Fotoharrastaja Jüri Etverk külastas veebruari lõpus ja märtsi alguses Sri Lankat ning liigirikast Wilpattu rahvusparki, püüdes kaadrisse erilised hetked sealsest loodusest ja liigirikkusest.
„Kui ema-isa pidid tööle minema, siis nad kõndisid koos küll peatusesse, aga läksid eri busside peale, et rünnaku korral jääks lastel üks toitja alles,“ selgitas laagritöötaja kodusõjaaegset lapsepõlve.
Eile algas Ukraina sõda ja kuigi oleme 6500 kilomeetrit Vene terrorist eemal, siis räägime kohalikega sõjast – teemast, mida nad kahjuks 30 aastat kestnud kodusõja tõttu liiga hästi tunnevad. Siin tähistaeva all kumbuki puu juurtel ekvatoriaalvööndi palavuses istudes, taustaks paabulindude hõiked ja laagrilõkke praksumine, peaksime keskenduma järgmise päeva safari planeerimisele, aga peame rääkima ka „toas olevast elevandist“.
Wilpattu rahvuspark
Wilpattu tähendab ’paljude järvede maa’ ning rahvuspark on oma nime saanud sealsete veekogude – villude – järgi. Kuna villudel puudub pidev sissevool allika või jõe näol, siis vaieldakse selle üle, kas neid võib järvedeks nimetada. Mussoonvihma ajal täituvad villud veega ning enamik neist püsivad märjad ja pakuvad lindudele-loomadele eluks vajalikku ka kuival aastaajal.
Sri Lanka suurima, poole Saaremaa suuruse rahvuspargi võiksin loodussõbrana jagada kolmeks ökosüsteemiks. Kõige suuremal alal kasvab troopiline kuiv igihaljas segamets ehk läbimatu tihnik mõne aasa ja tasandikuga. Villude vahetus läheduses on üleujutusaladele kohane märgala ning India ookeani rannikul on düünide ja rannakaljude vahel oma ökosüsteem, kus kasvavad mangroovimetsad ning laiuvad soolasood. Soolasoos kasvavad soolatolerantsed taimed, mis elavad ookeani üleujutuse üle ning mõõna ajal püüavad taanduvast veest mineraalained kinni.
Karm lähiajalugu ja rahvuspargi kujunemine
Pisarakujulise Sri Lanka saare lähiajalugu on nutma ajanud nii ühistranspordi kasutajate pereliikmeid, templite külastajate lähedasi kui niisutanud ka rahvusparkide pinnast. Wilpattu rahvuspark rajati 1938. aastal, kuid kodusõja tõttu suleti külastajatele 1973. Kui 1985. aastal LTTE (rohkem tuntud kui Tamili Tiigrid) rahvuspargist 25 kilomeetri kaugusel UNESCO maailmapärandisse kuuluva Anuradhapura linnas bussijaamas ja templis automaadivalangud linnarahva suunas avasid, hukkus 146 singalit. Terroristide taganemistee viis läbi Wilpattu rahvuspargi, kuna suuri maanteid kontrollis riigiarmee. Rahvusparki jõudes rivistati looduskaitsjatest personal üles, valiti neist üks giidiks ning ülejäänud 18 (mõningatel andmetel 25) hukati. Üks ohvritest jäi küll elama, kuna kasutati lohakaid valanguid ning ta teeskles teiste seas surnut.
Kurjemat ja rõõmsamat inimtegevust on Wilpattu alal toimunud aastatuhandeid. Tuntuim arheoloogiline maamärk on Kuweni palee varemed (näha on mõned üksikud püstised kivid) – arvatakse, et ca 3000 aastat vana ehitis, kus kohaliku Yaksha hõimu esindaja Kuweni ja Indiast Lalata kuningriigist saabunud prints Vijaya ühte heitsid ja kogukonda juhtisid.
Arheoloogide arvates kahjuks, looduskaitsjate arvates õnneks, pole rahvuspargi alal leiduva 68 muinasmälestise väljakaevamisi toimunud ning seetõttu ei teata, kas ja milliseid ajaloolisi pärleid võib see läbimatu mets varjata. Osa ekspertide arvates on kõik lagedad alad pargis inimtegevuse tulemus.
Loomade rõõmuks ja turistide kurvastuseks on pargi teedevõrgustik piiratud. Külastuskogemuse parendamiseks võiks mõne täiendava tee rajada, kuid raskusi on ka praeguse võrgustiku korras hoidmisega. Lopsakas ekvatoriaalne taimestik vohab ning kui regulaarselt ei sõideta, kasvavad teerajad kinni – algul tungib peale puude võra ning autode laed hakkavad kolks ja kolks pihta saama ning seejärel võtavad taimed üle teeroopad.
Kodusõja ajal peeti rahvuspargis loomadele jahti. Ennekõike hinnati nii kitsede liha kui ka elevantide võhku, kuid lasti ka trofee või igavuse pärast. Pargi taasavamisel 2010. aastal, kui ka mu võõrustaja Darrel oma fotograafiale keskendunud laagripaiga avas, läks tal neli hooaega, enne kui õnnestus leopardi näha. Mitte et nende arvukus oleks väga väike olnud, kuid hirm maasturite ja inimeste ees oli 30 aastaga juurdunud.
Ka praegu on leoparde suurem tõenäosus kohata vaid pargi populaarsemas osas – seal on need kassid tähelepanuga juba harjunud ega poe tihnikusse peitu. Pargi kaugemates nurkades ringi sõites on küll loodus väga palju ilusam, linnustik ja loomastik mitmekesisem ja rikkalikum, kuid tippkiskjad püsivad veel varjus. Eks see ole arusaadav, sest park on avatud olnud alles 12 aastat, mis looduskaitse mõistes on lühike aeg. Tõenäoliselt on elus veel mõni vanem leopard, kes mäletab ka neid aegu, kui objektiivi asemel sihiti relvaga. Loodetavasti mõne aasta pärast räägivad oma leopardilugusid järgmisele põlvele edasi juba vaid need kassid, kes tulistavat inimest kogenud pole.
Parki püüti avada ka relvarahu sõlmimisel 2003. aastal, kui ametisse määrati legendi staatuses inspektor Pushpananda. Ta alustas pargis bangalote ja teede taastamisega, kutsus kohalikud appi talgutele, ootamata, mil riigi poolt raha antakse. Ettevõtjate abiga osteti personalile korralikud jalanõud, et saaks alustada patrullimist ja vähendada salaküttimist. Kuid tal oli väidetavalt seos ka LTTE-ga ning kui ta koos riigiarmee esindajatega ühte veekohta taastama asus, siis LTTE ründas ning tappis ta koos seitsme kolleegiga.
Rahvuspargi suhted kogukonnaga on nii looduskaitse kui ka turismi eesmärkide täitmiseks olulised ja alati üle maailma keerulised. Kõige silmapaistvamalt ja igapäevasemalt tuleb farmeritega leida üksteisemõistmine riisi- ja juurviljamaiaste elevantide ohjamiseks. Põldude ümber on rajatud elektrikarjuseid ning käepäraseid lavatseid või katusealuseid, kus öövahid oma koha sisse võtavad. Peletamiseks kasutatakse ka pauguteid, mille plaksakad kõlavad läbi džunglihäälte laagris iga õhtusöögi taustaks.
Põgus sissevaade majandusele
Elu kogu saarel on majanduslikus mõttes päris keeruline. Proovida mõne riigi majandust kahe lausega kokku võtta on alati patune tee ja palun lugejal võtta järgnevat kõrvalepõiget väga suure üldistusena.
Sri Lanka majandust on mõjutanud halb riigijuhtimine – Rajapaksa perekonna liikmete käes on eri aegadel viimase 17 aasta jooksul olnud nii presidendi, peaministri, parlamendi spiikri kui ka viie peamise ministeeriumi juhtimine. 2014. aastal hinnati, et perekond kontrollis otseselt 47% riigieelarvest. Halva juhtimise osa on olnud ka Hiina laenude vastuvõtmine, mille teenindamine on viinud praeguseks välisvaluuta varud kriitilisest piirist allapoole. „Võim kipub korrumpeerima ja täiuslik võim rikub su täiuslikult.“
Autori reisi esimestel päevadel sai ühe euro eest 230 ruupiat, viimastel päevadel juba 280 ning paar nädalat hiljem 350 ruupiat. Koos raha väärtuse kadumisega kasvasid igapäevased kahetunnised elektrikatkestused seitsmetunnisteni, mis viisid aprilli alguses tänavarahutusteni. Kodus kurdame kõrge energiahinna üle, Sri Lanka sadamates on reidil küll tankerid kütusega, aga seda maha ei lossita, kuna riigil pole tasumiseks valuutat. Ja kõrge võlakoormusega riigile ausõna vastu enam kütust ei müüda.
Selles kontekstis on pargi pakutavad töökohad nii looduskaitse kui ka turistide võõrustamisel hinnatud täiendused töövalikus lisaks peamisele farmerikutsele või põllumajandusega laiemalt seotud töödele. Kuid on arusaadav, et külarahvas ihkab ka kaugemale – näiteks laagri koka poeg valis raske tee pealinna ülikooli IT-sse sisse saada ja sinna õppima siirduda.
Külarahvas teenindab Wilpattu külalisi ca 50 maasturiga – enamikul peredel on üks maastur, mõnel võib-olla kaks või kolm. Külastaja raha liigub otse kohaliku kogukonna kätte, kes hoiab ka rahvuspargis korda. Autodega liigutakse vaid lubatud radadel ning loomi ei häirita.
Sri Lanka populaarseimas pargis Yalas, mis asub saare lõunaosas populaarsetele rannakuurortidele lähedamal, on ainuüksi suurematel agentuuridel kasutada üle saja auto.
Safari – rõõmud ja mured
Safarielamust Wilpattus mõjutab metsa tihedus – kõrgem puudevõra on 20–30 meetri kõrgusel, selle all alamvõra ca 15 meetril, lisaks põõsastik viie meetri kõrgusel ja kuni meetrikõrgune taimestik. See tähendab, et ka südapäeval on metsa all pigem hämar kui ere. Juba 15 meetri kaugusel teest on erinevaid oksi, lehti ja varsi nii palju, et seal enam looma ega lindu ei näe.
Õnneks jagub tegevust ka teede lähedal ning tihe võra kõrgemal surub ka röövlinnud jahti pidama loodusvaatleja jaoks väga mugavale vaatluskõrgusele. Kui kodumetsas või savannis oleme harjunud kotkast nägema kõrgel puu otsas, siis siin valvavad nad oma saaki kolme-nelja meetri kõrgustel okstel.
Lisaks leopardile on hinnatud huulkaru, (mugger)krokodilli või elevandi kohtamine, mille kohta giidid ka SMS-ide teel üksteisele infot jagavad. Levi on pargis kesine ning raadioside pole lubatud, seetõttu siin-seal läbi minevad SMS-id on parim praktiline lahendus. Nii imetajate kui ka reptiilide nimekiri on muidugi märksa pikem kui eelmainitud liigid. Lindude nimekiri ulatub üle 220 isendini ning huvi sõltub külastajast. Mulle pakkus enim rõõmu maduhauka, kannuskäo, sarvlinnu, erinevate mesilasenäppide ja siniraagide pildistamine.
Yala külastamine on lihtsam ka tänu sinna viivale kiirteele. Kiirteed taheti rajada ka läbi Wilpattu, et ühendada pealinn ja põhjaprovintsid. Selle projekti keskkonnamõju oli nii suur, et Aasia Arengupank keeldus seda rahastamast. „Abikäe“ oli kohe valmis ulatama Hiina, kelle rahaga jõuti 30 meetri laiune riba metsa juba lõiguti puhastada ning rajada helikopteri maandumisplats tööliste sisselennutamiseks. Õnneks kogukonna ja keskkonnaorganisatsioonide survel see projekt peatati ja suudeti Hiina iga-aastane miljard suunata mõne sadama, lennujaama, elektrijaama või muu objekti rajamisse.
Loomade nägemine on Yalas kindlasti lihtsam ja park on populaarne, kuid suurem külastatavus toob kaasa ka murekohti. Sageli häirivad autojuhid loomi, et neilt külastajate „rõõmuks“ mingit reaktsiooni välja meelitada või klient lihtsalt mõne meetri kaugusele viia. See on näiteks kaasa toonud ka elevantide rünnakuid ja autode lõhkumist. Wilpattu nõuab rahulikku meelt ja süvenemist, mis vähemalt on autorile meelepärane looduse nautimise vorm. Ja isegi kui te leopardi ei näe, siis ärge muretsege – nemad teid nägid kindlasti.
Tekst ja fotod: Jüri Etverk