Zürichi loomaaed, kuhu seekord pilgu heidame, on kõigest kümme aastat vanem Tallinna omast, ent sõdadest räsimata „maailma rahapealinna“ Šveitsi ja selle pealinna Zürichi oluliselt paremad võimalused torkavad kirkalt silma ka sealses loomaaianduses.
Zürichi ja Tallinna loomaaedade tekkelugudes leidub siiski pisut sarnasusi. Väidetavalt hakkas loomaaia loomise idee sealse rahva peas idanema pärast seda, kui Šveitsis sündinud Abessiinia välisminister Alfred Ilg kinkis 1902. aastal tänutäheks oma hariduse eest Zürichi linnale kaks lõvi. Kuigi need loomad juba paar aastat hiljem oma väikesest ajutisest linnapuurist ära, algul Hamburgi ja sealt tagasi Šveitsi Baseli loomaaeda viidi, idanes idee visalt edasi. Linna 3000 loomasõpra asutasid 1925. aastal Zürichi Loomaaia Seltsi, omandasid linna veerel Flunternis Zürichi mäe nõlval kõrtsi ja selle ümber paraja lahmaka maad, kus 7. septembril 1929 avatigi ametlikult Zürichi loomaaed. See selts, mille liikmeskond on vahepeal kümnekordistunud, on siiani loomaaia ametlik omanik. Nüüd on liikmeteks füüsiliste isikute kõrval ka panku ja muid juriidilisi isikuid. Algul sellele seltsile kuuluva ühistuna tegutsenud loomaaed muudeti aastal 1999 aktsiaseltsiks.
Möödunud 66 aasta jooksul on seda looma aeda juhtinud ühtekokku kõigest viis direktorit, kusjuures aastail 1954–1973 oli selle eesotsas maailmakuulus loomade käitumise uurija ja loomaaiabioloogia kui omaette teadusharu rajaja professor Heini Hediger. Temanimeline on muuseas ka kõrgeim autasu, millega Maailma Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsioon (WAZA) tunnustab meie planeedi kõige teenekamaid loomaaednikke.
Enim külastatav vaatamisväärsus
Zürichi loomaaed võtab enda alla 27 hektarit, kuid laieneb lähiaastail veel 28 hektari võrra. Loomade väljapanek on valdavalt segaekspositsioonidega ning zoo-geograafilise ülesehitusega, kusjuures viimase paarikümne aasta jooksul on suudetud ehitisi eriti jõuliselt uuendada. Nii avati 1995 Lõuna-Ameerika mäestike udumetsade piirkond, 2001 Aasia kiskjate ala, 2003 Masoala vihmamets, 2006 India kuivade metsade elustik, 2008 Aafrika kiltmaade ekspositsioon ning 2014 Kaeng- Krachani elevandipark. Tänaseks on juba kindlad määratud tähtajad viie järgneva aasta uusehitusteks ja territooriumi laiendamiseks ning tegevusplaanid on üsna selged koguni kuni aastani 2030. Loomaaiast, kus käib aastas ligi 1,5 miljonit inimest, on tänaseks saanud Zürichi linna enim külastatav vaatamisväärsus.
Iseäranis märkimisväärne ettevõtmine on olnud Masoala vihmametsaga seonduv. Kui selle ajakirja eelmises numbris oli juttu vihmametsa ekspositsioonist, kus näidatakse võrdlevalt kolme mandri vihmametsade elustikku, siis Zürichi loomaaia vihmametsa ekspositsioon on mudel üheainsa, Madagaskari saare kirdeosas Masoala poolsaarel paikneva rahvuspargi elustikust. Asi sai alguse koostöölepingust selle rahvuspargi elupaikade ühiseks uurimiseks ja kaitseks. Hakatuseks rajati 30 meetrit kõrge ja 11 000 m² pindalaga plastkatusega hoone. Paralleelselt koguti Madagaskarilt Masoala poolsaarelt sealsete taimede seemneid ning rajati puukool, kus kasvatati ette mitmesajast liigist ca 17 000 puu ja põõsa istikut ning tekitati sealse vihmametsa mudel, kus arvutite ja muude tehnoseadmete varal hoitakse vajalikku niiskuse ja temperatuuri režiimi. Lõpuks lasti sinna elama ka umbes 60 liigist mitmesuguseid kohalikke elukaid, kes tunnevad end, nagu viibiksidki nad Masoala rahvuspargis. Lisaks kogutakse nii hindamatut teadusinfot ja siin ilmavalgust näinud elukaid asustatakse tagasi Madagaskarile.
Selle ekspositsiooni juurde kuulub ka universaalne hiiglasliku klaasaknaga ruum, kus jagatakse huvilistele teavet ning tegutseb Madagaskari roogasid pakkuv restoran. Uskumatu, aga kõike seda kogevatelt külastajatelt koguneb igal aastal annetustena ja toidu juurdehindlusena tervelt kolmandik summast, mida vajatakse Masoala rahvuspargi äramajandamiseks.
Maailma kalleim elevandipark
Värskeim, kokku kolm aastat ehitatud ja alles mullu suvel valminud objekt on 11 000 m² suurune Kaeng-Krachani elevandipark. See, ca 40 000 Šveitsi franki maksma läinud ekspositsioonikompleks on ilmselt seni kalleim omasugune kogu maailmas. Siingi on tegu koostööprojektiga, milles partneriks Kaeng-Krachani rahvuspark Tais. Eriline on selle ekspositsiooni keskmeks olev, eemalt hiigelkilpkonna meenutava kujuga hoone, mille 6800 m² liimpuidust katus ei toetu ühelegi tugipostile ja selle sees on 271 UV-kiirgust läbilaskvast plastkilest katuseakent. Katus ise kaalub 1000 tonni, koosneb 600 liimpuitmoodulist ja on 90 cm paksune ning selle sisse on peidetud kõiksuguseid arvutipõhiselt juhitavaid insenerisüsteeme, mis tagavad hoone mikrokliima ja erilise haldussäästlikkuse.
Külastajate rada hoone sees on kujundatud nii, et inimestele jääb mulje rännakust mööda osaliselt kuivanud jõesängi kuni kääruni, kus leidub veel vett. Vettemineku võimalust kasutavad aga elevandid meelsasti ning nende allveetoimetamisi saavad külastajad jälgida keldrikorrusele rajatud grotis istet võttes. Üsna uskumatu, kui osavalt ja mõnuga need maismaahiiglased vees oma tegemisi toimetavad. Taas rõõmustab ka selles majas külastajaid restoran, kus saab nautida Tai köögile tüüpilisi hõrgutisi.
Loomaaia koduleht:http://www.zoo.ch
Tekst ja fotod Mati Kaal