Vana Damaskuse uus sisu

Süüria pealinna Damaskuse vanalinnas käib butiikhotellide rajamise buum. Kiirema mõttega ärimehed on juba ette võtnud ka hammamide renoveerimise. Silvia Pärmann käis uurimas, milline on vana Damaskuse uus sisu.

Süüria pealinna Damaskuse vanalinnas käib butiikhotellide rajamise buum. Kiirema mõttega ärimehed on juba ette võtnud ka hammamide renoveerimise. Silvia Pärmann käis uurimas, milline on vana Damaskuse uus sisu.

Kui olete mõelnud, mis on Damaskuse vanalinna palees kergelt šovinistliku käitumisega ent sigarikka mehe tütrena elamise hind, siis 180 dollarit on päris täpne pakkumine. Just nii palju maksab tuba Damaskuse ühes uuemas butiikho- tellis Agenoris. Hotelli kahekorruseline maja pärineb 19. sajandi algusest, mil selle ehitas Austriast tulnud arst enda perele elumajaks. Nagu kogu Damaskus, on maja Vana-Süüria, Rooma, araabia, kristliku, moslemi ja veel mitme kultuuri segu. Selle renoveerimine võttis aega neli aastat.

Uus omanik on Süüria ärimees, kelle esimene mõte oli seal oma kuue tütre ja kahe pojaga elama hakata – äri mõttes kohutavalt halb plaan, millest ta kiiresti ka ise aru sai. Nii sai majast 12 toaga hotell, kus ta suure osa töönädalast ikkagi ka elab, kolides ühest vabast toast teise. (Vaid kaks tütart pääsesid uude „kodusse“ – nad töötavad hotelli vastuvõtus.)

Igal hommikul kohtub ta oma hotelli külalistega Agenori sisehoovis asuvas kohvikus. Purskkaevuga hoovi avanevate esimese korruse tubade aknaklaasid on kaetud Pärsia ornamentidega ning seinad keraamiliste plaatidega, mis kannavad poeetide sõnu armastusest Damaskuse ja selle inimeste vastu.

Kõlab nagu midagi kordumatult kaunist, eks ole. Tegelikult mitte – Damaskuse vanades elumajades avas sel suvel pea igal nädalal uksed mõni uus paari kuni paarikümne toaga hotell.

Sealsamas, Agenorist paar maja edasi on luksuslik Beit Zaman, mille kohvikust hõljub üle kogu tänava mõnusat vesipiibutubaka lõhna, pealtnäha ainult kullast ja karrast ehitatud kuue toaga Beit Rumman ortodoksi kiriku külje all, jabura nime ja üheksa toaga Old Vine Hotel Umayyadi mošee naabruses. Ja kümneid veel.

Ka suures osas ülejäänud majadest, vähemalt kristlaste linnaosas, ei käi enam harjumuspärane pereelu, kus koos elavad põlvkonnad õhtuti varjulisse sisehoovi sidrunipuu alla kogunevad. Heal juhul kogunevad sinna ehitusmehed suitsupausiks. Kuid tõenäoliselt ei jää ka neil selleks aega, sest järgmiste butiikhotellide ehitus, mille juures piirangute arv kasvab võrdeliselt maja vanusega (mõlemaid mõõdetakse sadades), peab graafikus püsima.

Praktiliselt kõik elumajad on juba uued omanikud leidnud ning hotelliomanike jaht vähestele veel müümata majadele on linnas kõigile teada.

Ehkki stereotüüpne butiikhotelli omanik – ja Agenori oma seda kindlasti oli – veedab oma päevi konditsioneeritud kabinetis vaikselt vuliseva purskkaevu ääres netis surfates ja korraga vähemalt kolme mobiiltelefoniga rääkides, maandus info uue väärtusliku kinnisvara kohta talle mitte e-postiga, vaid kirjutuslaua ette. Päikesest põlenud, luitunud pükstes ja kriimulistes kingades mehe kujul, kes oli tulnud sõna tooma kõrvaltänavas müügil oleva maja kohta.

Oli päeva kõige kuumem aeg ja tänavad inimtühjad, kui ma seda kontoriidülli teiselt poolt purskkaevu jälgisin. Et mul midagi edasilükkamatut plaanis ei olnud, lonkisin Agenori peremehega kaasa maja vaatama. Selliseid käike ei lükata järgmiseks päevaks, isegi mitte paariks tunniks edasi.

Butiikhotelli kandidaat oli kahekorruseline kulunud valge maja, mille teise korruse aknad vaatasid pisut metsistunud sisehoovile. Purskkaevust hoovis ei nirisenud vett ja treppide käsipuudelt pudenes roostet. Üks elanikest sikutas lahti esimese korruse toa uksed, mis oli meetri kõrguselt täis vana kola, millele viie meetri kõrguselt vaatas kaunis maalitud lagi.

Neli miljonit dollarit... ja üks perekond elaks Damaskuse äärelinnas kõigi mugavustega moodsas tornmaja korteris, aga nende vana maja uut glamuurset elu hotellina.

Agenori omanik kirtsutas nina. Toad olid kas pisikesed või hiiglasuured – halb lahendus vähem kui kümne toaga luksushotelli jaoks. Aga Damaskuse majade renoveerimisel jälgitakse tõepoolest piinliku täpsusega, et muutumatuna püsiks nii tubade arv kui ka pisima lillekese värv laemaalil.

Vähemalt sellest majast hotelli ei saa, sündis paar minutit hiljem otsus juba Agenori sametisel kullatud jalgadega diivanil. Jah, iga seinale maalitud lehekese värv on küll rangelt kindlaks määratud, kuid mööbli valikul jäävad omanikele vabad käed. Kahjuks. Nii jagasin ma oma tuba näiteks tumepunaste sametkardinate, lopsakate roosidega voodikatte ja südamekujuliste dekoratiivpadjakestega.

See pole õnneks reegel. Pisike Beit al Mamlouka linna kuulsaima hammami – Hammam Bakri – vastas, ja selle noorem õde Dar al Mamlouka, on Agenoriga võrreldes lausa minimalistlikud. Ehkki mõlemad keerduvad sarnaselt Agenorile ümber tsitrusepuudega sisehoovide, seinad kaetud kaunite poeemide ja põrandad vaipadega, mis on pigem kunst kui käsitöö.

„Mis sa arvad, kas see sobiks siia?“ küsisid hotellide omanikud Roula ja Alissar uues, avamisootuses Dar al Mamloukas ühte kullatud peeglit filigraansete nikerdustega kummuti kohale sättides. „Ei, seda on liiga palju,“ leidsid nad samas kohe üksmeelselt, enne kui ma leidsin viisakad sõnad, ütlemaks, et ei ole vaja veel ühte hotelli, kus maja – ja ülejäänud mööbli ilu – jääks XXXL suuruses ja hinnaklassis massiivsete asjade varju.

Roula ja Alissar olid ühed esimesed, kes paar aastat tagasi linnas butiikhotelli avasid ja praeguseks oma teise hotellini jõudnud on. Tihedaks kiskuvas konkurentsis ei mõtle nad lähiaastatel uute hotellide peale. Nad teavad, et turist ei otsi linnast ainult öömaja, ta tahab elamusi. Ja nii ostsid nad järjekordse elumaja asemel Hammam Bakri, mis on sajandeid olnud üks populaarsemaid saunu Damaskuse vanalinnas. Praegu on see juba ilmselt suletud umbes aastaseks renoveerimiseks, mis hammami butiikhotelli klientidele vastuvõetavamaks peaks muutma.

Oma uhkete mosaiikidega kohati mošeed meenutav hammam oli veel soojem ja sõbralikum kui kogu ülejäänud Damaskus. Pesuruumis askeldasid tugevate kätega pesijad-massöörid, kes sõnadetagi mõistsid, mida turisti väsinud jalad ja selg ootavad.

Hammam on ilmselt üks väheseid kohti maailmas, kus arusaadavas keeles sõnade puudumine muudab kõik veel täiuslikumaks (butiikhotelli klientidele mõeldes ei veeda pesijad renoveerimise aastat kahjuks kodus jalgu kõlgutades, vaid inglise keele kursustel). Sest erinevalt Tallinna kesklinna kallitest meesmassööridest, kes juba enne mu selja puudutamist teavad alati alustada loengut sellest, kui kohutavalt valesti ma elan, ei ole Damaskuses pehmesse lõhnavasse seebivahtu uppunult soojal kivipingil oma lihaseid mudida lastes lihtsalt võimalik midagi sellist kuulda. Hammamiskäigust jääb mälestuseks ebamaiselt kerge ja õnnelik tunne, mitte kõige kohutavamad sõnad, mida üks mees naisele üldse öelda võib: „Oleks aeg tselluliidimassaažile mõtlema hakata.“

Millised meeste saunapäevad välja näevad, ei oska ma paraku kirjeldada. Tean vaid, et mingil seletamatul põhjusel on need rahvarohkemad.

Hammam on muidugi viimane koht, kust privaatsust otsida. Privaatsust leiab Damaskuse vanalinnas vaid oma hotellitoast – ja isegi siis peab arvestama, et rõduuksi lahti tehes avad sa need kellegi ellu. Sealsetes majades on perekonnad kõike jagades sajandeid koos elanud.

Suurema eraldatuse naabritest, kärast ja paraku ka Damaskuse võlust leiab linna nooblist osast, suursaadikute residentside vahelt, kus on õhku ja avarust.

Sinna mõtles Agenori hotelli omanik Faisal endalegi väikese palee ehitada. Arhitekti ülearuseks pidades pildistas ta üles aknakaari Brüsselis, sambaid Luksemburgis, Valge Maja katusekarniisi ja sõnakuulelikud projekteerijad aitasid selle kokku joonistada. Aga see kõik tundus natuke liiga suur. Seega otsustas ta ka oma palee ehitada hoopis kuue toaga hotelliks privaatsust otsivatele VIP külalistele – see peaks uksed avama novembris – ja endale krundi serva midagi tagasihoidlikumat püsti panna.

Istusin sõnatult otse Šveitsist kohale lennutatud tagasihoidliku palkmajakese trepil tiigiks maskeeritud basseini kõrval ja vaatasin tõtt Valge Majaga. Loojuv päike värvis linna piiravad paljad, elutud mäed punakaks, kunstkaljul vulises ojake. Elus esimest korda tundsin, et aiapäkapikud oleksid ikka kohutavalt toredad. Paraku neid polnud seal. Puu tagant piilus tiiger, põõsa juures sirutas toonekurg nokka taeva poole ja trepi varjus luuras rebane.

Selle luksuse – ja boonusena kaasa tuleva aiakujunduse – eest ei kavatse Faisal oluliselt rohkem kasseerida kui südalinna palees. Talle meeldib ehitada ja süürialastele igiomase külalislahkusega inimesi vastu võtta. Raha jätkub ja tal on niigi palju probleeme alatasa vahetuvate ihukokkade, aedniku ja basseinis alasti ujuva filipiinlannast majapidajaga, et nüüd veel ka iga dollari pärast muretsema hakata.

Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga