Tiit Riisalo kirjeldab kogemusi seiklusretkedelt Expediton Estonia, kus korraldajate osavalt paika pandud teekonnal läbi Eesti saab lisaks füüsiliste ja vaimsete võimete proovile panemise nautida ka Eestimaa raskesti ligipääsetavaid erilise looduse ja ajalooga paiku. Kas tegemist on jõukohase orienteerumisretkega või ekstreemse jõukatsumisega?
Tiit, oled kogu aeg liikvel ja võtad vastu sportlikke väljakutseid. Juulis saite Muhu väina regatilt taas Eesti meistri tiitli folkbootide klassis. Enne purjetamisvõistlust läbisid aga Expedition Estonia nimelise karmi seiklusretke. Huvitav oleks kõikidest su tegemistest kuulda, aga ajakirjaruumi kahjuks ei jagu. Räägime siis sellest viimasest eneseületusest, kas tegemist on tõesti masohhisti unistusüritusega, nagu seda nimetasid?
Ma vist nimetasin seda ettevõtmist lükras masohhistide suvepäevadeks. (Naerab.) Eks kõik ole erinevad, aga mina olen juba aastaid tundnud, et inimene on ennekõike ehitatud liikuma, kontorilaua taha saabusime ju suhteliselt hiljuti. Enamik 200 000 või enamast aastast, mis liigina eksisteerime, oleme olnud pidevas liikumises. Pean tunnistama, et kui ikka mõnda aega vabas õhus tegutseda ei saa, siis ma ei tunne end hästi. Expeditionil osalemine on suur pingutus ja pärast oledki rampväsinud, aga see on vaid füüsiline väsimus, mis magatakse välja, vaimselt on kõik väga kirgastav.
Mingi hulk võistleb kindlasti esikoha nimel, aga mina füüsiliste eelduste ja vanuse tõttu selleks kindlasti enam ei kvalifitseeru. Minu jaoks on oluline liikumisrõõm ja vaimne rahuldus sellest, et olen suuteline trassi läbi tegema. Maastike läbimine vaid kaardi ja kompassiga suurt osa linnainimesi kahjuks hirmutab. Teadmine, et olen suuteline suvalist maastikku suhteliselt kiiresti läbima, on osa minapildist. Eks seepärast osalen, et see on üks osa sellest, kes ma olen.
Kes Eestis seda sarja korraldavad?
Eestis on üks tore seltskond ametliku nimetusega Estonian ACE Adventure / La Sportiva tiim, kes kuuluvad maailma esikümnesse sel alal, nemad korraldavad selle ala populariseerimiseks Eestis talviti Taliharja Vanakuri nimelist üritust ja suviti Expedition Estonia sarja. Tegemist on maailma absoluutsete tippudega, ACE tiim on osalenud ka Eco-Challenge Fiji nimelisel võistlusel, mille tulemusi saab näha kümneosalises tõsielusarjas Amazon Prime’is sel suvel.
Kuidas Expedition teistest orienteerumisvõistlustest eristub?
See ei olegi niipalju võistlus, pigem ala armastavate inimeste suvine kokkusaamine. Selline seiklus- ehk multisport on maailmas tegelikult väga populaarne. Lihasjõul läbitakse pikki distantse, vahendiks oma jalad, kanuud, rulluisud, raftid jne. Kogu üritus toimub metsikus looduses kaartide abil orienteerudes ja kontrollpunkte läbides.
Kokkuvõttes on oluline teekonna läbimine. Korraldav seltskond on väga loominguline. Näiteks on üles leitud vana talitee ja kontrollpunktid niimoodi pandud, et just sealt oleks kasulik läbi minna. Kaartidel on ruudukesed kontrollpunkti numbritega, aga need ei kirjelda, kus kontrollpunkt asub, vaid hoopis ajaloolist ja kultuuriloolist tausta, mis selles ümbruskonnas konkreetselt selle punktiga seotud. Näiteks kontrollpunkt 13 selgitab, et metsavendade punkrit kasutati septembri lõpus 1944, seal olid vennad Oskar ja Edgar Kübarsepp, Voldemar Arula ning Alfred Paap, ja järgneb kirjeldus lahingust, kus punker neilt ära võeti.
Oled osalenud kõigil neljal Expeditionil. Lugesin, et seekord oli eriti põnev, aga ka kõige keerulisem marsruut.
Jagan seda arvamust. Distantsid jäävad 200–300 kilomeetri vahele, nii nagu Eesti piires võimalik. Iga aasta on seni erinev olnud, eks need maastikud hakkavad otsa lõppema – oleneb, palju korraldajatel fantaasiat on. Võib-olla peab varsti uuele ringile minema. Nendest neljast on kõige põnevam viimane, aga ka kõige raskem. Eks looduse metsikus tingis seda.
Esimese Expeditioni ajal kulgesime Erust Pärnusse, see on suhteliselt tsiviliseeritud kant, ilusate männimetsade ja kenade metsarajakestega Lahemaa ja pärast Kõrvemaa maastikukaitsealad, laudtee läbi raba, seejärel RMK matkateed ja Pärnu jõgi.
Seekord oli raskesti läbitavat maastikku päris palju. Distants sai alguse Eestimaa kagunurgast Koidula raudteejaamast – rohkem piirile lähemalt alata ei saakski –, kulges Värska suunas ja Värskast põhja poole paralleelselt Peipsi rannikuga ning lõppes Rakvere lähedal.
Kaardi mõõtkava oli 1 : 50 000, kogu trass mahutus kümnele A3 suurusega kaardilehele. Ideaalis võiks keskmiste võimetega osaleja ühel päikseloojangul alustada ja teisel päikseloojangul lõpetada.
Kuidas rajameistri tööd hindad, kas rajal oli piisavalt proovikive?
Expeditioni korraldajad on väga professionaalsed. Rajameistril tuleb leida õige kompromiss, sest võib-olla on kohal kümmekond väga tugevat tegijat ja siis tulevad sellised keskmikud. Rajameister peaks balansseerima nii, et esimestel oleks piisavalt raske ja ka keskmised koju jõuaksid. Tänavu tundus kohati, et mõne soolõigu oleks võinud vahele jätta. Aga see tunne läheb järgmisel päeval üle.
Kui palju üldse selle ragistamise ja rassimise kõrval jõuab ümbritsevat loodust ja keskkonda tähele panna?
Ikka jõuab, see ei ole ju tippsport. Esimese etapi läbisime rattaga ja lõppes see Emajõe Suursoo lõunaosas Ahunapalus. Sealt edasi liikusime kanuudel. Emajõe delta on ju looduslikult väga põnev. Jõudsime öösel deltasse ja siis terve öö kuni päikesetõusuni kulgesime kanuudega mööda Kalli jõge, Kalli järve ja Lõõdla järve, seda impressionistlikus sulnis udus. Minu jaoks oli see esmakordne ja täiesti unenäoline kogemus. Seal on suur kaitseala ja taas on kaardile selle kohta info märgitud. Näiteks on välja toodud erinevad kotkaliigid. Seega kui märkad kotkast, siis suudad tuvastada, kas tegemist on meri-, kalju- või kalakotkaga või mis liik seal parasjagu lendama satub. (Muigab.)
Edasi liikusime taas ratastega, nii see kulges.
Kas raja kestel midagi üllatas, oli mõni eriline ja meeldejäävam olukord? Milline etapp osutus kõige põnevamaks – rattaga, kanuuga või jalgsi?
Selle ürituse puhul on isegi hea, kui midagi väga dramaatilist ei juhtu. Kõige meeldejäävam oligi Emajõe Suursoo läbimine kanuudega, rattad läksid kanuudesse ja teisel pool kulgesime taas ratastega edasi. Oleme koos sõber Tauno Antsmäega kõik need neli võistlust koos ära teinud ja kõik klapib, suuri üllatusi ja dramaatikat ei ole olnud. Ikka oleme ujudes laukaid ületanud ja nabani mudas kahlanud, selliseid seiklusi paratamatult ette tuleb.
Tundub põneva üritusena, me lugejad hakkavad nüüd juba seljakotte pakkima ja valmistuma järgmiseks aastaks. Kellele soovitaksid sellist ettevõtmist? Mis tase peab olema, et seal vastu pidada?
Ilma kestvusspordi taustata läheb tõenäoliselt keeruliseks, aga kindlasti on selliseid väga talendikaid ja looduslikult võimekaid inimesi, kes hakkama saaksid. Pigem on see jõukohane inimesele, kes tegeleb regulaarselt kestvusspordiga, sõidab näiteks maratone või tegeleb pikamaajooksuga. Kui käid kaks korda nädalas ujumas, siis pigem ei soovita. Targem on organismi varem kestva pingutusega harjutada, siis on see üritus nauditav, muidu muutub õudseks kannatamiseks.
Mis roll on meeskonnatööl?
Ikka oluline. Pigem on meeskonnatöö siin vaimne ja moraalne. Paratamatult nõrgemad ja tugevamad hetked vahelduvad ja kui on parasjagu nõrkusehetk, siis hoiab partner vaimu üleval.
Kas Eestis on su hinnangul piisavalt selliseid seiklussarju?
Oleme tõesti õnnistatud seisus. Eestis on inimestel, kellele meeldib organiseeritult värskes õhus tegutseda ja liikuda, ideaalsed tingimused ja piisavalt korraldajaid. Sellist riiki vist ei olegi, kus oleks nii palju ja nii hästi korraldatud orienteerumisüritusi, suusa- ja rattamaratone.
Kõige alus on siiski orienteerumine. Kaarti tuleb osata lugeda. Kui lähen näiteks tööpäeva lõpus oma tuttavatele Põhja-Tallinna radadele jooksma, siis pea ketrab ikka töömõtteid edasi, aga orienteerumisel võtad kaardi kätte ja niipea kui kõlab sõna start!, unustad kõik töö- ja muud mured ning metsast tagasi tulles oleks justkui reboot tehtud. Soovitan kõigile, käige orienteerumas, pehmel maastikul on palju parem liikuda kui asfaldil!
Sulle siiski meeldib ennast eri olukordades proovile panna, ka Expeditioni puhul ei ole tegemist rahuliku kulgemisega. Miks mitte matkata mõõdukas tempos mööda Eestimaad? Mis sellise ekstreemsema rassimise võlu on su jaoks?
Olen mõelnud, et mis seda kõike tegema motiveerib. Kindlasti on mingi inimtüüp, kes on seiklusaltim ja valmis rohkem katsetama. Expedition on tavaliselt toimunud jaanipäeval, siis ei ole muret ka jaanipäevaplaanidega. Tegelikult on väga palju inimesi avatud sellisele vaheldusrikkale liikumisele. Lood kunagistest polaaruurijatest ja maadeavastajatest on alati inspireerinud, need on inimkonna vaimse pärandi üks vundamente, raamatuid Amundseni ja Scotti lõunapooluse ekspeditsioonidest loeti sajand tagasi ja loetakse nüüd ning ka sadade aastate pärast.
See tõmbab ja tuleb meie sügavast inimlikust olemusest. Meid huvitab selgus ja tõde, sest maailm on nii keeruline ja palju jääb arusaamatuks ning siis püüeldakse mõistmise poole, kes doktoritööd tehes, kes joogat harrastades jne, aga ka sellised eneseületuslikud tegevused on mingis mõttes endas selgusele jõudmiseks vajalikud. Paljude loodusrahvaste traditsioonides on olnud täiskasvanuks saamise rituaali osa väga tõsine füüsiline pingutus. Sisuliselt on kultuure, kus noorukilt võetakse kõik ära, ta saadetakse metsa või tundrasse, kus ta peab pikema perioodi, nädalaid, vastu pidama ja ellu jääma. See on selline vaimne pingutus, mille tagajärjel reaalsusest aeg-ajalt lahkud, ja selle taga on legend, et kohtud oma tootemloomaga ja saad teada, kes sa oled. Kui igapäevaellu naased, oled teadja. See süstib inimlikku enesekindlust ja otsustamisjulgust ning paneb su positsiooni ühiskonnas paika.
Mõni küsimus Expedition Estonia peakorraldajale Silver Eensaarele
Mis on Expedition Estonia ja kellele on see eelkõige mõeldud?
Ei ole paremat võimalust saada sügav elamus riigist või piirkonnast, liikudes läbi selle loodus- ja kultuurmaastiku öösel ja päeval, kogedes kergeid ja raskeid hetki.
Expedition Estonia on seikluslik-sportlik retk läbi Eesti, mis läbitakse osalejate omal jõul, nõul ja vastutusel. Osalejad saavad kaardid kontrollpunktide asukohtadega (soovijad ka GPS-andmed) ja peavad ise valima raja, et jõuda stardist kontrollpunktide kaudu finišisse. Rada on tavaliselt jagatud kolmeks-neljaks etapiks, mis läbitakse vastavalt jalgsi, veesõiduki või jalgrattaga või nende kombinatsioonis. Sportlased võtavad seda võistlusena ja läbivad raja 15–20 tunniga, valdav enamik osalejaid saab hakkama umbkaudu ööpäevaga. Rada on avatud pea kaks ööpäeva. Start on tavaliselt olnud reede õhtul ja viimased lõpetajad on jõudnud kohale pühapäeva päeval, seega ollakse kaks ööd liikumises.
Miks ja kuidas sari alguse sai?
Rahvusvaheliselt nimetatakse sellist spordi-ala adventure racing ning alguse sai see asjaolust, et Eestis ühtegi sellist tõeliselt nõudlikku ja pikka punktist punkti võistlusretke ei olnud. On mõni militaarvõistlus, nagu kuulus Erna retk, mis on oma raskuselt võrreldav. Erna distants oli märksa lühem, kuid seal oli raskuseks vastutegevus. Expeditionil tegeleb vastutegevusega loodus ja kuhjuv väsimus. Korraldustiim on ise juba kümme aastat üle maailma sellistel võistlustel osalenud, seda tegelikult hulga pikematel ja raskematel. Nende võistluste väljundiks on lisaks osalejatele väljakutse pakkumisele ka toimumiskoha looduse ja kultuurilise tausta tutvustamine (selleks ka võõrkeelne nimi Eesti võistlusel, kuna rahvusvaheliselt mõistetakse pikka retke nimetuse all expedition.
Retk toimus seekord neljandat korda. Millist rada on olnud kõige põnevam teha?
Esimest rada planeerides mõtlesin rohkem sportlastele – idee oli lihtsalt jõuda kiiresti läbi Eesti merest mereni, kuigi mööda Eesti üht metsaseimat vööndit. Järgmistel kordadel olen rada planeerides järjest rohkem üritanud liikuda harjumuspärastelt liikumisteedelt metsikumasse loodusesse ja pöörata tähelepanu rajale jääva maastiku kultuurilisele pärandile.
Tuleb teha kõvasti analüüsi ja luuret, et püsida looduskaitseliste piirangutega kooskõlas ja leida põnevaid liikumisteid, mis on ka päriselt läbitavad. Eesti metsikuimad paigad on enamasti kaitsealused maastikud ning neil rahvaürituse korraldamine ei ole üldjuhul formaaljuriidiliselt lubatud, samuti pole ka meil soovi neid maastikke kuidagi ohtu seada. Meie üritus on tegelikult rohkem logistilise toe osutamine individuaalsetele matkajatele – liigutakse ju tähistamata rajal, hajusalt ja omal vastutusel. Selliselt oleme saanud keskkonnaametiga asjad kooskõlastatud ning raja piisavalt metsikutesse paikadesse. Esimesel kolmel aastal toimus ekspeditsioon jaanipäeva ajal, kuid sellest aastast liikusime juuli algusse ühe põhjusena ka selle pärast, et paljude kaitsealade liikumispiirangud lõpevad juuli alguses pesitsusaja lõpuga. Kaitsealade läbimine on kõige tõenäolisemalt võimalik veesõidukiga. Ja selle etapi ümber hakkab siis tekkima rada. Nii juhtus teisel aastal, kui läbisime Alam-Pedja maastikukaitseala mööda Pedja jõge Puurmanist Võrtsuni. Sinna otsa tekkis alguses jalgsi- ja rattaretk Peipsi rannalt läbi Padakõrve laante ning lõppu Viljandimaa ja Soomaa lõunaotsa jäävad suured metsad, nii oligi põnev rada koos. Eelmisel aastal oli kurss Tõstamaa lähedalt Paldiski ja Pakrite suunas. Alustati jalgsi, läbiti minu hinnangul Eesti vingeim Nätsi-Võlla raba, Kurese muinasküla, Soontaga maalinn, Avaste soo – kokku 50 kilomeetrit jalgsi. Sealt edasi jalgrattaga läbi Lääne- ja Harjumaa piirialade metsade ja rabade põhjarannikule.
Üks pärandkultuuri objekt, mida oleme kasutanud raja põnevamaks ja raskemaks tegemiseks, on talitee läbimine. Need on ajaloolised liikumisteed läbi soiste alade, mida kasutati külmal ajal. Eestis mägesid ei ole ja kiiruse mahavõtmiseks on talitee väga sobilik. Kas läbi kaitseala kulgevat taliteed mööda liikumine on maastiku rikkumine? Kahe otsaga asi. Ajalooliselt kasutusel olnud taliteed kuuluvad pärandkultuuri hulka, aga hakkavad maastikul järjest vähem märgatavaks muutuma. Leian, et ajaloolised rajad ei pea kõik kinni kasvama ja unustusse vajuma.
Mida raja ettevalmistamise käigus ise õpib? Kas nende aastate jooksul on ette tulnud mõni põnevam lugu või seik?
Väga põnev oli ka selleaastase ekspeditsiooni raja tegemine, kuna infotehno-loogilised vahendid on teinud suure arenguhüppe. Pärandkultuuri kaardikiht maa-ameti kaardirakenduses on imeline asi. Tänu sellele leidsin selleks aastaks erilise pärli – Sadalast Venevere poole asunud unustusehõlma vajunud Metsaküla. 1930ndatel oli seal kümneid talusid, praeguseks vaid mõni palgivare kuusemetsas või raiesmike vahel. Nimetasin selle lõigu kaardil „kadunud maailm“ ja seda see on. Okupatsiooni alguses kollektiviseerimisel istutati paljude metsatalude põllud täis, et aidata kaasa kolhoosidele. Neid metsi praegu raiutaksegi. Ekspeditsiooni korraldades või läbides saab aimu, et Eestis on metsa meeletult ning selle äraraiumine on väga keeruline ülesanne. Mets pressib ikka väga jõuliselt peale! Ja karude jälgi on väga palju ilmunud! Sel aastal käis meil karu isegi Tudu raba taga metsateel vahetusala uudistamas...
ACE Adventure La Sportiva muljetavaldavatest ekspeditsioonidest maailma eri paikades ja ECO Challenge Fiji võistlusest kirjutame põhjalikumalt järgmises GO Reisiajakirjas, aga praegu mõne sõnaga teie tegemistest.
Nagu öeldud, on meie võistkond ise selle spordiala harrastaja juba kümme aastat. Oleme läbinud vägevaid ekspeditsioone kõigil kontinentidel (v.a Antarktika). Tavaliselt teeme aastas kaks-kolm pikemat retke. Maailmas on suuremad seiklused koondunud sarja Adventure Racing World Series, millel toimuvad osavõistlused ja kord aastas maailmameistrivõistlused. See MM on tavapäraselt olnud aasta karmim võistlus, mis kestab kuni nädala. Neid oleme läbinud praeguseks viis: Tasmaanias, Brasiilias Pantanalis, Austraalias, USA-s Wyomingis ning Reunioni saarel. Muud retked on meid viinud Svaasimaale, Ecuadori, Indiasse, mitu korda Hiinasse ja paljudesse Euroopa riikidesse. Viimasel kahel aastal ei ole MM-i toimunud, sest Sri Lanka terrorirünnakud jätsid ära 2019 MM-i ja COVID-19 tegi sama 2020 MM-iga.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Silvia Pärmann