Viljaka poolkuu südames

Andri Baburin käis uudistamas Mount Nemrutit ja Göbekli Tepet – arheoloogiahuvilisele lausa kohustuslikke paiku Anatoolias Türgis.

Andri Baburin käis uudistamas Mount Nemrutit ja Göbekli Tepet – arheoloogiahuvilisele lausa kohustuslikke paiku Anatoolias Türgis.

Tõus Ida-Anatoolias Eufrati lisajõe ääres oleva 2150 m kõrguse Mount Nemruti otsa pole just raskemate mäevallutuste killast. Pisut keeruliseks tegi ettevõtmise vaid see, et imelise päikesetõusu ootuses tuli seda teha kell neli öösel. Pimedal mägirajal on jalg alati kergem vääratama kui päevavalguses.

Paarikümneminutiline ülesminek võttis siiski ka parajalt hingeldama. Kartuses, et hilissügisesel ajal võib sellises kõrguses puhuda jäine tuul, oli selga pandud topeltkogus sooje riideid. Ilm aga oli üllatavalt selge, vaikne ning isegi soe. Nii hakkaski suhteliselt ruttu higi paksu kampsuni alt voolama ning kindad ja müts tuli üldse ära võtta.

Teerada kulges esialgu piki varjatud lõunanõlva ning alles siis, kui olime keeranud ümber nurga mäe idapoolse ehk päikesetõusupoolsele küljele, hak- kasime jõudma kohta, mille poolest paik nii kuulus on. Sest Nemrut pole lihtsalt mägi, vaid väidetavalt üks maailma kõrgemaid vabaõhumuuseume. Nemruti tipus asub tseremoniaalkompleks, mis hõlmab kolme rituaalset terrassi ning nende vahele rajatud, mõnikord ka püramiidiks nimetatud 50 m kõrgust tumulust ehk hauaküngast.

Türgi selles osas asus sadakond aastat e.m.a Pärsia ning Makedoonia hiigelriikide lagunemisel tekkinud väike Kommagene kuningriik ning kogu selle mäekompleksi ehituse taga asuski tollase riigikese üks viimaseid valitsejaid Antiochus I. Tahtis ju mees astuda ühte ritta teiste tolleaegsete suurte valitsejatega, kes usureformatsioonide sildi all ennast jumalaks kuulutasid ning endanimelise jumalakultuse kehtestasid. Selle kultuse peamiseks panteoniks pidigi saama Mount Nemrut.

Esialgu ei olnud idaterrassil hämarikus midagi konkreetset näha. Kergelt aimatav oli vaid mingisuguse platvormilaadse moodustise olemasolu. Muus osas varjas mägi endiselt oma saladusi.

Möödus tund. Päikest polnud ikka veel, kuigi kella järgi oleks ta juba pidanud tõusma. Tundus, nagu oleksime sattunud siia paika just maailmalõpu päeval, kui tumedad jõud on meile valgust ja soojust andva taevakeha ära söönud.

Viimaks taipas keegi, et öösel oli ju kella tagasi keeratud ning oodatud sündmuseni oligi veel üks tund aega. Olime seega looduslikule vaatemängule hilinemise kartuses ilmaasjata ummisjalu üles tõtanud, veremaik suus. Saime nüüd jälgida otse pea kohal särava Orioni tähtkuju kolossaalset siluetti ning kauguses sädeles vanaaja inimestele väga olulise punktina ka Veenuse planeet.

Siis viimaks, täpselt õigel hetkel, kõikide kergendusohete saatel kerkis silmapiirile erkpunane ketas. Kiirelt ja äkitselt, nagu lõunamaades kombeks. Pimeduse jõud olid taas kaotanud.

Üllatuslikult ei olnud uudistajate hulk suur. Peale meie veel vaid üks paarike ning nende teejuht. Nännimüüjaid samuti silma ei hakanud. Hingamisruumi seega jätkus.

Ereda valguse saabudes kadusid tähed taevalaotusest ning silm hakkas märkama muid detaile. Alustuseks eraldusid viis ähmast kogu platvormist tipu poole jääval poodiumil. Need olid vasakult paremale kõigepealt valitsussaua hoidev Antiochus I, seejärel jumalanna Kommagene, kes kehastas samanimelist kuningriiki. Talle järgnes habetunud Zeus-Oromasdes, omapärane segu hellenistlikust peajumalast ning zoroastristlikust Ahura Mazdast, siis järjekordne Kreeka-Pärsia sünteestegelane Apollo-Mithras ning lõpuks kahe kangelase ja ühe jumala koondkuju Heracles-Artagnes-Ares. Kahele poole oli neile kaitseks paigutatud lõvi kui loomade ning kotkas kui taeva valitseja, kuid neist oli järel vaid ühe olendi jalad.

Peategelased ise olid kõik ilma peadeta. Nad olid neist ilma jäänud korduvate maavärisemiste käigus. Polnud ju 10 m kõrgused ning 50 tonni raskused kohalikust lubjakivist kujud sellisteks katsumusteks valmis. Ärapudenenud kehaosad olid siiski hoolikalt kokku kogutud ning nende peremeeste jalgade juurde asetatud.

Pjedestaali külgedel asusid tumedast liivakivist valmistatud reljeefid, mis kujutasid põhiliselt kuningaid, jumalaid ja kangelasi teineteisel kätt surumas ning igasugu lepinguid sõlmimas. Omal ajal toimusid nende kogude ees suurejoo- nelised etendused koos ohverdamisrituaalidega, kuhu olid kindlasti kaasatud suured rahvahulgad.

Uudishimu sundis meid peagi selle mäeküljega lõpetama ning ka teiste terrasside kujundusega tutvuma. Kõigepealt viis teerada põhja suunas, kus midagi erilist säilinud polnud ning mida peetakse lihtsalt rahvamasside koondamisväljakuks.

Sealt edasi, lääneküljel, võis taas näha juba tuttavat istuvate kujude rivi.

Huvitavat vaatepilti pakkus aga mäetipp. See ilmselgelt inimese loodud küngas oli kuhjatud kokku killustikku meenutavast kiviklibust, mis muutis seal kõndimise väga libedaks ning vaevanõudvaks. Seda, kas künka sees ka tegelikult haud on, ei ole teada. Kunagi on mausoleumi püütud ka välja kaevata, mille tõttu küngas kaotas oma esialgsest kõrgusest tervelt 25 m, kuid sellele vaatamata midagi ei leitud.

Tipust võis näha ka teisi Antiochuseaegseid tähtsaid ehitisi, nagu tema isa Mithridates I hauamonumenti Eski Kale ning nende suguvõsa hauakääbast Karakus Tumulust. Need kolm kohta olid rituaalse maastiku kesksed elemendid. Neile oli suunatud kultuse tseremoniaalne teravik.

Mount Nemrut ära uudistatud, laskusime seedrite ning mändidega ääristatud käänulist teed mööda tagasi orgu. Tee peal võis näha paanikas laiali jooksvaid pika sabaga maaoravaid ning lendamisele maas kõndimist eelistavaid kaljupüüsid.

MõISTATUSLIK GÖBEKLI TEPE

Lahkusime muistsest Kommagenest ning siirdusime lõuna poole, et külastada veel ühte mõistatuslikku objekti – Göbekli Tepet.

Teel sinna ületasime Atatürki tammi juures ka Eufrati jõe. See veekogu ei saa jätta kedagi ükskõikseks. Sügava austusega jõe panuse eest tsivilisatsiooni arengusse, jälgisime tema aristokraatliku veemassi sihikindlat voolamist läbi tammiesise sügava kanjoni. Tol hetkel tundusid jutud sellest, et veel on mälu, ei olegi väga liialdatud. See nagu polnukski vesi, vaid ajalugu ise, mis meie silme eest majesteetlikult läbi libises.

Süüria piiril asuvasse kurdidega asustatud Urfasse, vana nimega Edessasse jõudsime keskpäevaks. Linn jättis üllatavalt kaasaegse mulje. Uued laiad tänavad, korralike vaateakendega kauplused ja bürood.

Kui tänavat mööda loivasime, kostus äkki ühe poekese sisemusest tuttavlik „tere tere”. Meie eestikeelse jutu peale välja tõtanud tõmmu meeskodanik ei suutnud rõõmu varjata, sest oli kohanud, nagu selgus, oma eestlannast naise kaasmaalasi. Üllatusest keeletuna oskasime vaid küsida, et kus ta oma tulevast naist siis kohtas. Selgus, et Antalias turisminduse alal töötades, mis ei tundunudki enam nii uskumatuna.

Seda, et tegemist pole siiski mitte tavalise linnaga, näitas hulgaliselt pearätte kandvate naiste hulk ning see, et söögikohtades õlut ei serveeritud. Muidu ilmalikus Türgis alkoholi ostmisega probleeme polnud, kuid Edessas, mida moslemid peavad prohvet Ibrahimi sünnikohaks, pole lihtsalt kohane vägijooke tarvitada.

Meie peasiht oli aga linnast 20 km väljas, kus kõrvitsa- ning puuvillapõldude vahele oli end sättinud kümnekonna kilomeetri pikkune madal küngastik. See justkui ussina vonklev lubjakivist oos tungis kiiluna viljaka Harrani platoo tasaste väljade vahele, jagades selle kaheks võrdväärseks osaks.

Tõusnud mööda tolmust teerada ühe sellise seljandiku otsa, mis kandiski nime Göbekli Tepe ehk nabaga küngas, avanes silmadele mõistatuslik vaatepilt. Keset kõrgendikku oli mitmesse kohta maapinnas kaevatud 4–6 m sügavused ringikujulised süvendid. Servadest olid need laotud väikestest kividest vooderdisega ning ringide keskosas asetses reeglina 2 ning servades 6–9 suurt T-kujulist helepruuni kiviposti. Need olid 3–5 m kõrged ning võisid kaaluda kuni 7 tonni. Paljud neist postidest kandsid raisakotkaste, metssigade ning rebasekujutistega ornamente ning mõnel olid ka külgedele inimkäed graveeritud, kus peopesad eeldatava kõhu peal kokku said.

Silma torkas üsna suur vastuolu filigraanselt töödeldud sammaste, kus mõne küljest oli isegi müütilisi sisalikulaadseid loomi välja tahutud, ning üsna robustse välisvooderdise vahel. Jäi mulje, nagu oleks antropomorfsed sambad ehitanud keegi, kes tundis suurepäraselt kivitöötlemise kunsti, aga välisseinad rajasid hoopis kehvemate oskustega müüriladujad.

Künka tipul olevas pinnases märkasin ühtäkki mingit helendavat eset. „Mis sa leidsid, kas kulda?” küsis kõrval seisnud teekaaslane. „Ei, midagi eksootilisemat, hoopis tulekivi,“ vastasin. Selgus, et seda kiviajainimesele nii vajalikku tööriistamaterjali leidus seal suisa lademetes.

Platsilt avanes suurepärane vaade eemal kõrguva Karacadagi mäetipu suunas, mille nõlvadel kasvava metsiku teravilja kultuuristamisest on alguse saanud neoliitilise revolutsiooni esile kutsunud põllumajandus. Asukoht, asukoht ja veel kord asukoht. Seda iga kinnisvaraarendaja põhitõde tundsid ka kiviaja inimesed. Nii nagu meie, vaadates oma koduaias mutimullahunnikuid, võime teatud kindlusega öelda, et siin maa all asub muti pesa, nii peilisid ka ürginimesed teatud maastikuliste elementide järgi välja, kus asub jumalate kodu. Need olid nagu omapärased telefoniputkad, kus jumalate juurde oli kõige parem levi.

Göbekli Tepe loomulikult lööb oma vanusega kõiki teisi sarnaseid paiku. Turjal olevad 12 000 aastat annavad talle täieliku õiguse omada maailma vanima templi tiitlit.

Kummalisel kombel olid ehitajad objekti valmides selle mõne aja pärast uuesti mullaga katnud. Sarnast protseduuri on täheldatud ka mõnede Briti megaliitehitiste juures, kus on samuti postid püsti aetud ning hiljem kogu rajatis kokku lükatud. Seega köitis tollaseid kütte-korilasi pigem rituaal kui rajatis ise. Kauge kajana nendest aegadest on meieni jõudnud ilmselt kuulus liivamandalate valmistamise tseremoonia, kus samuti suure vaevaga valmis tehtud kujutis hiljem lihtsalt liivahunnikuks kokku lükatakse.

Arheoloogid olid Göbekli Tepes selleks korraks hooaja lõpetanud. Nõnda andis varemete kohta pikki seletusi üks kohalik, traditsioonilisi maamehe kottpükse kandev härrasmees. Tark raamat näpus, juhatas ta meid ühe objekti juurest teise juurde. Ning kui mõnes kohas nappiski teadmisi või keeleoskust, siis kompenseeris selle kõik siiras soov olla abiks ja lai naeratus kortsulises näos.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga