Silver Eensaar jutustab, kuidas nägi välja maailma üks pikemaid seiklusvõistlusi Explore Sweden Monster. Võistlejate eesmärk: jõuda etteantud kontrollpunkte läbides inimjõul võimalikult kiiresti Norra Lofootide otsast Piteå linna Läänemere ääres.
Võistlus algas laupäeva hommikul vihmasest Å külast lühikese rattasõiduga. Teekonda läbi Skandinaavia poolsaare alustas 15 neljaliikmelist võistkonda. Eestist osales kaks võistkonda – esmaüritajad Salomon ACE Logistics ja kogenud Mountain Loghome ISC.
Teine etapp mägedes ja fjordidel pani võistlejad juba tõsiselt proovile. Lofootide mäed ei ole väga kõrged, üldiselt alla 1000 meetri, aga fakt, et nad hakkavad tõusma vahetult merepinnalt, muudab nad tõsisteks vastasteks. Paljudest teistest mägistest aladest muudab Lofoodid eriliseks veerohkus. Vett leidub nii mägede ümber, peal kui külgedel. Tõustes kõrgemale avanevad vapustavad vaated fjordidele ja erinevatel kõrgustel roheliste mägede vahel paiknevatele koskedega ühendatud sinistele järvedele. See on uskumatult ilus kant.
Seikluse üheks ohtlikumaks elemendiks oli jalgsietappidel fjordide ja järvede ületamine. Kasutada võis selleks ainult kaasas olevaid vahendeid, näiteks õhukotte või õhkmadratseid. Tippvõistkonnad kasutasid suuri siniseid õhkmadratseid, mis on suurepärased veesõidukid. Meie võistkonna osade liikmete rannamadratsitel oli külmade fjordide ületamine üsnagi riskantne. Seljas olid küll kalipsod ja päästevestid, kuid veetemperatuur oli ka ainult 10° C kandis.
Lofootidel kulges võistlus jalgsi, madratsitel ja ratastel kokku 36 tundi. Kogu see aeg oli täis järske tõuse ja langusi, tehnilist orienteerumist ja vapustavaid vaateid. Kahjuks jäi ära ronimisülesanne Svolvari linna serval kõrguva kuulsa Geita kalju otsa, kuid järsud nõlvad ja kitsad harjakõnnid hoidsid adrenaliini siiski üleval.
Lofootidelt lahkusime pika 174 km pikkuse rattaetapi- ga, mille sisse mahtus öine tunniajane praamisõit Lofootidelt maismaale. Praamil ja sadamas tegime esimese pikema puhkuse ja uinaku, kokku paar tundi.
Rattaetapi lõpuks jõudsime Hellemo fjordi äärde. Siit pidi algama kanuusõit kaljuste kallastega fjordi mööda sisemaa poole, kuid ohtlike ilmastikuolude tõttu viidi meid kanuude asemel edasi kiirkaatriga.
Fjordi otsas asuvast Hellemobotni külast asusime ronima üle Skandinaavia mäestiku. Ilm oli vihmane ja kõle, mis lisas sellele ilusale paigale üksjagu müstilist aurat. Norrakad ja rootslased on looduses liikumist armastav rahvas, aga sellel pikal, ligi 24 tunni pikkusel teekonnal üle mägede Rootsi Ritsemisse ei näinud me ühtegi elusolendit peale sääskede.
Arvasin, et pärast Lofoote enam ohooefekti ei tule, aga see kant seda pakkus. Pika jalgsiretke alguses tõusime Skandinaavia suurima kanjoni servale. Udupilved kanjonist tõusmas, kosed ja ojakesed, väikesed järved. Lihtsalt võimas ja puutumatu loodus, inimesest nii palju suurem. 400 miljonit aastat tagasi tekkinud mäestik on oma tippvormis.
Sissetallatud radade leidmine muutus järjest keerulisemaks ja pidime liikuma järjest võsasemaks muutuval maastikul kümneid kilomeetreid asimuudiga kaardi ja kompassiga. Võistlusjuhend nägi ette, et pidime kaasas kandma hulga kohustuslikku varustust, sh telki, päästevesti, kalipsot ja kanuumõla.
See oli vajalik selleks, et võistkondade assistendid ei peaks järgmiste etappide varustuse kohaletoimetamiseks arutult teisele poole mäestikku kihutama.
Ülal platool kulgesime mööda suurte mägede ehk jokkidevahelisi laugeid orge. Kui lõpuks jõudsime läbi metsiku looduse Akkajaure järveni, avanes meie ees Skandinaavia hüdroenergiasüsteemide mastaapsus. Üle viiekümne kilomeetri pikkune järv on kasutusel hüdroelektrijaama reservuaarina. Meie õnneks oli veetaset just kümnekonna meetri võrra alandatud. Kui muidu liikusime puutumatul radadeta võsasel maastikul, siis nüüd võimaldasid avatud kivised kaldad palju kiiremat edenemist.
Enne vahetusalasse jõudmist pidime veel ületama paarikümne meetri laiuse kärestikulise jõe. Kiireks ületuseks on kõige otstarbekam minna nii kaugele ülesvoolu kui võimalik ja siis lasta voolul ennast seljakotile toetudes jalad ees eda- si kanda ning töötada käte ja jalgadega teise kalda suunas. Ohutu see operatsioon ei olnud, aga õnnestus.
Rootsist Ritsemist algas järgmine 50 km pikkune kanuuetapp mööda Akkajaure järve. Järv piirneb Stora Sjöfalleti rahvuspargiga ja selle kallastel asub liustikuga kaunistatud Lapimaa kuningannaks nimetatav Rootsi suurima kõrgustevahega Akka mäemassiiv. Ilm oli vahelduv, kohatine päikesepaiste vaheldus tiheda jäise vihmaga, mis muutis ümbruse eriti kargeks ja üksildaseks.
Kanuutamine võimaldab pikematel seiklusspordivõistlustel jagada võistkonnaliikmete vahel väärtuslikku uneaega. Üksteise järele köidetud kanuudega saab sõita nii, et tagumise kanuu esimene sõitja saab kanuu põhjas magada. Kanuuetapi viimased 8 kilomeetrit pidime kanuusid õlgadel kandma, kuna kasvanud tuul muutis kargel järvel liikumise liiga ohtlikuks.
Üle 12 tunni kestnud etapi lõpuks olime tõsiselt väsinud ja õnneks just siin teatati meile neljatunnisest sunnitud pausist eelmise kanuuetapi kaatrisõiduga asendamise eest. Seda saime kasutama hakata pärast 13 km öist rattasõitu järgmise jalgsietapi algusesse. Kiirelt püstitatud õhukeses telgis puhkamise indu ei suutnud hajutada ka uuesti sadama hakanud jäine vihm.
Kell 6 hommikul saime loa vahetusalast lahkuda. Ees seisis 63 km pikk jalgsietapp mööda Kungsledenit. Kungsleden on üks Rootsi populaarsemaid matkaradasid, mis viib edela-kirde suunal läbi Põhja-Rootsi Kebnekaise mäeni. Rajale jääb ka rohkelt erinevaid järvi, kus matkajad võivad vabalt kasutada aerupaate. Võistlejatel ei olnud aerupaatide kasutamine lubatud, pidime üle järvede ujuma oma õhkmadratseid kasutades.
Matkaraja populaarsus tegi meie elu lihtsamaks, kuna tegemist oli kerge ja hästi tähistatud rajaga. Ilm paranes ja meeleolu oli hea.
Pärast ca 40 km läbimist jõudsime järjekordsesse hämmastavasse paika – Rapa oru jõedeltasse. Kolmest küljest kõrgete kaljuste mägedega piiratud, karge läbipaistmatult piimja veega jõgi joonistab rohelise madala võsa sisse hämmastava mustri. Madratsitega mööda piimjaid jõgesid ja võsaseid kaldaid liikudes võtsime paar kontrollpunkti ja liikusime pärast väikest puhkust Akste matkama- jas edasi eesmärgi – Läänemere poole.
Jäänud oli ainult paarikümne kilomeetrine jalgsiretk vahetusalasse. Pärast seda ei saanud villis jalad meid enam segada, kuna ees ootasid vaid kaks etappi – 192 km jalgratastega ja 95 km kajakiga finišisse. Rattasõit läbi metsade Storforseni kose juures asuva hotellini kulges rutiinselt ja võttis terve päeva. Kohati kimbutas unepuudus ja tegime lühikesi veerandtunniseid uinakuid. Õhtul Pite jõel asuva Euroopa suurimate hulka kuuluva Storforseni kose juurde jõudes olid emotsioonid laes. Kerge eine ja lühike uinak ning asusime viimasele etapile.
Peaaegu Võhandu maratonini küündiva kajakietapi pikkus oleks meid pidanud piisavalt hoiatama. Eelkõige selle tõttu, et kellelgi meie tiimist ei olnud eelneva poolaasta jooksul kajakikilomeetreid kogutud enam kui 40. Kilomeetrid kogunesid väga vaevaliselt, uni tüütas. Teekonnale lisasid veidi vürtsi viis kärestikku, millest pääsesime kadudeta. Kui tundub, et enam üldse ei jõua, siis tegelikult jõuad ikka veel ja veel.
Meie võistkond Salomon ACE Logistics koosseisus Elo Saue, Karli Lambot, Tõnu Lillelaid ja Silver Eensaar jõudis 840 km pikkuse retke finišisse kaheksandana. Meie kui esmaüritajate eesmärgiks oli raske võistlus lihtsalt läbi teha, võidu peale võistlemine eeldab kogemusi. Neid kogusime sellel võistlusel 14 tundi vähem kui nädal.
Teine Eesti võistkond – Mountain Loghome ISC – pidi kahjuks võistluse pärast esimest ööpäeva katkestama ühe võistleja terviserikke tõttu.
Pikk seiklusvõistlus on oma olemuselt muidugi raske, kuid viib sind reeglina kohtadesse, kuhu sa muidu kunagi ei satuks. Looduses viibimine vürtsitatult füüsilise pingutuse ja eneseületusega on suurepärane kogemus.