Vilsandi elanik Jaan Tätte kiidab meremeeste abimeest Estonian Cruising Guide’i, mis on Eesti väikesadamate ingliskeelne teatmik. Teatmiku uues trükis on 53 sadama navigatsiooniline informatsioon koos skeemide ja õhufotodega ning täpne merekaartide loetelu. Lisaks käsitletakse raamatus hüdrometeoroloogilisi tingimusi, meresidet, lootsindust, merepäästet, piirirežiimi. Põgusa ülevaate saab ka sadamate lähiümbruse vaatamisväärsustest.
“Vendrid vette ja kaks meest otsade peale!” Need on tavalised kapteni käsud enne sildumist. Merel võib sõita nii ja naa, aga sildudes saab kõige lihtsamalt selgeks, kui kogenud on kapten ja kui ühte hingamist elab meeskond. Aastaid tagasi tegin oma esimese pikema meresõidu, Vilsandilt Hiiumaale Sõru sadamasse. Kuna mul endal oli veel sellise hullumeelse mereretke jaoks kogemusi vähe, kutsusin kapteniks Lennukiga ümbermaailmareisilt saabunud purjetaja Tiit Riisalo. Suur oli minu hämmeldus, kui kuulsin, et Tiit oli enne käinud autoga vaatamas, mismoodi see Sõru sadam ja sinna sissesõit välja näeb. Arvasin, et sellise mehe jaoks on see köki-möki. Nüüd, veidi kogenenumana tean, et väga mõnus on randuda, kui tead, mis sind sadamas ees ootab.
Sügisel sõitsime sõpradega Piritalt Tapurla sadamasse ja purjetasime võidu pimedusega. Pimedus võitis ja Hara lahte jõudsime täielikus kotis, tuult umbes 14 m\s. Teadsime, et sadamakai peaks olema kaabeltau kaugusel, aga kalda kandist paistis ainult üks umbmäärane pirnike. Ilma pikalt mõtlemata otsis kapten Toonart välja Estonian Cruising Guide´i - saime kiirelt selge ülevaate, mis meid täpselt ees ootab, ja nii julgesime ettevaatlikult kaile ligi hiilida.
Minu jutu mõte ongi selles, et juba paar aastat on meresõitjate käsutuses Regio ja Hoia Eesti Merd koostöös ilmunud sadamate raamat Estonian Cruising Guide. Väga tubli abimees. Neile, kes pole veel asjaga kursis, võib öelda, et raamatus on toodud sissesõidu kirjeldus viiekümne kolme Eesti sadama kohta. On aerofotod sadamatest, täpsed sissesõidu koosid ja kõik muu vajalik, mis võib ühte kaptenit kaldale lähenedes huvitada (väljaarvatud lähimad kõrtsid). Selle suure ja tähtsa ülesande eesotsas olid tuntud ja kogenud meresõitjad-laevakaptenid Hillar Kukk ja Mart Saarso. Neid mehi ma tunnen ja usaldan. Nii ka seda raamatut.
Tavakodanik võib Eestis peast üles lugeda vast kümme sadamat. Üldiselt ei teatagi, et Vene piirivalve ei suutnud meist siiski täielikke maarotte teha, vaid pea igal mereäärsel kolhoosikesel oli ikka oma väike sadamakai, kust hommikuti paadid popsudes kala järele sõitsid. Mõned neist sadamatekestest on suudetu kuidagimoodi korras hoida ja mõni on saanud ka päris uue ja uhke elu, aga suurem osa on siiski oma lõpule liialt lähedal. Vesiehitised on kallis lõbu. Aga on päris kindel, et merendus ei ole Eestis veel üldsegi täit hoogu sisse saanud, kuigi tundub, et kõik suuremad sadamad on pilgeni purjekaid ja kaatreid täis. Varsti läheb siin väga-väga kitsaks. Teame ju, milline pilt avaneb kas või Skandinaavia rannikutel. Meie oleme alles alguses, alles tammi tagant valla pääsenud. Loodan, et vallad-linnad-eraisikud, kellele need vanad sadamad Eesti rannikul kuuluvad, suudavad ükskord oma kaidele sinised lipud üles tõmmata. Tundub ju veitsa kurb, kui meie sõidusihiks saab vaid Soome ja Rootsi ning meie enda kaunid rannad jäävad avastamata. Ja veidi on kahju ka väljakatest, kes hiilivad mööda siinset rannikut ja otsivad kohta, kuhu oma otsad kinnitada. Eks see raamatukene ole neilegi siiski suureks abiks. Helsingis Paadimessil märkasin, et Eesti kohta käivad mereatlased olid üsna minev kaup, samuti Estonian Cruising Guide.