Olga Rovnova ja Hannes Jäär jutustavad vanausulistest, kelle kogukonda on usu- ja poliitiliste tuulte pöörded sundinud ümber asuma kõigepealt Hiinasse ja sealt Lõuna-Ameerikasse.
Arvatavasti olete kuulnud vanausulistest, kes elavad siinsamas Eestis, Peipsi läänekaldal. Vanausulised asusid sinna elama 17. sajandi teisel poolel, mil Venemaal toimus verine ja julm usureform. Eestis elab praegu erinevatel andmetel 5000–10 000 vanausulist. Maailmas kokku aga arvatakse elavat 6 miljonit vanausulist.
Üks osa vanausulisi on laiali pillutud Euraasiasse – neid on Venemaa Euroopa osas, Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias ja mujalgi Euroopas. Venemaal elavad vanausulised nii suuremates keskustes kui ka kaugemates Vene Föderatsiooni koosseisu kuuluvates piirkondades, nagu näiteks Tuvas, Burjaatias, aga ka mõningatel Kesk-Aasiaga piirnevatel aladel.
Teine vanausuliste areaal moodustab kauge kaare ümber Euraasia. Kaare üks ots asub USA-s Alaskal, kaare joon läbib Kanada, USA Oregoni ja Minnesota osariigid, jätkub Lõuna-Ameerikas, läbides Brasiilia, Boliivia, Uruguay ja Argentina ning lõpeb Austraalia lõunaosas Sydney ümbruses.
Lõuna-Ameerika vanausulised on hiinlased. Nii kutsuvad nad end ise, sest nad on Lõuna-Ameerikasse ümber asunud Hiinast 1950ndate lõpus ja 1960ndate algul. Nende esivanemad omakorda põgenesid Hiinasse Venemaalt Nõukogude võimu eest 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel. Üks kogukond vanausulisi elas Kaug-Idas, Mandžuurias, Harbiini ümbruses – nemad on harbiinlased. Teine kogukond põgenes Kasahhi Altaist Buhtarma ja Uimoni jõeäärsetest küladest Hiina edelaossa, Põhja- Sintzjani provintsi – nemad on sintzjanlased.
Hiinast neid otseselt välja ei aetud, kuid olles hästi tuttavad nõukogude korra ebainimlikkusega, otsustasid nad sealt pärast kommunistliku režiimi kehtestamist ise lahkuda. Väljarännet toetasid Tolstoi fond, Rahvusvaheline Punane Rist ja ÜRO, kes organiseerisid Hongkongis väljarändajatele vastuvõtu ja sealt edasisõidu.
Lõuna-Ameerikas võttis kõige enam vanausulisi vastu Brasiilia: 1956–1962 sõitis Parana osariiki 240 perekonda. Osa peresid sai viisad Tšiilisse, kuid pärast 1960. aasta maavärinat asendati need Argentina viisadega. 1961. a saabusid Argentinasse esimesed neli perekon- da, viis aastat hiljem lisandus neile veel 60 perekonda Harbiinist ja Sintzjanist. Hiljem asus osa peresid Brasiiliast ja Argentinast ümber teistesse Lõuna-Ameerika riikidesse – Boliiviasse, Uruguaysse ja Tšiilisse, teine osa aga USA-sse ja Kanadasse, kolmas osa Austraaliasse ja ka Uus-Meremaale. Usaldusväärseid andmeid selle kohta, et vanausulised elavad ka praegu Uus-Meremaal, ei ole.
Lõuna-Ameerika vanausuliste diasporaa on tänapäeval küllaltki ühtne ja elujõuline kogukond, mis on küll geograafiliselt lahutatud, aga tihedalt seotud nii ajalooliselt, keeleliselt, perekondlikult kui ka konfessionaalselt.
VANAUSULISED ARGENTINAS
Argentina vanausulised elavad umbes 1300 km kaugusel Buenos Airesest, Rio Negro provintsis. Enamik neist elab väikese linnakese Choele Choeli läheduses, vähem Luis Bertrani ja Lamarque’i ümbruses, neid on seal kokku umbes 30 peret.
Iga vanausuliste pere elab oma maatükil – chacra’l (hisp k ’väike farm’, ’maaomandus’), mille suurus kõigub ühest kuni kümne ja harvem ka enama hektarini. Chacra’l asub oma tare (vene k izba) koos majandushoonetega, juurviljaaed, karjamaa ja erinevad istandused. Enamjaolt asuvad chacra’d üksteisest paari ja enama kilomeetri kaugusel, kuid on ka neid, mis asuvad üksteisele küllaltki lähedal ja moodustavad midagi külalaadset. Siiski pole nad nii lähedal, nagu oleme harjunud nägema Vene kü- lades, näiteks Peipsi ääres, kus on kitsas külatänav ja kahel pool teed tihedalt üksteise vastu ehitatud elamised.
Chacra’d on võõra pilgu eest küllaltki hästi peidetud ja neil pole ka aadresse, puuduvaid külasid tähistavad märgid, lisaks pole saada korralikke kaarte. Kõik see teeb vanausuliste ülesleidmise võrdlemisi keeruliseks. Ilma kohaliku abita pole neid võimalik üles leida. Kuna aga vanausulised on elanud seal juba aastakümneid, nende riietus ja välimus on väga silmatorkav ning neil on kohalike seas väga hea maine, siis teatakse neid ja samuti nende elukohti ning juhatatakse meelsasti teed.
Üldiselt elavad vanausulised väljapoole varjatud elu, mis on ka arusaadav, arvestades nende kannatusterohket minevikku. Mõnel rikkamal vanausulisel on kohalikus postkontoris siiski ka postkast, nii et välisilmaga on side olemas.
Argentina vanausuliste lapsed käivad kohalikes hispaaniakeelsetes põhikoolides, õpivad seal seitse aastat ja valdavas osas sellega nende haridustee lõppeb. Kõik vanausulised oskavad hispaania keelt ja peavad seda iseenesestmõistetavaks.
Enda elatamiseks tegelevad vanausulised Argentinas peamiselt põllumajandusega, lisaks enda tööjõule kasutavad nad ka palgatööjõudu. Nägime seal palju sisserännanud Boliivia indiaanlasi, kes elavad koos peredega põldude serval juhuslikust materjalist kokku klopsitud hüttides. Vanausulised ise reeglina kellegi teise jaoks tööd ei tee, nende veres ja geenides on isetegemine ja iseolemine.
Tihti arvatakse, et vanausulistel on keelatud kasutada tehnikat ja neid samastatakse amish’itega Põhja-Ameerikas. See on täiesti vale arusaam – vanausulised kasutavad tehnikat vastavalt oma materiaalsetele võimalustele.
Pere toitmise ja heaolu eest kannavad hoolt mehed. Kuna peredes on tavaliselt kümmekond last, siis naised on kodused, nende osaks on hoida kodu, kasvatada lapsi ja valmistada toitu. Me ei näinud kordagi, et mõni mees oleks kasvõi leiba lõiganud.
Toitu kulub suurearvulisele perele muidugi ohtralt, olgugi neil nädalas mitu paastupäeva. On paastupäevi, kus võib süüa ainult taimset toitu, mõnel päeval võib süüa kala jne. Nad on väga külalislahked kostitajad, istusid meeleldi meiega ühe laua taha, kuid samal ajal järgisid omi toitumistavasid ja lauakombeid. Näiteks ei kasuta nad samu toidunõusid külaliste ehk siis uskmatutega. Nende jaoks oleme lihtsalt võõrad, ka õigeusklik või teine venelane on nende jaoks võõras. See aga ei tähenda seda, et võõrastesse halvasti suhtutakse.
Kui Peipsi-äärsed venelased on suured teesõbrad, siis Lõuna-Ameerika vanausulised ei tohi aga lisaks kohvile juua ka teed. Loomulikult on keelatud tubakas ja alkohol, kuid suuremate pühade ja tähtpäevade puhul nad siiski joovad omavalmistatud praskat. See on väga puhas ja maitsev ja mitte eriti suure alkoholisisaldusega jook, mida võib juua kolm klaasi, mitte enam.
Laupäeva õhtul ja pühapäeva varahommikul juba kella neljast käiakse palvetamas, sellest võtavad osa ka lapsed. Pühapäeval vanausulised ei tööta, samuti ka mitte kõigil laupäevadel. Lisaks käiakse palvetamas veel pühade ajal, mida on palju. Loomulikult on kõige suurem püha Kristuse ülestõusmise püha.
Palvemajja minnakse kirikuriietes: meestel on seljas mustad pealisrüüd – azjamid –, naised riietuvad palvemajja minekuks ilusatesse sarafanidesse ja pearätikud seotakse pähe nii, et õlgadele langeb rätik vabalt, eest kinnitatakse see haaknõelaga. Muidu, igapäevaselt, kantakse pearätte teistmoodi.
Lõuna-Ameerikas pole vanausulistel meie mõistes kirikuõpetajaid. Nad kõik on ilma usuliidrita (vene k bespopovcõ). Jumalateenistust viib läbi nende endi valitud eestseisja, õpetaja (vene k nastavnik), tema äraoleku ajal on tal asendaja.
Põllumajandussaadusi turustatakse mitmel moel, suuremate chacra’te omanikud müüvad saadusi lepingute alusel töötlevale tööstusele ja kokkuostjatele. Traditsiooniliselt on väga levinud nn piimaring, kus aja jooksul väljakujunenud nädalapäevadel viiakse kaup, peamiselt piimatooted, aga ka juur- ja puuvili linnadesse kindlatele klientidele. Samas võib vanausulisi leida kauplemas kohalikel turgudel.
Nagu öeldud, peavad kohalikud elanikud vanausulistest lugu. Muigamisi ja sõbraliku tooniga nimetasid nad vanausulisi "habemega venelasteks". Vanausulised Argentinas kutsuvad kohalikke hispaanlasteks või tihti ka mustadeks. Meile tundus, et see oli öeldud neutraalselt. Samas tuleb märkida, et vanausulised peavad enamjaolt maakohtades elavaid kohalikke räpasteks ja mustadeks.
Vanausuliste palvemajad (vene k molennaja) on Argentinas peidetud väga hoolikalt pampasse, neid võib võõras leida ainult juhuslikult. Palvemajal pole väljaspool näha risti ja väljastpoolt ei meenuta see kuidagi usukoda. Ikka selleks, et jääda märkamatuks. Üldjoon- tes on kõigi Lõuna-Ameerikas elavate vanausuliste elukorraldus, elulaad, suhtumine maailmaasjadesse, traditsioonidesse, töösse ja loomulikult oma usku ühtne, aga on ka väiksemaid erinevusi.
VANAUSULISED URUGUAYS
Vastupidiselt argentiinlastele elavad Uruguay vanausulised kompaktselt külades. 2006. aastal oli siin kolm küla. Ofir ehk vana küla asub ca 400 km kaugusel Montevideost põhja suunas, kus on 15 majapidamist. Küla on küllaltki arhailine, mitte eriti jõukas ja suhteliselt suletud ning vanameelne. Küla eesotsas on väga range eestseisja, nastavnik, kes võõraid ei armasta ning seoses sellega oli selles külas inimestega pea võimatu jutule saada.
Pitanga ehk uus küla asub Ofirist 150 kilomeetri kaugusel ja koosneb kümnest majapidamisest. Küla on jõukas ja rohkem avatud, kuid väga hoolikalt peidetud võõra silma eest.
Kolmas küla koosneb kolmest kaluriperest Uruguay jõe kaldal ning asub teistest vanausulistest küllaltki kaugel. Küla on väga eraldatud, seal elasid Ofiri külast väljarändajad. Selles külas elati väga vaeselt, üldmulje oli trööstitu ja nukker.
Uruguays vanausuliste lapsed koolis ei käi, kohapeal õpetavad neile külatädid kiriku-slaavi keelt, lugemist, arvutamist, esikohal on aga loomulikult usuõpetus.
Nüüdseks on mitmed perekonnad Uruguayst ümber asunud Venemaale seoses endise presidendi Vladimir Putini kaasmaalaste ümberasumise programmiga. Kuuldavasti neil seal eriti hästi ei lähe.
VANAUSULISED BOLIIVIAS
Boliivias elavad vanausulised riigi tasandikel Santa Cruzi departemangus, samuti ka küllaltki mägises Cochabamba departemangus. Meie külastasime kokku nelja küla.
Neist suurim kannab nime Toborochi ja asub Santa Cruzist 120 kilomeetri kaugusel. Küla on heal järjel, seal elab 14 peret. Selles külas kasutatakse palju võõrast tööjõudu, palgatöölisteks ja sulasteks on kohalikud põliselanikud.
Seoses viimastel aastatel tekkinud rahutu olukorraga riigis, kus võimul on põliselanikust vasakpoolne president Evo Morales ja mitmel pool riigis on toimunud väljaastumisi, ka ohvritega tänavalahinguid, on paljudes vanausulistes tekkinud hirm tuleviku ees. Kardetakse, et jälle võetakse neilt maad ära ja nad on sunnitud hakkama otsima uut elukohta.
Mitte kaugel Toborochist asub väga raskesti ligipääsetav küla, mis kannab nime Nueva Esperanza, ja kus elab kümme perekonda. Küla on vaesem kui Toborochi, paljud selle küla mehed on läinud paremat tööd otsima mujale, sealhulgas USA-sse ja Kanadasse. Koju on jäänud naised koos lastega.
Santa Cruzist 300 km kaugusel põhjas asub linn nimega Ascension de Guarayos, mille elanikkonna moodustavad põliselanikud indiaanlased, kuid seal elab ka viis vanausuliste perekonda, nelja kilomeetri kaugusel Guarayosest veel neli perekonda.
Lisaks kohtusime Santa Cruzis, kus elanikke 1,5 miljonit, üht noort vanausulist tüdrukut, kes oli endale mitmesugustel erinevatel põhjustel valinud elamiseks linna. Samuti on Santa Cruzis kogu Ameerika vanausulistele tuttav hotell Siete Calles, kus kohtasime vanausulisi Austraaliast ja Alaskalt.
Kuigi enamikul vanausulistest pole postiaadressi, rääkimata telefonidest, mobiiltelefonidest või arvutitest, suhtlevad nad omavahel palju ja enamik vanausulisi on kursis teiste vanausuliste tegemistega kogu Ameerikas. Informatsioon meie liikumiste kohta oli neil samuti olemas ning meile jäi kohati arusaamatuks, kuidas ja kellelt nad seda said.
Boliivia vanausuliste lapsed käivad koolis ja nägime ka noori, kes õppisid meie mõistes kutsekoolides, kus saab omandada ka keskhariduse.
VANAUSULISED BRASIILIAS
Vanausuliste kogukond on kõige arvukam Brasiilias. Parana osariigi vanausulised elavad Ponta Crossa linnast 25 km kaugusel kahes külas: Revtovkas (Revtovi perekonnanime järgi) on 11 perekonda ja Kulikovkas (Kulikovi perekonnnime järgi) 9 perekonda. Oli ka kolmas küla, kuid see on inimtühjaks jäänud.
Goiase osariigis elab 20 peret 80 kilomeetri kaugusel Rio Verde linnast Masape fazenda’s (port k suur maaomand). Siinsed vanausulised on tunduvalt jõukamad. Mõnel perel on kümme tuhat hektarit ja enam põllumaad. Ühel perel oli olemas ka väikelennuk, et oleks mugavam ja kiirem ringi liikuda, kuna neil olid maavaldused ka naaberosariigis.
Kasvatatakse maisi, soja, mitmeid erinevaid oasorte. Peamine puuvili on mango, mida kasvab seal arutul hulgal ja mille eri sorte leidub kümneid.
Külad on heakorrastatud, puhtad, majad suured ja uhked. Ka palvemajad on uhkemad, aga ikkagi ilma ristita. Inimesed kannavad kõik traditsioonilist riietust. Eriti ilus ja meie jaoks ebatavaline oli näha külateedel liikuvaid noori naisi ja tüdrukuid puhastes värviküllastes sarafanides. Sarafane õmblevad naised ise, ainult riiet ei valmistata enam ise, vaid ostetakse poest. Sarafane vahetatakse iga päev, nii et nad on alati puhtad ja säravad.
Pea sama jõukalt elavad ka Mato Grosso osariigis asuvate külade elanikud, seal on kogukond kõige arvukam, umbes 30 perekonda. Nad elavad 40 km kaugusel Primaver do Leste nimelisest linnast.
Brasiilia vanausuliste lapsed õpivad portugalikeelsetes põhikoolides, paljud lähevad pärast põhikooli edasi õppima. Nii mõnedki on omandamas kõrgharidust, õpitakse agronoomiat, zootehnikat, veterinaariat, ühesõnaga kõike seda, mida neil igapäevases elus vaja läheb.
Mõni noor õpib ka õigusteadust, sest sellealaseid teadmisi läheb nende kogukonnal tänapäeval üha enam vaja ning selle teenuse sisseostmine on väga kallis.
Kõik "brasiillased" räägivad soravalt portugali keelt, üsna paljud noored kipuvad omavahelgi rääkima portugali keeles. Samuti on "brasiillased" teistest pisut vabameelsemad – juuakse õlut, vaadatakse televiisorit ja mõned tüdru- kud kaunistavad end kosmeetikaga. Sel- lised teod valmistavad vanematele ini- mestele loomulikult muret ja tekitavad ärevust ja teatud hirmu tuleviku suhtes. Mõningatel juhtudel on perekonnasise- selt kokku lepitud, et mujal võib rääkida portugali keelt, kodus aga tohib rääkida ainult vene keelt.
Kokkuvõtteks võib öelda, et vanausuliste kogukond Lõuna-Ameerikas tervikuna on väga elujõuline ja teotahteline.
Reis Lõuna-Ameerika vanausuliste küladesse oli nagu muinasjutt. Nende kogukond tervikuna järgib usukombestikku, vanu traditsioone, hoiab keelt. Vene keel on seal säilinud sellisena, nagu ta oli aastasadu tagasi Venemaal. Kohati tundub see lausa uskumatuna, et oma keelt on suudetud säilitada nii puhta ja rikkumatuna. Eriti arvestades asjaolu, et suurem osa nendest inimestest pole Venemaad näinudki, rääkimata seal elamisest ning ainult mõni üksik eakam neist on seal sündinud.
Artikkel põhineb kolmel teadusli- kul ekspeditsioonil, mis said teoks erinevate fondide ja Vene Teaduste Akadeemia Presiidiumi rahalise toe- tuse abil. Esimene reis toimus 2006. aastal Argentinasse, Uruguaysse ja Tšiilisse. Teine 2007. aastal Boliivias- se ja kolmas 2008. aastal Brasiilias- se. Ekspeditsioonide eesmärgiks oli uurida ja jäädvustada vene keele seisundit Lõuna-Ameerika vanausu- liste kogukonnas. Ekspeditsioonide käigus õnnestus külastada enamikku vanausuliste küladest Lõuna-Amee- rika eri paikades.