Tatjana Sem (kelle isapoolse vanaisa juured viivad muide Saaremaale, Tatjana nimetab end 15% eestlannaks) on ajalooteaduste kandidaat, Vene etnograafia muuseumi Siberi ja Kaug-Ida rahvaste etnograafia osakonna teaduslik töötaja (sündinud 1957). Ta on spetsialiseerunud evengi-mandžu rahvaste etnograafiale ja kuna evenkide religiooniks on šamanism, siis sealt sai alguse ka tema huvi šamanismi vastu.
Semi eestvedamisel ja koostamisel ilmus 2011. aastal kaheköiteline raamat „Шаманизм народов Сибири“ (’Siberi rahvaste šamanism’). Tegemist on ainulaadse Siberi ja Kaug-Ida rahvaste šamanismi kirjeldava kogumikuga, mis põhineb Vene esimeste akadeemiliste ekspeditsioonide materjalidel 18. sajandist ning uurijate ja reisimeeste kirjeldustel 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Raamatus on juttu šamanismi psühholoogiast, šamaaniks kujunemise etappidest, rituaalidest, aga on ka šamaanilaulude tekste. Väljaande lõpus on lisaks bibliograafiale ka šamanismiterminite sõnastik.
Koos kolleegidega andis Tatjana Sem 2006. aastal välja Vene etnograafiamuuseumi šamanismikollektsioonil põhineva üle 300 lehekülje paksuse fotoalbumi „Hа грани миров. шаманизм народов Сибири”.
Go Reisiajakirjal oli võimalus tunnustatud šamaaniuurijaga vestelda.
Milline oli teie esimene kohtumine šamaaniga?
Õppisin siis kümnendas klassis. Mind võeti kaasa Kaug-Ida Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi etnograafiaekspeditsioonile ja käisin koos etnograafide rühmaga majast majja, kogusin teaduslikku materjali. Teel kohtusime šamaan Gulinoga. Ta oli riides nagu tavainimesed ja seda, et ta šamaan on, saime teada meie saatjalt. Hiljem kutsus šamaan meid enda juurde külla ja siis pani ta meile demonstreerimiseks selga konnanahast valmistatud ripatsitega vesti, pähe ümmarguse peakatte, mis oli ääristatud värviliste riideribadega, ja sidus endale ümber metallist ripatsitega vöö. Kätte võttis ta kepi, mis sümboliseeris vaimolendit eri maailmade vahel. Keepi kaunistavad maokujulised ripatsid märkisid kõiksuse erinevaid teeradasid. Tema kodus oli kaks lõkkekollet ja kaks palvekohta, üks ida, teine lääne suunas. Palvekohtades rippusid šamaani pildid ja seal olid ka ohvrikiviküünlad. See oli minu esimene tutvus šamaaniga. Kahjuks ei saanud ma osaleda rituaalides, põhjuseks toodi minu vanus – olin selleks liiga noor.
Minu esmamulje oli šamaan Gulinost kui tugevast isiksusest, kes teab palju mütoloogiast, on oma tegevustes ettevaatlik, aga avatud suhtlemisele.
Ent kahtlemata on šamaani elu seotud eraklusega. Näiteks evenkide šamaan Vassiljev Savei elab suveonnis ja talveonnis taigas, eemal Lengra külast. Ta säilitab oma esoteerilisi tundmisi, kuigi tegeleb meeleldi ka oma rahva mütoloogiliste uskumustega, räägib enda kujunemisest šamaaniks.
Šamanism − kas arhailine religioon või müstiline ateism?
Minu arvates on šamanism arhailine religioon, mis kujunes tasapisi patriarhaalses ühiskonnas. Pronksi- ja keskajal sattus Kesk-Aasia ja Kaug-Ida šamanism ida etniliste ja maailmareligioonide mõju alla. Seda kinnitavad arheoloogia ja ajalugu. Vanemast kiviajast (paleoliitikum) on Euroopas leitud põdrasarved, mis kuulusid šamaani peakatte juurde, ja T-kujuline trummipulk, mis oli valmistatud põdrasarvest. Nooremal kiviajal (neoliitikum) levisid kaljujoonised, kus kujutatakse šamaane rituaalsetes riietustes ja trummidega. On leitud šamaanide skelette keppidega, millel on põdra-, linnu- või karukujuline käepide. Samuti on leitud rituaalseid keppe, millel on inimesepeaga tiigrikuju.
Hiina kirjalike andmete järgi on teada, et hunnide nõiad ja ravitsejad kandsid keppe. Vanadel türgi tatarlastel olid šamaanid, kes tõid ohvreid ja sooritasid palverituaale taevastele jõududele.
Kogu šamanism põhineb usul vaimudesse ja hingedesse. Šamaan on inimeste ja vaimude maailma vahelüli.
Šamaan – vaimude poolt valitud
Vabatahtlikult ei soovinud keegi šamaaniks saada, kuna see oli raske ettevõtmine. Kui peres juba oli šamaane, siis valiti tulevased šamaanid välja sünnihetkel. Seda inimest (poissi või tüdrukut) valmistati psühholoogiliselt šamaaniks saamiseks ette varajasest lapsepõlvest.
Šamaan läbib oma tiitli saamiseks teatud ettevalmistuse. Vaimude poolt „väljavalitut” saadab eriline psühholoogiline seisund, n-ö šamaani haigus. Inimene näeb siis välja, nagu oleks ta pisut mõistuse kaotanud – hoiab omaette, räägib iseendaga... Tavaliselt toimub see vanuses 13–15. Unes tulevad siis tema juurde kaitsjavaim ja abivaimud ning teevad temast šamaani. Evenkide ja sahhade uskumuse järgi lõikavad ja muudavad ning vormivad nad tema keha, lõikavad nugadega kuni skeletini. Seega šamaanist saab poolinimene-poolvaim.
Šamaan kui kogukonna vanem
Šamaan täitis ühiskonnas mitmeid funktsioone. Ta oli ravitseja, ennustaja ja preester, kes saatis hingesid surnute maailma. Minevikus kattusid šamaani ja sugukonna juhi funktsioonid. Paljudel rahvustel, näiteks sahhadel, burjaatidel, altailastel oli eri tüüpe šamaane. Mustad šamaanid ravisid, sooritasid riitusi, näiteks et suurendada kalasaaki jne. Valged šamaanid olid taevase maailma preestrid. Mustad šamaanid ohverdasid põtru, koeri ja hobuseid. Valged šamaanid piserdasid ohverduseks tulle piima, õli, kumõssi ja viina.
Negatiivne suhtumine šamanismi algas juba imperialistliku Venemaa ajal, kui Siberi rahvast ristima hakati. Põhjamaa rahvas hakkas oma vaimude hulka lisama õigeusu pühakuid. Näiteks evenkidel oli šamaani peakattel peaingel Miikaeli kuju, keda kujutati šamaani kaitseinglina. Samuti peeti Nikolai Imetegija ja Jeesuse pronkskujusid šamaani kaitsjateks. Kujunes välja omapärane uskude kooslus, šamaani-õigeusu segu, kus evengid oma jumalatest Amakist või Sevekist rääkides pidasid silmas Jeesust. Evengid kandsid riste, kuid suhtusid nendesse kui kaunistustesse.
Šamaan – kulak ja rahvavaenlane
Nõukogude võimu algusaastatel võideldi kõikide religiooniilmingute, kaasa arvatud šamanismi vastu. Peapõhjuseks, miks šamaanid olid nõukogude võimuga vaenujalal, oli šamaanide sotsiaalne seisus. Paljudel šamaanidel olid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses heal järjel majapidamised, sest nad said rituaalide sooritamise eest tasu. Nõukogude ajal naeruvääristati kulakuid ja šamaane ühtemoodi. Šamaane peeti nõukogude võimu vastasteks, eriti 1920–1930ndatel. Neid tapeti ja pandi koonduslaagritesse.
Kuni selle ajani oli šamanismil ühiskonnas vaimse toe roll, kuid pärast pikka vastutegevust kaotas šamanism oma sotsiaalsed juured ning säilitas vaid ravimise ja ennustamise funktsioonid. 1970ndatel töötasid paljud Amuuri šamaanid kolhooside esimeestena, nad olid intelligentsed ja neil olid head juhtimisoskused. Tänapäeval on alanud šamanismi taassünd.
Nõukogude võim lülitas Siberi rahvad riigi majanduslikku ja kultuurilisse tegevusse. Eriti suured muutused toimusid 1930ndatel, kui Siberi rahvad said oma tähestiku, külad suurenesid, moodustati kolhoose, loodi uusi ametikohti. Siberi rahvas hakkas lisaks traditsioonilisele jahipidamisele, põdrakasvatusele ja kalapüügile töötama ka teeninduse ja kultuuri valdkonnas. Suure Isamaasõja aastatel võitles Siberi rahvas fašistide vastu koos teiste Nõukogude Liidu rahvastega.
Šamaan – kollektiivi vajadus
Arvan, et šamanismi juured on senini säilinud Sahha, Burjaatia, Altai jt regioonides, mongoli- ja türgikeelsete stepirahvaste seas, kus keskajal oli šamanism rahvuslik religioon. Praegu on neis paigus avatud šamanismi koolid. Kohalikud inimesed kasutavad šamaani teenuseid raviks, ennustamiseks. On säilinud ka kollektiivsed palvetamised ja ohvritetoomised kõrgematele jõududele, looduse vaimudele.
Burjaatias on säilinud kevadsuvine palvekokkutulek, kus looduse vaimude auks lastakse lahti šamaanide hinged. Tänapäevastel palverituaalidel osalevad aktiivselt ka riigitegelased ja rahvuslik intelligents. Põhja- ja Lõuna-Siberi rahvad peavad šamanismi taassündi rahvuslikuks uhkuseks. Lõuna-Siberi regioonis on religiooni taastumine toonud kaasa budismi ja šamanismi austajate arvu kasvu.
Teistes rajoonides, näiteks Ida-Siberi evenkide, Amuuri nanaide, udehede (evenki- mandžu rahva liige) juures on populaarsust kogunud šamanism, kus ennustamine ja ravimine toimub nii individuaalselt kui ka avalikel pidustustel, kus tantsitakse ja lauldakse, loetakse heasoovlikke loitse, ennustatakse tule järgi, puhastatakse hingesid jne.
Amuuri ääres on udehedel siiani säilinud kevade vastuvõtmise püha, kus korraldatakse ühiskondlikke palvusi, paadivõistlusi, tantse šamaani abivaimude auks. Kamtšatkal on itelmeenidel taastatud vaimudega kohtumise rituaal.
Tehnokraatliku maailma pealetung traditsioonilisele kultuurile on täiesti olemas. Kuid side maa, ookeani ja taevaga säilib, see on regioonis paika pandud ametlike dokumentidega. Esoteeriliste teadmiste ülekandmine eksoteerilistesse teadmistesse aitab kaasa šamanismi säilimisele tänapäeval. Kas šamanism säilib või kaob, seda on raske ennustada. Juba ammusest ajast on kultuuritraditsioone šamaanide kõrval edasi kandnud ka ravitsejad, ennustajad. Kuid traditsioonide püsimajäämine sõltub ennekõike ühiskonna kollektiivsetest vajadustest.