Jaanus Nõgisto jätkab Go Reisiajakirja eelmises numbris alanud reportaaži maailma suurimalt avamereregatilt Gotland Runt.
Jõudis kätte kaunis hommik ... tekil kuivas kirju kummik. Gudruni oma vist?
Millegipärast ärgatakse sadades tihedalt üksteise kõrvale paigutatud jahtides enamasti ühel ja samal ajal. Kuidagi ebaõiglaselt äkki on sadam täis kiiret sagimist ja mitmekeelset ja -häälset kisakära. Õhus hõljub meeldiv kohviaroom.
Regati kontori juures asetseva tahvli ette on kogunenud jõuk asjalikku nägu ette manavaid kapteneid ja roolimehi, kes loodavad mõnerealisest, aga selle eest värskest ilmateatest välja lugeda mingit salapärast illuminatsiooni. Vahelduva suunaga tuul, 2 meetrit sekundis. Prognoos järgmiseks päevaks on täpselt sama, millalgi peaks tuul põhja pöörama ja puhuma hakkama. Noh, nii 15 meetrit sekundis.
Meil on sõita linnulennult 350 miili. Tegelikult muidugi rohkem, aga see meile esialgu muret ei tee. Kas saaks hoopis laevalt midagi veel maapealsesse konteinerisse smugeldada, no näiteks kõva ilma eespurjed, mida arvatavasti vaja ei lähe? Aga üheksa paari meresaapaid? Või väike tagavaragaasiballoon? Kõik peale gaasiballooni jääb siiski pardale.
Meie laeva ülemisele saalingule on istet võtnud kohalik vares, kes end üleüldisest lärmist ja kärarikkast askeldamisest absoluutselt segada ei lase. Huvitav, mida see peaks tähendama? Purjetajad on enne starti paranoiliselt ebausklikud ja loevad endeid ka kõige tühisematest asjadest. Räägin Rootsi linnuriigi uhke esindajaga paar sõna selges eesti keeles. Ta teeb imeliku solvunud häälitsuse ja potsatab kõrvalseisva Leedu jahi taglasele.
Nii. Aeg on käes. Minek. Sajad jahid hakkavad korraga merele manööverdama.
Lehvitame väikesel kaljusaarel asuvale kollasele putkale oma võistlusnumbrit ja kinnitame raadio teel oma kavatsust regatil kihutama hakata. Starditsoonis, mis on erivärviliste poidega tähistatud, käib agressiivne sagimine.
Kell 12:30 sätime end stardiliinile ja teeme viimased otsused ja ettevalmistused trimmi, purjestuse ning konkurentide positsioneerimise küsimustes. Stardiliin on mitusada meetrit pikk, aga kuna meiega samal ajal stardib ka kaks väiksemat gruppi, läheb pea kuuekümnel jahil liinil parimat positsiooni otsides ägedaks kismaks. Stardis vennaarmu ei tunta ja reeglitepärane õigus realiseeritakse jõhkra jõu ja julma järjekindlusega. Loomulikult hoiame pilku peal oma otsestel konkurentidel, Lexusel ja DataComil, kellega kavatseme nüüd ja edaspidi oma käiku, taktikat, trimmi ja purjestust võrrelda. Ja sellest jooksvalt järeldusi teha.
Nii suure ja arvuka osavõtjaskonnaga regatil, nagu Gotland Runt seda on, dubleeritakse stardiprotsessiga seonduvad lipu- ja helisignaalid ka raadiosides. See teeb asja mõnevõrra lihtsamaks, kuid ega pinge sellest vähene. Paarkümmend sekundit enne stardipauku hakkab roolis olev professor Domingos väga närviliselt lärmama. Lexus ja DataCom on meile peale roninud ja temast kõrgemal on veel kümmekond jahti, kes kõik kohtunike laeva poolt startida kavatsevad.
Hoolimata väga vaiksest tuulest liigume liigagi kiiresti stardiliinile. Samas on terve parv jahte meist kõrgemal ja nagu meile tundub, stardiliinile küllalt lähedal. Täpselt 12:45 kõlab pauk ja raadiost kostab sirge piiks. Minek!
Tundub, et läks vist õnneks? Professor Domingos jõuab juba esineda traditsiooniliselt mittetagasihoidliku enesekiitusega ja juhtida meeskonnaliikmete tähelepanu meie kõrval kergelt kiirust ja kõrgust kaotavale Lexusele. Oleme sõitnud nii kolm minutit, kui raadiost kostavad kohtunike poolt tagasikutsutavate valestartijate purjenumbrid. Need on Lexus ja .... Lady Bird! Oh kurat! Oh kuradi kurradi kurrrat!
Leiame suure vaevaga jahtide parves väikese pilu, et stardiliinile tagasi sukelduda.
Valus kaotus ajas ja positsioonis on selge nagu pildiraamat. Aga pole midagi teha, ees on veel terve võidusõit! Professor ei lase end oma vigadest kunagi häirida ja mis kasu sellest olekski?
Järgnevad neli tundi mööduvad vaikses ja ebamäärase suunaga tuulega meile juba tuttava musta juraka, Almagrundi poole purjetades. Eskaader jaguneb mitmeks jõuguks, kes otsib õnne mere, kes maa poolt. Meile isegi tundub, et oleme oma positsiooni kõvasti parandanud.
Lexus, DataCom ja mitmed meiega sarnase fassongiga jahid on enam-vähem koos. Ei julge veel keegi eriti lõikama minna. Ega ei saaks ka, sest tuul on täiesti vaikinud. Totaalne plekk.
Algab minu vahikord rooliratta taga ja esimese märgi, Almagrundi majakani on minna veel 5 miili. Kogu seltskond on pinges, iga väike tuulevirvendus ja suunamuutus kutsub laeval esile asjakohase askelduse. Poole tunni jooksul näitame oma konkurentidele ära peaaegu kõik oma erinevad spinnakerid, Code – Zero (see on mittesümmeetrilise spinnakeri ja genua ristsugutis, millega saab juba 70-kraadise nurgaga tuulde sõita) ja eespurjed. Oleme konkurentidest kord kaks meetrit ees või siis jälle taga.
Kõik kulgeb sujuvalt, aga ilma erilise tulemuslikkuseta. Uhke tunne on ikka. Eestis arvatakse millegipärast, et sagedased purjevahetused on Lady Birdil tingitud meeskonnas olevate naiste edevusest. Need tahtvat purjedega teiste ees nagu oma uue pesuga uhkeldada, või kuidagi nii.
Kõrval seilavatel jahtidel toimub samasugune kaos. Logi näit kõigub 0,5 sõlme ja 0 vahel. Arvatavasti liigume siiski pidevalt. Kas edasi või tagasi, on muidugi kokkuleppe küsimus.
Avamerel pole kunagi midagi kauakestvat ja stabiilset. Lisaks purjetamistehnilisele vilumusele, taktikalisele kavalusele ja maailmatasemel varustusele on vaja ka irratsionaalset õnne ja head kätt. Samas näitab karm statistika, et õnn soosib tavaliselt häid purjetajaid ja ainult lollile keerab tuul alati ja ebasoodsalt vastu.
Kella kaheksaks õhtul oleme lõpuks läbinud 15 miili 350-st ja jõudnud Almagrundi majakani. Sajad erinevate stardigruppide jahid jõuavad sinna enam-vähem korraga.
Näeme viimast korda meist 15 minutit varem startinud Leedu jahti, kes manööverdamisvõime kaotanuna abitult meile märgis ette jääb. Kuidagi õnnestub meil temast mööda hiilida ja oma teed jätkata. Hüvasti! Rohkem me ei kohtu.
Minu vahikord rooliratta taga lõpeb. Und ei tule, piinav ärevus ja ebamäärane tahe kiiremini kuhugi edasi liikuda sunnib pidevalt toimuvas osalema. Privileeg – õigus neljale tunnile unele – jääb seekord kasutamata. See on muide viga ... Sellest arusaamine tuleb aga hiljem.
Vastu ööd tekib isegi mingi tuuleke ja meie käik ulatub kohati 5-6 sõlmeni.
Kella neljaks hommikul oleme jõudnud teise distantsitähiseni, mille nimeks on Nyneshamns. DataCom ja Lexus on meist natuke eespool, aga meiegi oleme pildil!
Hommikul avaneb merel esteetilises mõttes kaunis vaatepilt. Sajad jahid ajavad oma võidusõiduasju ja kõik tundub olevat ka meie suhtes õiglane. Uurime peilingaatoriga täiendatud binokliga taktikalist pilti ning oma konkurentide käiku ja purjestust.
Päeva jooksul vaikib tuul täiesti ja jällegi tuleb tunnistada tõsiasja, et vaikse ilmaga on füüsiliselt palju raskem purjetada. Meeskonnaliikmed saavad koguni paarikaupa kajutis vahetuspurjede vahel tukastada.
Hilisõhtuks oleme läbinud Salvorevi-nimelise tingliku distantsitähise, esitanud raadioraporti ja saanud kinnituse maatiimilt, et oleme hetkel 6. kohal. Normaalne. Lexus on takerdunud rannikulähedasesse tuulevaikusesse koos grupi meid mittehuvitavate jahtidega ja DataComi sunnime parema halsiga endale teed andma! Meri on küll suur ja lai, aga purjetamine viib omasugused ikka kokku.
Arutame asja ja leiame, et Lexusega on kindlasti kööga. Ei tule ta sealt vastuhoovusega ja öösel kindlasti mitte muutuva tuulevaikusega plindrist enam välja. Hoiame koos DataComiga mere poole ja märkame, kuidas üks Soome suurem jaht teeb mere poolt lõigates veel suurema, nii 5-miilise haagi, nii peilungi kui visuaalse nägemuse kohaselt uskumatult kiiresti liikudes. Järeldame sellest, et mere pool on rohkem tuult ja paudime sinnapoole. Jätame saatuse hooleks oma otsese konkurendi, DataComi, kes on mehitatud väga kogenud rahvusvahelise meeskonnaga. Nemad aga võtavad kursi hoopis ranniku ja Lexuse poole. Me ei võta seda eriti tõsiselt. Me ju alles näitasime talle, kes on paremal halsil peremees?
Öö tuleb peale ja kaotame suurema osa laevastikust silmist. Me igal juhul liigume järgmise punkti, Ostergarni poole. Sinna on üle saja miili. Iga kaheksa tunni järel vahikorda üle võttes ja taktikalise seisuga tutvudes näen ma Lady Birdi kõrval ka jahte, kellest ma enda arvates 8 tundi tagasi mööda sõitsin või siis märkan selliseid väikseid künasid, keda üldse ei tohiks enam näha olla ... Asi hakkab segaseks minema. Selge on, et kahe päevaga see võidusõit ei lõpe.
Oleme nüüd otse Gotlandi saare kõrval ja otsime vähimatki temperatuuride erinevusest tulenevat tuulevirvendust. Kapten Tagu on meid navigeerinud juba väga madalasse, sealkandis haruldasevõitu vette. Aeg-ajalt heidan pilgu kaldal paistvatele kirikutornidele. Need on kõik ühesugused neljakandilised kindluskirikud, nagu tüüpprojekti järgi ehitatud. Umbes 1000 aastat vanad.
Meile teeb muret tõsiasi, et kasinad toidu- ja veevarud hakkavad otsa lõppema. Igasugune raiskamine, näiteks pesemine, on nüüdsest keelatud. Keegi ei nurise ja Külli ulatatud totsik kuuma makaronikiirtoiduga maitseb nagu gurmeerestorani hõrgutis. Peotäis pähkleid ja paar rosinat viib mõtted juba ebaõiglasele luksusele ja samal ajal Aafrikas valitsevale näljahädale. Meeskonna näod on tontlikult punaseks kõrbenud, kaetud lisaks veel päikesekreemi valge sõjamaalinguga. Öösiti on aga parajalt külm.
Aeg-ajalt läheb laevas ka vaidluseks purjetamise spetsiifiliste finesside teemal. Need kraaklused on intensiivselt lühikesed ja normaalne inimene ei saaks sellisest sõnavarast halligi aru.
Andres, Gudrun, Ago ja Stubu pole alates stardipaugust kordagi poordilt lahkunud. Nad on ammu omandanud oskuse sealsamas reelinguvaierisse klammerdudes magada. Aeg-ajalt kostab parasjagu roolis oleva ohvitseri suust ropp neljatäheline nimisõna, mis on alguspunktiks sündmusteahelale, mis varem või hiljem viib paudini, halsini, purjevahetusele või ka lihtsale tõdemusele, et keegi konkurentidest on meist kuidagi kurikavalalt mööda kihutanud. Seda sõna teised meeskonnaliikmed ei tarvita, saati siis veel naised ...
Ostergarni kontrollpunktis, pärast raadioraporti edastamist kuuleme mereraadiost tõeliselt kurvaks tegevaid uudiseid. Nii Lexus kui DataCom on seal märgis juba olnud. Neli tundi tagasi! Lisaks veel mitmed teisedki meie grupi jahid. Pärast ümberarvestust arvame end ikka veel esimese kümne hulgas olevat. Pealegi on ilmaolud ettearvamatud ja paljugi mis veel võib juhtuda. Nii me siis end lohutame.
Järgmisesse, Gotlandi saare lõunatipus asuvasse Hoburgeni märki on veel umbes 50 miili sõita ja siis see algab ... Äike on tulemas. Jumal tänatud, et me kõva ilma eespurje kaldale ei tõstnud. Seda läheb peagi vaja. Enne seda jõuame konkurentidele, kes juba varakult on purjesid rehvima hakanud, näidata veel nii Code Zero't, punast spinni kui ka tavapärast genua nr 1.
Siis läheb märuliks. Paduvihm ennetab pagi. Tuul siiski üle 10 meetri sekundis ei tõuse ja kõva ilma eespuri saab peal olla vaevalt 20 minutit, kui kõik jätkub tavapärases rütmis ja järjekorras. Code Zero, punane spinn, valge spinn ja genua nr 1. Külli ja Gudrun tõmblevad nagu elektrijänesed vööriteki ja kajuti vahet purjesid maha võttes ja kokku pakkides. Hannes tõmmatakse traksidega spinnipoomi halsinurka, kus ta siis kaskadöörina toimetab. Tempo, tempo! Kuni järgmise äikesepagini, mis tuleb paari tunni pärast, kui meeskonnaliikmed on parajalt muretuks jahtunud.
Hilisõhtuks on jälle tuul maha vaikinud ja Gotlandi saare kõrge lõunatipp käeulatuses. Sealt on veel 45 miili Knolli, mis on üks mõttetu toodrikene keset avamerd. Öösel sõidame hulga jahtide keskel, kord neist uljalt mööda hõljudes, kord abitult nende möödakihutamist jälgides. Sealt võtame kursi Visbyle, kuhu on ümmarguselt 26 miili. Annan roolivahi professor Domingosele üle ja kobin kajutisse väljateenitud uinakut pidama.
Kuidagi liigagi äkki ja omamoodi viirastuslikult on mu silme ees kapten Tagu suur, neli aastat kammimata lokkidega pärjatud pea ja kuulen imelikult madala häälega öeldavat: „Jaanus! Sinu tund on tulnud ...“ Tõmban tormikad vaikselt nohisedes selga ja ronin jälle rooliratta taha, kus millegipärast ikka veel seisab professor Domingos. Aga peaks ju seisma Hannes, meie meeskonna kasvav organism? Ilm on sama rehepaplikult hall kui enne. „Hea küll, kao minema!“ kohman talle viisakalt, nagu ikka. „Oled täitsa lolliks läinud või? Sa läksid ju alles 10 minutit tagasi magama!“ naerab Jaanus Tagu koos kogu kambaga kõva häälega. No jaa ... nii see suur hall minul siis algab.
Jälle varahommik. Jälle sitt ilm. Ikka hall selline. Tavaliselt jõutakse sel ajal juba finišisse Sandhamnis. Meil veel üle 100 miili merd vahel. Tuult pole ollagi.
Visby on aga mere poolt vaadates ime- ilus vaatepilt. Väga uhked ja väga vanad kirikud. Sadam nagu peopesal, pöörde- märk vaevalt 2 kaabeltaud rannast.
Küllap nägid Visbyt sellisena ka Saaremaa viikingid, kui nad 1000 aastat tagasi Rootsis ja Taanis oma väikseid regatte või õigemini eskaadrisõite korraldasid, mis sujuvalt röövimiseks ja inimjahiks kippusid muutuma. Samas oli kuulus kaubalinn neile turvaliseks vahepeatuseks, kus kokkuröövitud varandused mõõgaterade, soola, hõberahade ja muu vajaliku nodi vastu sai vahetada.
Visbyst läheb sõit ümber saare lääneranniku jälle Almagrudi majaka poole.
Võidusõidu mõttes oleme korralikult vastu pükse saanud. Kõik meie otsesed konkurendid on lõikama pannud. Tuul on pealegi põhjakaarde keeramas ja meid paistab ees ootavat 100 miili lauskrüssamist esialgu veel vaikses tuules.
Absoluutses karskuses toimunud võiduajamisse toob hetkeks elevust nagu ikka rangelt päripäeva tiirlev rummipudel, mis kaob kohe pärast esimest ringi kajutisse tagasi. Kapten Tagu tuju on langenud allapoole nulli ja ta elab seda välja Külli ja Gudruni kallal kohati karjuvalt ebaõiglaselt naaksudes. Kõigest hoolimata ei anta alla, vaid võetakse nii laevast kui meeskonnast viimanegi, mis võtta annab.
Vahepeal saab veel spinniga sõita. Vahetan spinnisoodiga jändava Andrese välja ja kuulen professor Domingose käest kompromissitut filosoofiat, kuidas soodimees peab allatuult sõites reageerima igale roolimehe tujule ning väiksemalegi kursimuutusele. Vänta!
Peagi algab minu roolivaht ja professor haarab spinnisoodi enda kätte. Nüüd on kontseptsioon totaalselt muutunud. Roolimees peab sõitma hoopis nii, et soodimees saaks rahulikult õlut juua! Saadan ta pikalt ja soovitan tungivalt magama minna. Ta ei lähe. Hakkab hoopis pajatama lugu oma raskest lapsepõlvest. „Ma olin veel väikene mees, aga juba selline tubli ja iseseisvalt potilkäija. Ükskord hakkasin ma siis uurima enda tehtud prisket kakajunni ja ennäe, seal sees olid mingid imelikud laastud. Ema vaatas ka seda ilusat asja ja viis mu arsti juurde. Ja oligi paeluss! Ja veel 14 meetrit pikk!“
Gudrun paneb näpud kurku ja üritab, nojah ... Hannes jätab järjekordse vorstivõileiva söömise pooleli, paneb selle enda kõrvale tekile ja purskub hüsteeriliselt naerma. Kuidagi iseenesestmõistetavalt on võileib juba professori näppude vahel ja enam kasvav organism seda ei näe.
Ago, meie veterinaariaspetsialist haagib aga kohe teemaga ja siis me kuuleme akadeemilises võtmes põhjalikku loengut paelusside elust, paljunemisest ja arengufaasidest ning seda kuni rakutasandini välja. Laev väriseb naerust. Õnneks on Lady Birdi meeskonnaliikmete musta huumori tajuga kõik korras.
Eespool on jälle tuulevaikus ja me sõidame tagant rõõmsalt konkurentide jõuku sisse.
Läheb natuke lõbusamaks. Siis kaob elektroonikadispleidelt pilt. Akud tühjad!
Piinlikkustunnet maha surudes käivitatakse mootor tühikäigul. Mere kohal hõljub vänge diislihais. Kapten Tagu teeb logiraamatusse vastava märke ja fair play jätkub.
Uurime pingsalt binokliga silmapiiri, lootes näha Lexust või DataComi. Saaks veel kuidagigi nende saba peale astuda! Meie võistlusväärtus on nende omast natuke soodsam, sõit on olnud pikk ja kui nägemiskaugusesse jõuda, võib veel isegi hästi minna! Lootus sureb viimasena.
Plekk kestab tunde. Stubu õngitseb taskust väikese, 1956. aastal välja antud rootsikeelse raamatukese, kus on detailselt kirjeldatud ja joonistatud võimalikke trimme plekis edasiliikumiseks. Ka see mustkunst ei vii meid eriti eesmärgile lähemale, aga teeskleme rahulolu, et vähemalt teoreetiliselt on kõik õige.
Ago ja mina suitsetame nagu korstnad. See pole tervislik, aga suitsunire kulgemise suund annab trimmer Stubule olulist infot, mida ta meiega siis soome- rootsi segakeeles lahkelt jagab. Hannes ei saa sellest muhvigi aru, muudkui kaebleb vastiku suitsuhaisu pärast ja nuriseb tühja kõhu üle. Paraku on jahi panipaigad toidust lõplikult tühjaks söödud, vesi ja gaas otsas ning kasvav organism peab paasturežiimiga kohanema.
Eespool tõmbub taevas mustaks ja sähvib välku lüüa. No nii, hakkab peale ...
Tuul pöörab öö saabudes põhjakaarde, see tähendab otse vastu ja hakkab tasapisi tuure koguma. Viimased 20 miili Almagrundi majakani mööduvad kuni 15 meetrit sekundis virutava tuule ja kiiresti tõusnud terava ning laevast üle käiva lainega krüssates. „Kallutage, kuradid!“ lärmavad roolimehed. „Ei lähe kempsu, laske või püksi!“
Meeskond on pealttuulepoordis kallutades end tihedalt üksteise vastu surunud ja Andres laia seljaga laineid murdes kõige ees. Roolimehed assisteerivad üksteist soodi ja leitvaageniga grootpurje trimmides. Kiire lõppmäng on meie ainuke lootus hävingut tasa teha.
Kapten Tagu vaatab binokliga ettepoole ning muutub siis vastikult vaikseks ja kurjaks. Lõpuks lajatab südametäiega ropu neljatähelise võlusõna ja kaob
oma kajutisse. Külli läheb alla uurima, et mida värki? Mees istub nagu guglunk koikuserval, põlved lõua all ja põrnitseb omaette. „Kõik on perses!“ võtab ta asjade seisu lühidalt kokku. Teda piinab lisaks ka merehaigus.
Aga alla ta ei anna! Varsti on mees jälle tekil ja surub end kallutajate vahele.
Gudrun õngitseb tormipükste taskust pooliku Snickersi, mis näeb sama isuäratav välja nagu professor Domingose mälestus kaugest lapsepõlvest. Neiu vaatab seda mõtlikult, ohkab sügavalt ja murrab siis üheksaks väikeseks tükikeseks, mis laevapere vahel vennalikult jagatakse. Hingematvalt kaunis stseen, nagu India armastusfilmis, eks ju?
Teeme Agoga kahe peale viimase sigareti ja vihjame siis kavalalt kapteni salajasse panipaika peidetud piraadipildiga vedelikule. Õnnetunnet ja ajutist hingelist kosutust toov pudel liigub peagi ringi. Ja ikka päripäeva, nagu selle laeva kirjutamata seadus ette näeb ...
Must ja tontlik Almagrund seljataha jäetud, kihutame pooltuules finišisse.
Prääks! Lehvitame veel kollases majakeses põrnitsevatele kohtunikele oma numbrilapakat ja manööverdame sadamasse. Kell on 5 varahommikul.
Protsess on lõppenud. Paari tunni pärast on selge ka meie tulemus, 12. koht.
Nii ta on. Muidugi pole me rahul. Me ei süüdista vastastikku üksteist ega pea viha. Tegime mitu ränka taktikalist viga, lootes abstraktsele vedamisele ja heale õnnele.
Tagantjärele on lihtne tark olla. DataCom on finišiprotokollis esimene ja Lexus teine. Nad ongi head ja targad purjetajad. Kas pole lihtne? Meil on, mida neilt õppida.
Regati pidulikule lõpetamistseremooniale pole meil põhjust jääda, klaarime kiiresti laeva kojusõiduks. Kanname konteinerist jahti tagasi kogu oma varanduse. Liigume konteineri ja jahi vahet nagu päkapikujõuk, purjed ja kola õlgadel.
Ma tahan seikluse lõpetuseks teha veel ühe ilusa meeskonnafoto, Kuningliku Jahtklubi torn taustaks. Kui olen meeskonna ilusasti kunstipäraselt üles rivistanud ja endalegi koha reserveerinud, märkan, et Gudrun on puudu. Kapten Tagu läheb teda laeva otsima. Leian kai peal sihitult ringiluusiva neegri ja palun tal fotoaparaadiga see väike klõps ära teha. Gudrun pidavat kohe ka tulema, teatab tagasijõudnud kapten. Tüdruk olevat jahis tukkuma jäänud. Sätin end ka pildi peale. Ootame. Gudrunit ei tule. Neeger muutub rahutuks. Gudrunit ei ole ega tule.
Pilt tehakse ära ilma temata ja esimese rea vasakäär jääb nukralt tühjaks. „Tead, käi Photoshopiga üle,“ soovitab professor Domingos.
Leiame Gudruni jahist, magab teine nagu nott. Toksime preili ärkvele ja nõuame selgitust. „Oli jah kapten siin ja undas midagi madala häälega. Et sinu tund on tulnud või midagi sellist. Aga mina mõtlesin, et see toimub unenäos. Ei lasknud ennast haneks tõmmata!“
Saame kollektiivse naerukrambi ja kõigi tuju on korraga hea ja meel kerge. Jumal, õnnista seda kaost ja lase purjetajatel turvaliselt koduranda jõuda, sest nad on alati ja ikka õige asja eest väljas!