seiklusekspeditsiooni korraldamine ei ole äriline ettevõtmine, vaid lihtsalt kutsumus. Tahaks avastada ise ja pakkuda avastamisrõõmu ka teistele. Looduse kahjustamine ja sellesse hoolimatu suhtumine ei ole seiklussportlastele kuidagi omane. Eesti on eestlastelegi avastamist väärt – tihti liigume sisseharjunud radadel, märkamata või teadmata paikade pärimust ja ajalugu ning tunnetamata looduse rütmi. Pikal omal jõul läbitaval teekonnal toimub kirgastumine, elad maastikku sisse ja saad looduse osaks. Just praegu planeerin järgmise aasta Expedition Estoniat, mis kannab alapealkirja „Kolmas tee Tartust Tallinna“. Meil on olemas Tartu maantee ja Piibe maantee, prooviks nüüd vahepealt minna, see on ääretult põnev, aga radarilt paljuski kõrvale jääv piirkond, kuna lihtne on kihutada mööda maanteid.
Te olete käinud võistlemas kõigil kontinentidel peale Antarktise. Kuhu edasi?
Plaane ja unistusi on endiselt palju. Loodan, et meie tiim valitakse välja Patagoonia Eco-Challenge’i ekspeditsioonile, mis peaks toimuma järgmise aasta novembris. Sel kevadel pidime võistlema Colombias, kuid arusaadavalt lükkus see edasi. Käimata on seiklusspordi sünnipaigas Uus-Meremaal. Mind huvitab väga ka Etioopia kant Aafrikas, kogu idapoolne Aafrika tegelikult. Ameerika rahvusparkides olen käinud palju, kuid Kanada Kaljumäed ja Alaska on veel nuusutamata. Järgmise aasta suvel on plaanis ka üks Põhjamaade seiklus, mis keskendub arhipelaagile. Paar aastat tagasi läbisime sarnase retke Stockholmist üle Ahvenamaa Soome. Saarelt saarele ujumine ja packraft’iga öine sõit saarestikus oli väga seikluslik.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Estonian ACE Adventure Team