VIGALA SASS: „Vägi on teadmistes!”

Aprilli keskel käis Diana Lorents külas Vigala Sassil. Paljurännanud Sass on kindlasti harukordne mees. Kas teda võib pidada šamaaniks? Ta kirjeldab tšuudide hingestatud ilma käsitlevates raamatutes, mida on uurinud, aga ka ise läbi proovinud: ravimist taimerohtudega, riitusi, loitse – asju, mida tavaliselt omistatakse šamaanile.

Kui küsida Sassilt, kes on šamaan, kinnitab ta, et šamaani nimetuse on valged inimesed andnud pärisrahvaste teadjameestele. „Šamaan on antud ökoloogilises situatsioonis oleva inimteadvuse ja hõimuteadvuse teadja.”

Definitsiooni alla mahub väga palju

Šamaanid tegelevadki erinevate asjadega. Servast serva. Ühed mängivad veega, lollitavad inimesi, teised on tõsiusklikud ega tea, et lollitavad. Mängivad kivide, taimede, karvade, kontide ja igasuguste asjadega. Nii oli vähemalt tookordse Nõukogude Liidu territooriumil.

Teaduslikult võttes on šamaanid vahendajad. Võtavad n-ö mingi asjanduse pihku ja kuna on harjutanud, saavad sellega lülitada sisse või välja nii keha kui ka aju. Keha saab välja lülitada. Aju töötab siis vastuvõtul. Kõike, mida kunagi oled sisse andnud, ei unusta aju iial. Aga selle jaoks, et asju ajust kätte saada, on vaja tihtipeale vahendeid. Šamaanidel need vahendid ongi – igaühel omad. Šamaanidel on asjadest ökoloogiline nägemus. See on ökosüsteemi ellujäämisõpetus, mida nemad rakendavad selle rahva seas, kes konkreetses ökosüsteemis on üles kasvanud, selle maailmapildi raames, mis just nendele antud ja arusaadav.

Raamatust „Minu arengutee 2: Kuidas ma saavutasin ülitundlikkuse” lugesin, et oled ise ennast treeninud ja vorminud pärast seda, kui sinu kätte sattus raamat magnetismist ja selgeltnägemisest.

Valesti oled lugenud!

Üks šamaanipoiss loitsis meil koolis ööd ja päevad läbi. Mina ju öösel ei maganud ja jälgisin, kuidas ta seal istus ja pobises. Küsisin ja ta rääkis mulle väga palju asju. Sealt hakkas see pihta. Tema andis alguse kätte. Ülejäänud on kõik raske töö, kogemused. Kümme aastat läks, enne kui „vahele” jäin, et tegelen sellega. Muidugi tehnikumikaaslased said enne aru, et midagi on. Ma olin komsomolisekretär ja teadsin peaaegu kogu aeg, kes mida teeb.

Aga ma ise ei teadnud, et tean. Nemad said aru. Minul oli igapäevane elu, nagu ta on.

Ega ma ei teadnud seda, et olen võimeline, teised hakkasid mulle rääkima. Mina lihtsalt tegin harjutusi. Need olid nii head harjutused, et unustasin kõik, olin omaette maailmas. See oli see! Ja kui sa ikkagi oled üksi, poolpaljas, õppida ka ei saa, kõht on tühi, polnud mul ju vanemaid, üksinda olin. See oli hea puhkus. Hulgud metsas või istud kuskil ja lased endal olla. Eks sealt siis edasi, saades kokku teatud inimestega, võtsin selle süsteemi üle, harjutasin.

Kuuekümnendate lõpus oli Altai ja Karpaatide noorte komsomolitöötajate laager, kus valgustati ateiste šamanismi põhitõdede kohta, kus tegelik õpe oli õhtul nii trummide mõjutuste näitamine kui ka mõjumiste õppus. Siit said uurimised alguse, alul Bön-Bo, siis ida ning zoroastrite kaudu ristiusu ja lääneilma, lõpuks oma hõimude kohta.

Oma „Hingestatud ilma” teises raamatus − selles, kus on kirjas sõnade seletused −, ütled, et riitus ei ole komme, vaid see on kohapeal väljakujunenud käitumisviis ümbruskonna hingede sidumisel igapäevasesse ellu. On see siis maagiline igapäevane suhtlemine ja vahendamine?

Jah, riitused ongi tähtsad. Kui teed riitust, peab see olema väga täpne, muidu saad ise litaka.

Hirmu ei tohi olla, pead seda ignoreerima. Kõikide nende rütmide, tule, trummide, loitsudega koos tekivad nägemused. Need on ajuga seotud ja tahtmatud, sina ei saa midagi parata, ise tulevad. Hirmuga läheb väga palju ainet raisku, ainevahetus läheb solki. Tihtipeale on nägemused nii nagu lapsepõlves: vanasti kuradid või tänapäeval saurused ja muud koletised − minul neid ei ole, ma ei ole nendega üles kasvanud. Samuti võid „näha”, et mõni puu kukub sulle peale, hüppad eest ära. See näitab – aju on segaduses. Sa ei oska reageerida ja siis on nii, et riitus läheb solki ja rikud oma tervise raskelt ära.

Riituste liike on eri rahvastel väga erinevaid, tšuudide riituskalender allus Kuu faasidele, pööripäevadele ja aastaaegade vaheldumisele, ka viljakusriitustest oled põhjalikult kirjutanud. Aga mis on loits?

Ka need on väga erinevad. Igasugused. Ütleme − sõnaline loits. Idamaades öeldaks – mantra. Mantra vägi on tema kordustes. Riituse vägi on tema täpsuses. Kui riitust teed, liigud seal ja midagi teed, siis teabevälja ja sinu ajusse jääb sellest jälg. Kui kordad, siis seda rohkem hakkab seesamune jälg sulle teavet tagasi tooma. Aga saad seda teavet ainult siis kasutada, kui seda tead. Igapäevased argiteadmised on vajalikud selleks, et aru saada, mis ümbruskonnas toimub, muidu aju võtab vastu, aga sa ei saa aru. Kui oled harjutanud ja samal ajal on ka reaalteadmised keskkonnast olemas, siis saab aju sulle ka teavet juurde anda. Aju annab seda teavet, mida juba tead, annab seda piltlikult ja saad sellest teabest jälle uut tera juurde ning nii järgemööda asi käib.

Kui sa midagi ei tea, siis ongi nagu need „selgeltnägijad-sensitiivid” ajavad: võtan infot sealt ja sealt... Oi-oi-oi, ta ei tea üldse maa ja ilma ehitustki, aga hakkab seal seletama mingisugust juttu! Eks ta aju teebki solki ja ta hakkabki just seda nägema.

Mõned šamaanid kasutavad erinevaid psühhotroopseid aineid. Kas on mingi vahe – ilma või nendega?

Ikka on vahe. Kui treenid, siis kontrollid, kui ainetega, siis ei kontrolli. Vahe on suur. Ainetega võid ainult nägemusi näha ega saa midagi muuta. Aineid kasutatakse, sest saab kergemini ja kiiremini. Neil ei ole haridust, need on kõige madalama „missiooniga” hetkeasjade šamaanid. Kui hakata mõnda šamaani lähemalt analüüsima ja kirja panema, milleks ta võimeline on, siis harilikult on tase väga madal. Keskmine teaduste doktor on võimekam teoreetiliselt neid asjandusi selgitama. Selgitama, mida tema – see tühikargajast inimestelollitaja – püüab seletada, aga ise aru ei saa. Hariduseta on ainult ligilähedane teadmine. Seesamane, mis lähedal on, mis õues on, mis metsas on... Kui tahad olla kõrgeklassiline, peab su alusharidus ikkagi väga kõrge olema. Bioloogia ja kõik see, mis seotud keskkonna ja sinu endaga. Alles siis saad mängima hakata.

Kuidas šamaan endale järeltulija välja valib?

Ei valigi. Õpilased tulevad ise. Osa jäävad, osa ei jää. Õigel šamaanil on kogu aeg õpilasi. Üle seitsme õpilase korraga ei tohiks olla, see on nagu mingisugune seadus. Õpilastega on nii, et kes tuleb, võetakse vastu. Kas ta jääb õpilaseks, on iseasi. Kui õpilane ei täida ülesandeid, ei tee harjutusi – see on kõrvalt näha – ja tahab lihtsustada või tahab ainult saada teavet −, siis harilikult ei õpetata edasi. Lastakse teha ja kui ära tüdineb, läheb ise minema ja kõik. Pärast muidugi võib rääkida, et oli seal ja selle õpilane, aga niisugune jutt ei tähenda midagi. Kui aga õpilane on joone peal, vaatad, et sai asjale pihta, siis õpetad sammu edasi.

Kuidas see õpetamine käib?

Näitlikult ikka. Harjutused põhiliselt. Hommikust õhtuni, ööd läbi, nii et õpilane „juhmistub” tegelikult täitsa sellest. Ta ei pea tundma oma keha, ta peab tundma ümbruskonda. Mitmesugused harjutused on kõik selle peale viidud, et keha süsteem ei segaks ajul vastu võtta. Ja muidugi välja tuua ka ajus salvestatud teadmisi. Sest võime aju sisse ajada kõike, ega aju ei unusta, aga me ei saa midagi kätte, kui ei oska ega suuda. Just selle jaoks ongi vaja kõik need kehalised süsteemid ja aistingud maha matta või ära materdada, et kui selle peale lülitud, siis oled aju käsutuses, mitte ei käsuta aju.

Õige õpetaja, kes on šamaani õpetaja, peab selgitama iga liigutust, ära seletama, miks see on vajalik ja kuidas seda tehakse. Ja kui valesti tehakse, siis miks asi enam ei toimi. Õpetaja küsib pärast harjutust – mis nägid, mis tegid, mis tunned? Mitte kunagi ei ütle ette, et pead saama just sellise tulemuse... Asi on selles, et kõik need samad õpetused on autosugestiooni, autohüpnoosi või isikliku mõjutamise süsteemid, mis mõjutavad ja treenivad aju. Kui valesti teed, siis kõige parem koht, kus sind pärast kinni hoida, on tobula.

Viimaste aastate reisikirjades kirjutatakse, kuidas pärast nõukogude võimu lakkamist on Leena jõe ümbrus elanikest tühjenenud, alles on jäänud vaid üksikud pered, kes bensiini jm vahendite puudumisel on pöördunud tagasi esiisade eluviisi ja kommete juurde – korilus, jahindus, isetehtud nahkadest ujukid, koerarakendid jms. Kas tulevad tagasi ka šamaanid?

Ei ole nad seal üksi. Seal liiguvad suured kogukonnad. Põdrakarjadega läksid inimesed ära juba nõukogude ajal. See ei ole ainult Leena jõgikonnas. Jenisseis niisamuti. Isegi Angarani välja. Tuhanded pered on läinud. Nad ei taha alluda riigile, tahavad vabadust. Kui ma sealpool tuiasin, ütleme Kamtšatka ja kõik see kant − 1970–1980ndatel olid kogukonnad metsades ja üldse ei allunud Nõukogude Liidule. Omad karjad olid olemas. Aga sügisel pidid andma loomi − venelaste ülalpidamise andamit pidi andma. Samal ajal on Venemaal kirjaoskamatuid juba ca 20 protsenti. Talveks viiakse lapsi kopteritega stoibišhe’sse, nagu nad ütlevad, sest seal on koolid. Aga üle kolme klassi ei käigi keegi enam koolis, sest see ei anna neile vajalikke teadmisi.

Kui šamaane likvideerima hakati, läksid nad põranda alla. 1924. aastal tapeti Tšitaas rongkäigu ajal tuhandeid šamaane ning 1950. aastatel tapeti ja saadeti neid samuti vangilaagritesse. Ega muidu üks Altai šamaanipoiss Eestisse ei oleks jooksnud. Ta vanaisa tapeti, isa aeti taga. Isa oli öelnud, et lenda, mine lääne poole, seal ehk jääd ellu. Hulkumise eest võeti siis Eestis kinni ja pandi erikooli.

Kas sina oled kohanud neid põrandaaluseid šamaane?

Ma ei saa sellele küsimusele päris hästi vastata. On põhjuseid. Aga jah, kakssada šamaani olen kindlasti läbi töötanud. Olen nendega palju kohtunud. Erinevatega. Ega ma muidu ei ütleks, et igaühele oma. Osa on väga kõrgetasemelised, oma süsteemis ja ellujäämisõpetuses. Tugevaid ja nõrkasid on olnud ning lihtsalt sulisid, kõrgema haridusega rahateenijaid. Teadlikult võtavad raha ja isegi ei varja, et lolli käest tuleb raha kätte saada. Lollil ei peagi raha olema. Ja pärit on need šamaanid siis igalt poolt: Siberist, Kamtšatkalt, Karpaatidest, Kaukaasiast. Kohalikud tõsised šamaanid – nad ei võta võõrastega kontakti ega räägi õieti. Kes räägivad, ei ole enam šamaanid, vaid need, kes tahavad rambivalgust saada.

Miks nad tõrjuvad?

No kuule – kui tuleb võõras koer majja – mis teed? Hakkad kontrollima, kas ta ei ole marutõbine, eks. Niiviisi ongi. Need võõrad käituvad ju nagu marutõbised koerad, kui satuvad sinna loodusesse ja keskkonda. Nii nagu meilgi, 2/3 rahvast tapeti maha, kui ristiusk sisse toodi. Meil on põline mälu võõraste sisetungijate poolt ära kustutatud, aetud kogu aeg kägu. Šamaanidel on ju põline mälu olemas! Isalt lähevad põlvest põlve jutud ja õpetused edasi.

Miks mõnedes indiaani hõimudes, aga ka Siberi rahvaste juures ei lubata riituste juurde võõraid − isegi mitte vaatama, rääkimata siis filmimisest, fotografeerimisest või loitsude sõnade tõlkimisest võõrastele?

Inimene näeb pilti, aga ei tea sisu. Ja kui inimene näeb ainult pilti, siis „tõlgib” ta seda oma teadmiste tasemel, oma künka tasemel. Ja see küngas võib olla väga hõre. Ta võib olla väga kõrge, akadeemikutel näiteks, aga tegelikult väga hõre. Ei ole alust. Ja siis võib iga niisama vaataja neid asju oma „tarkusega” teha. See on ohtlik.

Oled kirja pannud kogu oma ülitundlikkuse saavutamise loo – kõik treeningud, mängud ja harjutused. Miks sa selle kõik kirja panid?

Sellepärast, et need, kellel on vähekegi reaalset haridust, saavad sellest aru. Seal ei ole antud kõike lõplikult. Igas harjutuses on viga sees ja seda ei saa ellu viia. Need harjutused on kõik seotud ajuga ning aju võimega võtta ümbruskonnast vastu teavet.

Kas sa ka õpetad?

Mul on neid õpilasi olemas küll. Osa neist on isegi riigikokku jõudnud. Arste, teaduste doktoreid, looduskaitsemehi. Politseist on neli tükki. Ma olen ikka öelnud, et amet ja argipäevane töö peavad olema. See, mis ma õpetan, on selle töö kõrval, et ümbruskonna ebatervele survele vastu peaks.

Sa oled nõukogude ajal kaitsnud väitekirja Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Mida sinu uurimus täpsemalt käsitles?

Haruldaste taimede agrotehnika. Rhodiola rosea, kuldjuur. Sain tehtud, sest Rhodiola on radiatsioonivastane taim. Töö oli just seetõttu numbrialune, salastatud, ei antud avalikult välja.

Niisiis, agrobioloog. Aga oled käinud ja elanud pärisrahvaste juures. Kas ei oleks see olnud heaks aluseks hoopis etnograafina väitekirja kaitsmiseks, kas see on sul siis nagu hobi?

Minu hobi on hoopis aju töö ja mismoodi aju töötab. Ja see kõik on seotud nende rahvaste, rahvakildude juures kogetuga. Ütleme nii, et kohalikel pärisrahvastel on see ellujäämisõpetuse raames olemas. Aga kristlastel, musulmanidel ja juutidel on niisugused teadmised masside allutamise jaoks. Nendel ei ole õieti kodumaad. Musulmanidel küll, kui nad on seal täielikus kõrbes 30. laiuskraadi juures ja natuke lõuna pool. Seal on nad kodus ja seal on täiesti olemas ökoloogiline kooskõla.

Sinu raamatu „Estide (Tšuudide) hingestatud ilm” kasutatud kirjanduse loetelu on muljetavaldav mitte ainult mahu, vaid ka allikate poolest...

Väga palju allikaid! Ja väga palju jäi ära märkimata! Eriti need keelatud asjad, mida Moskva keelatud fondides sai lugeda. Raamatu käsikirja hakkasin 1970ndatest tegema, korjasin tükk tüki haaval kokku. 15–20 aastat olid mu peresõbrad nii Ermitaaži peadirektor kui ka Nõukogude Liidu muuseumide peadirektor. Mul oli võimalus suletud kogudes ringi käia, vaadata, mida sinna kokku on kogutud. Väga vähe sain sealt välja võtta, sest mind kontrolliti. Kõik šamaanidega seotud trükised, kirjutised või aruanded, ka see, mida ise kohal käies nägin – kõik jäid sinna, mitte midagi ei tohtinud pihku jääda. Nägin Jaroslavli katakombe, kus meie ruunikirjad ja muud asjad sees, mis on omal ajal korjatud ja säilitatud. Sellel ajal juba räägiti – läheb hävitamisse kõik, sest ühel rahval ei pea olema mitu ajalugu. Selge sõnaga ütles üks mees nii. Eks ma sealt olen saanud ühtteist tallele jätta.

Selle sama „Estide hingestatud ilma” raamatu tagakaanel on tekst: „Hea lugeja, loe, nuputa, katseta ja kui leiad, siis VAIKI – ainult nii läheb su elu kergemaks ja rikkamaks.” Miks vaiki?

Sellepärast, et sa ei oska seda niikuinii teistele seletada. Ja pealegi, need on sinu harjutused, keha ning aju. Ja kui hakkad seda siis seletama siia-sinna... Võib-olla tehakse sinust mingisugune iidol, aga iidolid tihtipeale põlevad läbi, jäävad eneseimetluse küüsi. Siis arengut enam ei toimu. Inimene peab arenema kogu elu aeg. Ja muidugi lollakalt ikka sureb.

Võitled vähiga ja oled avastanud kõrvalekaldeid neutraliseerivaid ravimeid taimedest. Katseid teed enda peal. Kas sellel on ka midagi šamanismiga pistmist?

Miks ei? See on ju taimede tunnetus! Seda on minu juures just hinnatud, et taimedega koos olek on minul natuke teistsugune kui teistel inimestel. Ikka tatikast peale ju metsas jooksmas käinud. Just see on kõige rohkem köitnud, et taimede tunnetus on teistsugune.

Šamaanlusega on nii, et minul on taimed vahendajad. Seesamane suur muusikamees, kes tähtesid vahib, Sisask. Iga suvi tuleb siia, paneme pidu. Tal on kaasas mitmesugused satelliidid, ta ka pool-šamaan nagu öeldakse. Temal on tähed, kauged tähed. Ja vaata, mis muusika tal on! Niivõrd võimas ja hea muusika, et ükski mats ei oska seda järele teha. Tema mängib tähtedega ja teeb sedasama. Minul on taimed. Teisel on kaardid. Kolmandal ei tea mis asjad.

Peaasi, et jääks ausaks. Selles mõttes ei saa inimest petta, et enda heaolu oleks parem. Vot seda ei tohi olla. Millise kaifi saan, kui leian jälle uue retsepti, mis mõjub! Seda ei oska ette kujutadagi, kui ei ole teadust teinud. Teadlastel on kaifi saamine teadasaamisest − see on nüüd õige, see on reaalne! Kunstnikul midagi muud... nendel on mõnu. Plaksutatakse ja see ... see on hoopis teine asi.

Teadmiste kogumine ja kasutamine on elus kõige tähtsamad asjad. Vägi on teadmistes, mille aluseks on reaalsed asjad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga