Eesti Rahva Muuseumis on hoiul väga ainulaadseid võõrrahvaste esemeid. Paljud neist on seotud kuulsate maadeuurijatega nagu Eduard Gustav von Toll, Karl Ernst von Baer, Alexander Georg von Bunge, Alexander Gustav von Schrenk, Alexander Keyserling, Carl Friedrich Schmidt, Constantin Caspar Andrea von Grewingk, Ernest Reinhold von Hofmann, Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangel, Otto von Kotzebue, Alexander Theodor von Middendorff ja perekond Krusenstern.
Süstemaatilist kogumistööd alustati 1909. aastal pärast Eesti Rahva Muuseumi rajamist. Algaastail registreeriti esemeid järjekorras, iga ese sai numbri, aga 1920. aastast hakati esemeid tähistama vastavalt päritolule. Eestimaalt ja eestlastelt pärit esemed kannavad tähist A, soome-ugri rahvaste esemed tähist B, kultuuriloolised esemed tähist D ja kunstikogu esemed tähist K. Võõrrahvaste või muude rahvaste kogu sai tähise C 1923. aastal, kui Õpetatud Eesti Seltsi poolt anti muuseumile üle ligi 400 eset.
Reisimehe-polaaruurija Alexander Theodor von Middendorffi kogu on korjatud Põhja- ja Ida-Siberis 1843. ja 1844. aastal. Esemed toodi muuseumi 1920. aastal Eduard Ahase poolt Hellenurme mõisast Middendorfi pärijate käest. Muuseumis on veel parun Eduard von Tolli deposiidist eraldatud esemed. Paljud esemed on muuseumile kinkinud ka annetajad. Eriti põnevad on misjonäride Dimitri ja Ivan Solomentsevi poolt annetatud kogud, esemed on kogutud Aafrikast, kus Dimitri töötas arstina 1934. aastal. Kollektsionäär ja ajaloolane Aleksander Põrk on palju esemeid annetanud ja ka müünud. Põhja- Venemaalt kogutud rohkem kui 800 eset on üks suuremaid Põrki poolt kollektsioneeritud esemekogusid. 1937. aastal saadi Berliini muuseumist Museum für Völkerkunde vahetusena Aafrikast ja Okeaaniast pärit esemeid.
1940. aastaks oli muuseumis arvel 1829 muude rahvaste eset, 1974. aastaks 1940 ja praegu on neid 3010. Kõige haruldasemad võõrrahvaste esemed on Eesti Rahva Muuseumisse kogutud enne 1940. aastat.
Teadaolevad šamaaniesemed
Kogude täiendamisel andis oma panuse Werner Richard Karl Hasselblatt (sündinud 1890. aastal). Ta õppis aastal 1908–1912 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, aastal 1915 saadeti Siberisse, kust ta pääses Tartusse tagasi aastal 1918, saades pärast seda rahukohtunikuks. Eesti Rahva Muuseumi peakataloogis on kirjas: „C 18 − Advokaat Hasselblattilt 29. aprillil 1920. aastal Eesti Rahva Muuseumile 3000 marga eest müüdud šamaani ülikond.” Korjamisraamatust k/r 284 b:89 leiab järgmist infot: „Advokaat Hasselblatt on ülikonna ise Siberist kaasa toonud, kuid lubatud seletusi ei ole tema andnud. Ülikonnas on: 1 − müts nahast, 2 − kuub, 3 − püksid, 4 − põll, 5 − seljataguse ehe, 6, 7 − saapad.”
Esemed on kataloogitud 1931. aasta märtsis.
C 38 Haridusministeeriumi poolt ERMi deponeeritud tunguusi ülikond. K/r 634: 112 ja lisas leidub alljärgnev info: „Siinjuures anname teile mõningad andmed hiljuti Teile saadetud tunguusi ülikonna kohta. Nimetatud ülikond on ostetud härra K. Lichtensteini poolt 1917. aasta sügisel Krasnojarski linnast Jenisseiski kubermangust Turutshanski maakonnast ja 6. novembril 1939 müüs härra K. Lichtenstein selle edasi Haridusministeeriumile kr. 70 eest. Ülikonda kuuluvad veel müts ja jalanõud.” Müüja ise lahkus Eestist Saksamaale.
Kogu kataloogiti peakataloogi 1940. aastal.
Arvata võib, et Eesti Rahva Muuseumi võõrrahvaste kogus esineb lisaks mainitud esemetele veel šamaani esemeid.
1931. aastal kataloogitud kogu C 19:1-28 päritolu kohta puuduvad igasugused andmed. Selles kogus on aastate jooksul tuvastatud šamaaniesemeid nagu ka Alexander Th. von Middendorfi kogus ( C 2:1-197).
Kõik muuseumikogud on asjahuvilistele kättesaadavad Eesti Rahva Muuseumis Veski tn 32 Tartus.
VENE ETNOGRAAFIAMUUSEUMI ŠAMAANIKOLLEKTSIOONIST
Esimesed šamanismi kirjeldavad esemed jõudsid muuseumisse juba 1902. aastal. Kuna muuseum oli loodud Vene impeeriumi paljurahvuselise kultuuri tundmaõppimiseks, rahastas riik seda hästi. Tänu sellele oli võimalik esemeid kollektsiooni muretseda otse omanikelt.
Nende hulgas, kes kollektsioonile aluse panid, oli nii teadlasi, poliitilistel põhjustel sunnitööle saadetuid kui ka ametnikke.
1908. aastal tõi muuseumile ühe ulatuslikuma kollektsiooni evenkide šamanismi kohta publitsist ja siberoloog Aleksei Makarenko. Ta oli 1886. aastal narodnikute liikumises osalemise eest Lääne-Siberisse sunnitööle saadetud, ent 1902. aastast töötas Vene muuseumi etnograafiaosakonnas. Makarenko kirjeldab, kuidas ta oli ühele evengi šamaanile põhjendanud oma soovi osta temalt kostüüm, et kogutud asjad lähevad Peterburi, Aleksander III muuseumi etnograafiaosakonda, kuhu spetsiaalselt asju kogutakse. Šamaan oli vastanud – kui valgele tsaarile vaja, siis ma annan.
Vene etnograafiamuuseumi šamaanikollektsioonist Evengi šamaani rüü Peterburi etnograafiamuuseumis. Foto, mis ehib raamatut „Hа грани миров. Шаманизм народов Сибири“, on Makarenko teinud aastatel 1907–1908 toimunud ekspeditsiooni käigus. Fotol on evengi šamaan Fjodor Poligus, keda peetakse autentseimaks šamaaniks pildil kujutatute hulgas. Ehitanud ühe jõe kaldale oma väikese katusealuse, pani ta ühtlasi aluse Poliguse küla tekkele edaspidi. 1910. aastal on talle maksuinspektori aruannetes nimeks pandud Fjodor Fjodorovitš Poliguzov. Arvatakse, et tegemist oli väga tõsise šamaaniga, kes nägi pealt ka Tunguusi meteoriidi langemist.