Wakatobi – sukeldumiskuurort Darvinismi lätetel

Pügmee-merihobukesed, skorpionkalad, lõvikalad, konnkalad, mandariinkalad, meriroosahvenad, krabid, vähikesed, meriteod .... Neid kõiki on Indoneesia Wallacea piirkonnas tunduvalt suu- remas kontsentratsioonis, kui kusagil mujal maa- ilmameres, kiidab Ülar Tikk.

Pügmee-merihobukesed, skorpionkalad, lõvikalad, konnkalad, mandariinkalad, meriroosahvenad, krabid, vähikesed, meriteod .... Neid kõiki on Indoneesia Wallacea piirkonnas tunduvalt suu- remas kontsentratsioonis, kui kusagil mujal maa- ilmameres, kiidab Ülar Tikk.

Paljud sukeldujad on kuulnud legendaarsest kohast nimega Wakatobi. Miks? Sest kohta reklaamitakse usinalt. Vähesed eestlased on aga seal käinud. Miks? Sest see on nii kaugel, et Bali saarelt tuleb veel kolm tundi spetsiaalse tšarterreisiga edasi lennata – Indoneesiasse, Kagu-Sulawesile. Veel eelmisel sajandil pidi Balilt Wakatobile jõudmiseks kulutama lausa mitu päeva.

Geograafilises mõttes pole sellist kohta nagu Wakatobi tegelikult olemaski. Sulawesi saare kaguotsas, Banda meres on kuiva maa jätkuks mõned väikesaared: Wangiwangi, Kaledupa, Tomea ja Binongko. Võttes nende nimede algus- silbid, saamegi nime Wakatobi. Lihtne ja kõlav. See nimi kuulub saari ja neid ümbritsevat merd hõlmavale rahvuspargile – Wakatobi Marine National Park – ning ka samanimelisele sukeldumiskuurordile.

Wakatobi kuurordi asukoht on hoolikalt valitud just sukeldujate soovidest lähtudes ning see asub biogeograafiliselt ühes maailma huviväärsemas piirkonnas. Nimelt kuulub Wakatobi koos Sulawesi ja hulga teiste, Balist ida poole jäävate Indoneesia saartega nn Wallacea piirkonda, mis on tuntud maakera bioloogilise liigirikkuse keskpunktina. Nime on ala saanud briti loodusteadlase, Darwini kaasaegse ja (heas mõttes) konkurendi Alfred Russel Wallace’i järgi. Just see mees tõmbas kuulsa joone Bali ja Lomboki saare vahelt läbi, eristamaks biogeograafiliselt kaht regiooni. Ja kusagilt sealtsamast kirjutas Wallace Darwinile tuntud kirja, mis sundis viimast aastaid sahtlipõhjas tolmu kogunud „Liikide tekkimise“ lõpuks avaldama. Piirkon- nas saavad kokku kahe suure ookeani– India ja Vaikse ookeani – veed ning kalade ja korallide hulk ja liigirikkus on muljetavaldav.

Legenditaoline on ka kuurordi enda tekkelugu. Oma pikkadel paadireisidel jõudis šveitslane Lorenz Mäder lõpuks Onemobaa, kohalikus keeles „pika valge liivaranna“ saarele, mida nüüd tuntakse ka Wakatobi kuurordi nime all. Leides, et see on just õige koht sukeldumiskes- kuse rajamiseks, hakkas Mäder uurima, kes on maa omanik. Tal vedas kõvasti, sest kohaliku sultani poeg Haji Baharuddin aitas lahendada nii maaküsimuse kui ka toetas hiljem kaitseala loomise ideed.

Lisaks rahvuspargile kaitseb piirkonda Wakatobi sukeldumiskuurordi oma „Riffide kaitse koostööprogramm“. See hõlmab nüüdseks 17 ümbritsevat küla ning üle 20 km korallriffe. Lühidalt, kohalike elanikega on kokku lepitud, et nad ei hangi elatist – kalu ja muid mereelukaid – lõhkeaine ja mürgi abil ning hoiavad silma peal ka külaliskaluritel, keda on liikvel küll ja veel. Vastutasuks saavad külaelanikud naturaaltasuna osa kuurordi sissetulekutest, näiteks elektri, puhta vee, ehitiste, koolihariduse toetamise ja tööhõive näol. Loomulikult ei toimi asjad tegelikkuses nii libedalt, kui paberil, aga siiski ...

Wakatobit reklaamitakse kui eksklusiivset kuurorti, niihästi sukeldumis- kui elutingimuste poolest. Siin ei kehti vana salm „kes veerand uskus ...“ – kõik on tõesti tasemel.

Lisaks paadisõitudele on 24 tundi ööpäevas saadaval ajakirjas National Geographic kiidetud koduriff – kuurordi ees asuv sukeldumiskoht. Kui sukelduda ei viitsi, võid sealsamas sadamasilla otsas baaris niisama kalu vahtida.

Indoneesia – rahvaarvult maailmas neljas, moslemiriikidest suurim – on ka maailma suurim saareriik ja seal on väga palju inimesi, kes oma igapäevast toidust käivad hankimas merel. Kes mootori-, kes purjepaadiga, kes jalutab mõõna ajal niisama riffi mööda ja korjab söödavat. Vaatamata kõikidele kaitsemeetmetele on kalade hulk sukelduja vaateväljas sellevõrra väiksem, ehkki küll ainult söödavate kalade osas.

Endiselt jäävad kohalikuks kaubamärgiks sellised mittesöödavad olevused, nagu pügmee-merihobukesed, skorpionkalad, lõvikalad, konnkalad, mandariinkalad ja meriroosahvenad. Samuti ka krabid, vähikesed ning uskumatult värviküllased meriteod. Neid kõiki on seal tunduvalt suuremas kontsentratsioonis kui kusagil mujal maailmameres.

Põnevust lisab asjaolu, et pidevalt leitakse kohapealt uusi liike – kalu ja tigusid ja muudki. Ka meil õnnestus näha ja pildistada hiljuti kirjeldatud uut liiki, midagi merihobukese ja torukala (pipefish) vahepealset.

Kogu eelnev jutt on ainult pool asjast, sest kaaviarist roos Wakatobi sushitordil on sukeldumislaev (ingl k liveaboard) Pelagian. See möödunud sajandi kuuekümnendatest pärit üleslöödud laev on täiega Wakatobi oma ja teeb ümbruses 7–11-päevaseid sukeldumisreise. 12 sukeldujat, kaks kummipaati ja kikilipsuga kelner õhtulauas. Just siin saab kvaliteet kokku kvantiteediga. Saab palju ja hästi sukelduda ning palju ja hästi süüa. Patt oleks mitte tunnistada, et Pelagiani pardal on kõik parem, kui Wakatobi maa-kuurordis.

Siit ka ainuke soovitus Wakatobi reisiks – kasutage nii palju kui saate Pelagiani võimalusi. Hind on sama. Esimene sukelduskord on nii kella 7 paiku enne hommikusööki; ja kes soovivad, neile korraldatakse viimane sukeldumine pimedas. Pardale on tulnud enamasti professionaalid ning see ongi see „päris“. Rääkimata sellest, et laev sõidab ringi ning kohad ja kalad on teistmoodi (loe: paremad), kui on maa-Wakatobis.

Üks hea uudis veel. Kuivõrd Wakatobile ei saa ilma Balile sõitmata, siis tuleks mõni päev ka seal sisustada. Esiteks – et välistada pagasiprobleeme ning teiseks, ajavahe pärast. Bali on selliseks pausiks nagu loodud. Hinduistliku saarena keset moslemiriiki on tegemist tõelise turismimekaga. Muude ahvatluste kõrval juhiksin tähelepanu võimalusele õppida kohalikku kokandust meisterkokk Heinz von Holzeni käe all. Või kui ise teha ei viitsi, külastage vähemalt tema restorani Bumbu Bali, mis on tõenäoliselt parim restoran Balil.

MUCK-DIVING, MAKROFOTOGRAAFI UNELM

Pelagiani laevareisil oli pooleteise päeva jooksul võimalus teha ka nn muck-diving’ut. See on sukeldumine, mida tehakse mudase-liivase põhjaga kohtades, kus on hulgaliselt makrofotograafi erutavaid objekte – tigusid, krabisid, garneele, põhjakalasid jne.

Muck-diving’ul on tähtsad kaks asja. Esiteks, tuleb pildistatav asi üles leida, mis pole sugugi lihtne, sest loomakesed- kalad on teinud kõik looduses võimaliku, et end ära peita. Teiseks, kui mingi asi on üles leitud, siis ei tohi muda või liiva üles keerutada, sest muidu on veerand tunniks nähtavus null. See tähendab sukelduja jaoks hõljuvat olekut – asjadele lähenetakse „pea all, lestad üleval“ asendis ning toetuspunkti enamasti ei ole.

Muck-diving toimub tihti intensiivse inimtegevuse ääremaadel – sadamate ja rannakülade ligiduses. On hämmastav, kuidas loomakesed ja kalad kasutavad ära inimtegevuse jäätmeid. Igas purgis või koolapudelis, poolikus kookoskoores või lihtsalt rämpsu all elab keegi – kaheksajalg, tigu või kala.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga