VANUATU: muljeid vulkaanide ja palmide maalt ehk minu esimene kultuurišokk

Kookospalm! Veel üks! Ja mingid täiesti tundmatud troopilised taimed! Astusin, pea kuklas, lennujaamast välja ega teinud näkku löönud kuumalainet märkamagi. Ringi sagivatest mustanahalistest inimestest ja seninägematust loodusest lummatuna unustasin igasugused soovitused ja hakkasin bussi otsimise asemel linna suunas astuma. Pidi teine olema ainult paari kilomeetri kaugusel ja kaarti olin ka ju enne põhjalikult uurinud. Sest ikkagi ju ... kookospalmid! Minus pead tõstva naiivse turisti nägu läks naerule ja jalad kibelesid edasi.

Kookospalm! Veel üks! Ja mingid täiesti tundmatud troopilised taimed! Astusin, pea kuklas, lennujaamast välja ega teinud näkku löönud kuumalainet märkamagi. Ringi sagivatest mustanahalistest inimestest ja seninägematust loodusest lummatuna unustasin igasugused soovitused ja hakkasin bussi otsimise asemel linna suunas astuma. Pidi teine olema ainult paari kilomeetri kaugusel ja kaarti olin ka ju enne põhjalikult uurinud. Sest ikkagi ju ... kookospalmid! Minus pead tõstva naiivse turisti nägu läks naerule ja jalad kibelesid edasi.

Minu maandumispaigaks oli Vanuatu, varem Uus-Hebriidide nime kandnud 82 saarest koosnev riik Paapua Uus-Guinea lähistel Vaikses ookeanis. Pindalaliselt on tegu Eestist neli korda väiksema riigiga ning elanikke on seal umbes 220 000. Vanuatu pealinna Port Vila suunas jalutades kippus iga vastutulija mulle naeratama ja nii mõnigi ütles tere. Ühega vastu jalutanud vanuatulastest jäin ka pikemalt rääkima. Pärast vestluse lõppu, jätkates oma jalutuskäiku teeäärtpidi, ei läinud enam kui mõni minut, kui minu kõrval pidas kinni mikrobuss. Bussist naeratasid vastu kaks musta meest, üks neist seesama, kellega olin just vestelnud. John oli nimelt vahepeal jalutanud koju ja oma nõole öelnud, et äsjakohatud „sõber“ on vaja linna viia – nii istusidki mehed bussi ja tulid mind peale korjama. Lihtsalt, et ma ära ei eksiks! „Tänkju tumas!“ (suur aitäh!) oli mu esimene bislamakeelne äraõpitud fraas ning ehkki hakkasin kahe saartel veedetud nädala jooksul keelest veidi aru saama, jäi mu sõnavara napiks ning kuni lõpuni oli see üks mu põhiväljendeid. Igal juhul kostitasin oma abilisi kohalike tavade järgi. Vanuatu on olnud aja jooksul nii prantsuse kui ka inglise kolooniaks, mistõttu ametlikke keeli on kolm – prantsuse, inglise ja bislama. Tegelikult räägitakse erinevatel saartel ja erinevates külades kohalikke keeli, millel pole eelnimetatutega suurt pistmist. Bislama on aga inimeste omavaheliseks suhtluskeeleks. Bislamas toimuvad kõik ametlikud jutuajamised. Ajaleht võib vabalt olla aga kolmekeelne. Kohalikes külades on kõige kasulikum osata bislamat, sest inglise keelest võib väheks jääda. Õnneks on kohalik keel niivõrd inglise keele sarnane, et vaid paari nädalaga pidavat keelest peamise selgeks saama. Nii on „man blong Vanuatu“ ‘Vanuatu mees’ ja „laif blong yumi“ ‘meie elu’. Reisijuhid ütlevad naljatamisi, et kui kasutada ingliskeelseid väljendeid ja nende vahele pitkida sõnu „long“ ja „blong“, siis ongi bislama selge. Kuid aitab keelekoolist, jätkame teekonnaga lennujaamast linna ... Tegelik Vanuatu bussisüsteem, mida ma oleksin pidanud lennujaamast linna poole uitamise asemel kasutama, on lihtne ja paindlik. Iga tänaval liikuva minibussi võib kinni pidada ja paluda end viia ükskõik kuhu vaja. Linnasiseselt on pilet alati sama – 150 vatut ehk 1 euro. Kui buss on tühi, jõuad ilmselgelt oma sihtkohta suhteliselt kiiresti, kui bussis on palju inimesi, siis viiakse enamasti varem bussi astunud reisijad oma sihtpunkti esimesena. Pahaseid autojuhte tänavatel silma ei hakka, pigem tunduvad nad nautivat võimalust seisva liikluse ajal aknast välja vaadata, tänaval kõndijatele naeratada ja nendega juttu teha. Sest mine sa tea – see mööduv lillelises kleidis veidi matsa- kam proua või kulunud t-särgis punutud õlakotiga härra võib ju olla autojuhi sõber või sugulane. Mis oleks veel toredam, kui ummikus ootamise ajal nendega paar sõna juttu vesta!

NAERATUSTEGA KULTUURIŠOKKI

Kuulu järgi olevat Vanuatu elanikud maailma kõige vaesem, aga õnnelikum rahvas. Tõsijutt, tundmatute inimeste heasoovlikud naeratused viisid mind esimesel päeval korralikku kultuurišokki. Kui ma oma Couchsurfing’u kaudu leitud prantslannast võõrustajale sellest rääkisin, vastas naine naerdes, et siin naeratatakse kõigile. Mina aga tundsin end jätkuvalt väga valge ja võõrana ning tajusin, et torkan tänaval silma. Hea meelega oleks kogu selle tähelepanu asemel massi sulandunud. Kohalikud vangutasid pead, kui neile Eesti ilmast ja lumest rääkisin. Seda ei suutnud keegi ette kujutada. Kord lennukis sirvitud ajalehes oli artikkel neljast kohalikust mehest, kes käinud Inglismaal – meestel olid pildil seljas paksud sulejoped ja suusamütsid. Nende omapoolne kommentaar viitas sellele, kui kummalise nad inglaste maailma leidsid olevat. Samamoodi suurisilmi vaatasin mina iga kohaliku naise lohvakat lillelist kleiti ja mõtisklesin, kas pükste asemel seeliku kandmine võimaldaks mul vähem silma paista. Dilemma ette sattusin ka ujuma minnes. Kohalikud lähevad vette nende samade riietega, mis neil seljas. Esimene kord käisin puu taga riideid vahetamas, et vähemalt ujumiseks teine särk selga panna. Järgmine kord ei vaevunud sedagi tegema, vaid vajusin oma teejuhi kombel täisrõivais – t-särgi ja õhukeste matkapükstega – soojaveeallikasse pikutama. Imetillukesed krabid ronisid riiete alla, mis muutis veenautimise tülikaks. Kombed on aga kombed.

„RAHU NARKOOTIKUM“ KAVA

Lisaks teistmoodi kommetele näib Vanuatul ka aeg teistmoodi kulgevat. Vanuatulaste rahumeelsust põhjendatakse „rahu narkootikumiga“ (peace drug). See on kavataime juurtest pressitud vedelik, mida traditsiooniliselt valmistavad väikesed poisid närimise teel. Tavade järgi on naistele kavajoomine keelatud, aga Port Vilas leidub ka selliseid nakamal’isid (kava baare), kus sellest enam keegi välja ei tee. Proovisin siis minagi. Suurest sinisest pesukausist täideti mu väike plastkauss ja kallaja naeratas innustavalt. Terviseks! Kava tuleb ära juua ühe hooga ning enamasti järgneb sülitamine, sest kuusevaigumaitseline vedelik muudab suu kuivaks ja maailma aeglaseks. Kava juuakse õhtuhämaruses, sest see muudab silmad valgustundlikuks ning pärast joomist tundub parim asi hämaras istuda ja vaikselt juttu ajada. Esmakordse kavatopsiku järel tabasin end vaatlemas eemal tänaval liikuvate autode tulesid, mis tundusid mööduvat justkui liialdatud aeglusega. Vanuatu pealinn Port Vila on kõige tsiviliseeritum koht saareriigis. Peale kavabaaride leidub söögikohti, hotelle, tax free poode ja igasuguseid muid, peamiselt turistidele mõeldud asutusi. Tegelikku elu näeb alles Port Vilast välja sõites – siin käivad inimesed paljajalu, harivad džunglis aiamaid, korjavad kookospähkleid, püüavad kala, kasvatavad kanu, sigu ja lehmi, pesevad soojaveeallikas riideid ning tantsivad rohuseelikutes. Lapsed närivad suhkruroogu ja mängivad soolases ookeanivees. Vanuatu on siiani koht, kus pruut vahetatakse toidu vastu, kus naiste ja meeste võrdsusest pole juttugi ja iga küla pealik on kõige tähtsam mees. Erinevalt naaberriigist Fidžist pole Vanuatu veel väga suureks turismimagnetiks. „Kui sa koju lähed, siis räägi oma sõpradele sellest, kuidas me siin elame. Kuidas me kasvatame tarot ja bataati, sööme kookos- pähkleid ja elame looduses,“ veenis öömaja pakkuv pereisa, istudes minu vastas palmilehtedest punutud matil ja koorides mulle üht noort kookospähklit. Ümberringi jooksid hoovi ja džunglit mööda kõhnavõitu kanad, paar mänguhoos kassipoega ja pisikesed tõmmud lapsed. Viis päeva nägingi kohaliku pere juures tõelist elu. Tanna saarel raha põhimõtteliselt puudub, sest tööd ei ole. Inimesed elavad jätkuvalt korilastena ja harivad džunglisse rajatud aiamaid, kus kasvavad banaanid, papaiad, taro, kookospähklid ... Kui keegi turistide majutamise või neile giidiks olemisega raha teenib, siis kulub see viimseni mobiiltelefonile krediidi, poest riisi ja suhkru või lastele koolivihikute ostmiseks. Ajad on aga siingi muutumas – seda näitavad kasvõi neljaveolised autod ja mobiilioperaatori logo iga külapoe seinal. Üks kahekümneaastane noormees, kes polnud iialgi oma mõne ruutkilomeetri suuruselt saarelt lahkunud, tunnistas mulle, et kardab minna pealinna, sest see on kuuldavasti väga teistmoodi – läänelik – ning et seal on rohkem vargusi ja kuritegevust. Viimast sain Nguna saarel isegi tunda, kui bungalost öösel minutiks väljudes minu telefon jäädavalt kaotsi läks.

RAHA KULUB ROHKEM KUI PLANEERITUD

Et aga inimesed on vaesed, siis seda absurdsemad tunduvad hinnad. Tõsi, kohalikud käivad turul või kasvatavad toitu ise, kuid Port Vila supermarketis on toiduained kallimad kui Austraalias. Vanuatul kuulub kõik maa eravaldustesse ning võõrana ei või niisama saartel ringi uidata. Mina aga olen harjunud pigem ise avastama ja uudistama. Nii võõras ja kammitsev tundus kogu see küsimise ja giidiga ringi jalutamise süsteem. Nii mööda polnud ma oma finantsvõimekuse arvestustega veel pannud ning mul oli häbi paduvaestele kohalikele selgitada, et mul ei ole kaasas piisavalt raha, et kõigile nende väljapakutud ekskursioonidele minna. Viimased kaks Tanna saarel veedetud päeva ma ei teinudki midagi. Istusin lihtsalt tuhaväljade serval, vaatasin eemalt vulkaani ja all liikuvaid inimesi. See tundub mulle tagantjärele tobe, aga olin oma möödapanemistest ja järjest ilmnevatest suurtest kultuurierinevustest nii stressis, et midagi enamat välja mõelda ei suutnudki. Päikese käes oli kuum, aga varjus miljonid kurjad sääsed. Vulkaan muudkui mürises ja tekitas minus nii aukartust kui ka sisimas ebamugavust. Tahtsin ainult viriseda. Tagantjärele on Tanna saarel veedetud päevad mu reisi erilisimad, kohapeal aga tundsin, et pole veel kunagi nii suures kultuurišokis olnud. Saare võimsaimaks elamuseks oli minu jaoks Yasuri nimelise aktiivse vulkaani kraatri serval käimine. Minu öömaja asus tuhaväljadest paari minuti jalutuskäigu kaugusel, mistõttu mürin ja kärgatused kostsid kogu aeg hoovi ära. Vulkaani tippu oli aga paari tunni tee. Giidideks anti mulle kaasa 14-aastane tüdruk Maui koos oma sõbrannaga. Nad hoidsid ise küll heaga kraatriservast eemale, aga mina ja teised turistid oma ammuli suudega läksime ikka päris serva peale piiluma. Ei mingeid piirdeid või tõkkeid, käsu- või keelusilte. Vulkaani tippu ei lasta rahvast ainult erakordse aktiivsuse ajal, ehkki ka vähema aktiivsuse ajal tundub see erakordne – kärgatusi, suitsu ja tulikuumi kive lendab pidevalt. Kaks järjest toimunud kärgatust panid jalgealuse kergelt võbisema. Saabusin Vanuatule täis teadmatust, üsna naiivse ja avatud olekuga. Mul polnud aimugi, mida ma seal veedetud kahe nädala jooksul kogeda jõuan – teadsin ainult seda, et ei taha näha elu nii, nagu see tegelikult on. Vanuatu on minu jaoks traditsioonide maa, kus valitseb loodus. Siin on inimesed, kes avavad võõrastele oma kodud ja südamed, näitavad neile teistmoodi elu ja tegelikkust. Elu pärast Vanuatul käiku ei ole enam endine. Brit Peensoo

Viibimine haldjate riigis

Meil siin ilmareisil on aeg-ajalt tunne, et mitte miski ei suuda meid enam üllatada. On tunne, et ei ole võimalik näha midagi, mida me juba näinud ei ole. Samasuguse tundega lähenesime ka Vanuatu saarestikule. Pärast mõnetunnist maalkäimist ning kiirete ja tüütute asjade ajamist, nagu toll, rahavahetus ja poeskäik, kogunesime tagasi laeva ja vaatasime üksteisele otsa – kas kõik me mõtleme sama või on see kummaline tunne ainult minu peas. Ei, kõik tundsid ühtmoodi. Pärast paarinädalast Vanuatut oli meie kõigi silmades teadmine, et viibisime haldjate riigis. Mõnest saarest jääb meelde loodus, mõnest ehitised, mõnest muusika. Vanuatu on heasoovlike inimeste maa. Ei ole tavaline, et saad sind ümbritsevatelt inimestelt nõnda palju positiivset energiat. Ja et see pole vaid juhus, vaid headus valitses kõikjal ja kogu aeg. See ei olnud mäng ega teesklus, vaid see oli päriselt. Oleme sellest energiast siiani laetud ning ikka ja jälle jõuame õhtuti oma juttudes Vanuatu juurde. On tunne, et me tahaksime seda erilist tunnet tunda veel ja veel ja veel. Minu jaoks on see olnud selle reisi kõige suurem elamus, kõige ootamatum üllatus. Haldjate riik. Jaan Tätte

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga