Hullud!

Pikka aega meeldis mulle „no-sports- man“ Winston Churchill. Et kui on võimalik jooksmise asemel käia, siis käi, ja kui on võimalik istumise asemel lamada, siis muidugi lama! Ja kui vanalt viski- ja sigarisõbrast diplomaadilt küsiti tema pi- kaealisuse saladust, vastas ta täiesti ebadiplomaatilise otsekohesusega: „First of all: no sports!“ Ja siis meeldis mulle veel üks tsitaat, vist tuntud poliitküünikult Bernard Shawlt, mille mõte oli umbes see, et kui teda kutsuti kergejõustikuvõistlust vaatama, teatas ta, et teab küll, et mõned hobused jooksevad kiiremini ja mõned aeglasemalt ja sellest talle piisab.

Miskit pole teha – aastatega koguneb enamiku inimeste pähe ka natuke tarkuseterakesi. Nii loodetavasti mullegi.

Mõne aja eest kutsus ülikooliaegne sõber, studendina üsna ebasportlik vaimupanija, mind Harku metsa jooksma. „No mis seal ikka, löntsime ja lobiseme siis natuke, kaks lodevat poolintellektuaali,“ mõtlesin muiates. Metsas läks aga asi täiesti käest. Indrek hakkaski jooksma, päriselt, nii nagu telekas joostakse! Ma püüdsin ka alguses temaga sammu pidada, aga hakkasin õige pea jooksmise asemel hingeldama ja suitsumehe kopse välja köhima, rinnus hakkas pistma ja pea ringi käima. „Pole midagi, eks täna on palav ilm ka,“ proovis vana sõber viisakalt lohutada. Pagan, kuidas see kõik mind vihastas. Enda saamatus eelkõige. Teiseks vihastas mind mõte sellest, et kursusevend on ju kogu aeg olnud üsna normaalne inimene – ei mingit liigset askeesi, joob õlut, peab pidu. Järelikult ei peagi heas vormis olemiseks end spordiga ära tapma, avastasin väikese lihtsa tõe.

Praegu lähen Harku metsa suurima heameelega, olgu ilm palav või sadagu vihma. Vihmaga lähen tegelikult kohe eriti hea meelega, see loob veidi nagu piire ületava meeleolu.

Aga kusagil on normaalse inimese piir, hariliku inimese piir. Kusagil on taluvuslävi, millest me eneseületamises ja -piitsutamises kaugemale pole valmis minema. Mõned meist on aga selle piiri visa töö tulemusena päris kaugele nihutanud. Peab olema päris palju vaimujõudu, füüsisest ma ei räägigi, et tormata mööda Islandi mägesid või läbi maailma suurimate kõrbete. Sama palju peab olema vaimujõudu, et panna end äärmuseni ebamugavasse olukorda pikal ja palaval palverännakul või ettearvamatul hääletamisel läbi Euroopa.

Seda kõike on valmis tegema need, kes pole harilikud, vaid natuke hullud. Just neile on mõeldud ka see ajakiri – „Ajakiri Hulludele“.

Tiit Pruuli ja „Ajakiri Hulludele“ meeskond