Enamik mööda Vietnami põhjast lõunasse ja lõunast põhja rulluvaid rändajaid kõrvalepõiget Chami saartele ette ei võta. Indrek Jääts käis seal kaua aega sõjaväe poolt suletud saarel ära ja jäi sinna planeerimatult kauemaks pidama.
Kui lõigata diagonaalis läbi kogu koduse Euraasia, siis jõuab Vietnami rannikule, vanasse ja kuulsusrikkasse sadamalinna Hoi Ani. Sealt veel 19 kilomeetrit ida pool kerkivad pahurailmelisest Lõuna-Hiina merest kaheksa väikest kaljust saart, millest asustatud on vaid üks. Nime on saarestik saanud 2.–15. sajandini praeguse Kesk- Vietnami aladel eksisteerinud hinduistliku Tšampa riigi ja selle põhirahva tšaamide järgi. Viimaseid võib veel kohata mõnisada kilomeetrit lõuna pool. Oma kunagistelt tuumikaladelt on see vietnamlaste lõunasuunalisele ekspansioonile jalgu jäänud rahvas ammu kadunud. Võib-olla annavad nende kunagisest kohalolust tunnistust paljude saareelanike vietnamlaste kohta ebaharilikult ümarad silmad? Chami saared on olnud omal ajal Kagu-Aasia kaubanduses olulist rolli mänginud Hoi Ani merepoolne eelpost. Kõrge peasaar pakkus linna külastavatele laevadele tormivarju ja magedat vett. Suurema osa kommunismiperioodist olid saared sõjaväe poolt suletud ning avati turistidele alles hiljuti ja osaliselt. Hooaeg kestab märtsist septembrini, sest muul ajal on meri üldjuhul liiga tormine.
Väljasõit toimub Cua Dai sadamast. Mootorkaater viib meid üle mere umbes poole tunniga. Laine pole kõrge, aga kuna paat kihutab, siis veidi ikka põrutab ja pritsib. Tumesinistena paistvaid koonusjaid saari kipub varjutama pilvesomp. Ilm nende saarte külastamiseks pole ehk parim.
Maabume kõrge peasaare Lao poolt hästivarjatud Bai Langi sadamas. Majutaja on vastas, et meid oma paadiga naaberkülla Bai Huongi sõidutada, aga betoonkail kügelevate mundrimeeste sekkumise tõttu jääb see plaan katki. Meil tuleb sõita vähe suurema ja eeldatavasti ohutuma kohaliku laevaga. Turistide ohutus eelkõige! Mõne aja eest olla siin üks õnnetus juhtunud ja rohkem halbu uudiseid Vietnami valitsus selles vallas ei soovi. Ronime üle äsja Hoi Anist saabunud kohaliku liinilaeva, millega saarele mitmesuguseid kaupu veetakse, meile määratud alusele ja lähebki taas meresõiduks. Saare tuulealuse lääneranniku varjus ei tundu see teab mis ohtlikuna.
Pererahvas
Meil on kokku lepitud kodumajutus. Peremees on väga sõbralik ja abivalmis, kuid ei oska paraku pea sõnagi inglise keelt. Võõrkeeli ei valda ka kodunt eestleitud mees, kes võib, aga ei pruugi olla eelmise vend, ega ka perenaine. Tuleb välja, et see polegi vältimatult vajalik. Enamiku asju saab aetud lihtsate žestidega ja kui väga vaja, siis helistatakse reisikorraldajale Hoi Ani, kes on vist ka nende sugulane, räägitakse tollele asi ära ja antakse siis toru meile üle. Kellaaegu näidatakse seinakellal. Lisaks on võõrustajatel varuks kaustik vietnamikeelsete fraaside ja nende ingliskeelsete vastetega, omamoodi käsikirjaline vestmik, mille kasutamine on aeganõudev. Kuna inglise keele hääldus on keeruline, siis eelistavad nad sõnu näidata, mitte öelda. Selline suhtlusviis ei soodusta muidugi tõsisemat mõttevahetust ja võib väsinud reisija kärsituks teha, aga nendepoolne kõikehõlmav heatahtlikkus ja alaline leebe lõbusus silub lõpuks kõik kortsud ja konarused.Lõputu ülekordamisega saavad selgeks ka kõige lihtsamad asjad. Näiteks kui öeldakse rõuhfa ja tehakse kätega liigutusi, nagu kühveldataks pulkadega riisi suhu, siis see tähendab breakfast (’hommikusöök’).
Toad käes, läheme tagasi betoneeritud rannapromenaadile, kus meie ja veel mõnede äsjasaabunud turistide auks lööb napiks tunniks õitsele üsna rikkalik mereanniturg. Igasugu seepiad, kaheksajalad, kalmaarid, krabid, karbid ja kalad tuuakse lahes olevatest sumpadest välja ja eksponeeritakse hoolikalt aereeritud vannides ja kaussides lõuna- ja õhtusööki valima suunatud külalistele. Peab ütlema, et raha osatakse siin selle kauba eest küsida rohkem kui Hoi Anis. Ja miks ka mitte, kui riknemist pole karta – müümata elukail tuleb sumpadesse naasta. Võtame passiivse positsiooni ja meie perenaine soetab kuus-seitse suurema särje mõõtu lapikut kala. Kaal on tal muide endal kaasas. Ta puhastab kalad kodutänaval kääridega ära ja viskab rohkesse õlisse praadima. Juurde käib riis, köögivili ja omalaadne kurgisupp. Päris hea.
Snorgeldamine
Järgmiseks atraktsiooniks on snorgeldamine. Ilm on küll pilvine ja ajuti sajab vihmagi, aga mis meil ikka muud teha. Varustus laenatakse osalt naabritelt ning see on üsna hädapärane ja odav, paras lastel vannis solberdada. Sõidame puust kalapaadiga naabersaare Tai looderanna lähedale, seome oma aluse poi külge kinni ja kargame vette. Minu jaoks on see esimene kord. Prillid tulevad eest ära, toru läheb vett täis. Katsun, et varustuse kätte saan ja ronin tagasi paati, et end pärast valestarti ümber korraldada. Istun kogemata vastu kuuma plekk-korstnat ja saan vähe kõrvetada, aga ei lase end sellest häirida. Edasi läheb juba paremini, ehkki mitte eriti hästi. Ujun kaldale lähemale ja näen valkjashalle koralle, mis on nugateravad. Vigastan kergelt pöialt ja eritan verd, aga haisid pole näha. Küll aga kümmekond liiki kalu, osa suured kui labakindad, teised kilu mõõtu, mõned triibulised, teised kollaste laikudega, ent mitte nii värviküllased, kui telekast nähtud. Kividel on sinised meritähed.
Vee läbipaistvus on enam-vähem, aga prillid lähevad kiiresti seest uduseks ja neid tuleb tihti puhastada. Soovitati küll sisse sülitada ja laiali hõõruda, aga ei tulnud meelde. Sedalaadi suplemine osutub üsna väsitavaks. Soolast vett läheb suhu ja pikapeale hakkab vilu. 40 minutist on küll, ronime tagasi paati ja naaseme kodusadamasse. Lao saare lõunapoolset otsa katab ilus looduslik mets, millest kerkib esile ka suuri puid. Kui tahame seda hiljem avastama minna, sulgeb tee sõjaväeosa värav ning vastutulnud mundrimehe üheselt mõistetavad käemärgid. Rand on enamasti järsk ja kaljune, vaid kohati leidub lühikesi liivarannakaari, sealhulgas üks pikem Bai Huongi kohal. Selliseid liivarandu tähistataksegi sõnaga bai ning Lao saare läänerannikul on neid kokku kümmekond. Külad on vaid kahes „rannas“, lisaks on mõnesse ehitatud väikeseid hotelle, mis praegu kasutuseta või pooleli.
Loomad ja linnud
Pärastlõunal jalutame pisut mööda kivist kuja, mida on kunagi silutud asfaldi ja betooniga. Läbime räsitud ja võsast metsa, milles paistavad domineerivat eukalüptid. Siin-seal viivad rohtunud rajad luhtunud uusehitisteni ning kõik see kokku jätab üsna lagunenud ja unarusse jäetud mulje. Põõsastikus luusib lehmi ja ragistab ahve. Juhtun nägema üht karmi hallikaspruuni karva, pika jämeda saba ja heleroosa näoga kaunis kogukat looma. Macaca fascicularis istub maas, seljaga minu poole, vaatab puuvõrasid ning lahkub siis paremale ära. Liigume naaberlaheni, mille liivase rannariba äärde on hakatud kunagi hotelli ehitama, ning pöördume tagasi. Linde on siingi vähe, aga mõnda õnnestub Lehol siiski näha. Näeme kannuskägu, mõneti eelajaloolise välimusega tumedat lindu. Pääsukesed on tavalised, tiirutavad metsa kohal.
Õhtusöök on taas rikkalik, palju mitmesuguseid taldrikuid ja kausse ning erinevaid roogi – kaheksajalgu, tiigerkrevette, riisi ja köögivilja. Paraku ei midagi säravat. Mereannid on minu meelest üleküpsetatud ja maitsestamata. Viimast annab parandada alati käepärast oleva sojakastme ja kuulsa vietnami kalakastme nouc mam’iga. Laua ümber käib pea pidev sagin, paar meest ja naist aina toovad, pakuvad, seletavad, näitavad ja vaatavad. Söömakord kujuneb niisiis soovimatuks sotsiaalseks rituaaliks.
Oleme õhtusöögiga vaevalt ühele poole saanud, kui küla tabab vägev troopiline vihmavaling. Vesi trummeldab majakese plekk-katusel ja pritsib üles betoonkõnniteedelt, kiiresti saab märjaks ka terrass. Sulgeme aknaluugid. Saare metsaga kaetud tipp oli päev läbi pilvedes, nüüd murdsid need siis lõpuks läbi. Helistab reisikorraldaja Hoi Anist ja annab teada, et tormise ilma tõttu kaater meile homme järele ei tule. Võib-olla pääseme minema liinilaevaga, kui see peaks väljuma.
Hommikul kella viie paiku hakkab ruuporist propagandat tulema, aga mul õnnestub siiski edasi magada. Taevas on jätkuvalt pilves. Selgub, et laeva ei tule ja isegi kaluripaadid ei sõida, vähemalt turiste ei vea. Naabruses peatuvad prantslased muutuvad rahutuks. Neil on õhtuks planeeritud mingi siselend Hoi Anist ning nad otsustavad evakueeruda saare „pealinna“ Bai Langi, et olla lähemal infovoogudele ja ärasõiduvõimalustele. Valge mees läheb ju närvi, kui tal pole võimalust paari tunniga lennujaama jõuda, ning rahutus haarab ka meie kampa. Lahkume niisiis Bai Huongist varem kui plaanitud.
Jõuan veel üle vaadata siinseile asukaile kenakest lisateenistust pakkuvale pääsupesade korjamise algatajale pühendatud templi külakooli kõrval. Tagasihoidlike mõõtmetega hoone pärineb 19. sajandi algusest. Turistide rõõmuks on üles seatud ka ingliskeelne teabetahvel, üsna kohmakas tõlge vietnami originaalist. Sealt saan teada, et kord aastas, kolmanda lunaarkuu kümnendal päeval, korraldavad külaelanikud ja pesakorjajad suurejoonelise palvuse, et kummardada tegevusala rajajat ning teda kaitsvaid tuule- ja merejumalaid. Viimaseid on templiseintel ka kujutatud. Pildid meenutavad lastele mõeldud muinasjuturaamatu illustratsioone. Pääsupesade korjamine ise jääb meil kahjuks nägemata. Niipalju, kui ma aru saan, pesitsevad need linnud rannakaljudel ja koobastes ning pesitsusaladele pääseb ligi meritsi. Meri on aga rahutu ja paadid puhkavad varjulistel lahtedel. Pesasid korjatakse supi tarvis, millel hiinlased ja neist mõjutatud rahvad usuvad olevat tervendavaid omadusi. Kilo söödavat pääsupesa maksab 2000–4000 USA dollarit ning kausi supi eest küsitakse Hongkongis 30–100 dollarit. Chami saartel kogutavat 1,4 tonni pesasid aastas.
Merevangis
Lahkumine kujuneb südamlikuks sündmuseks. Pererahvas kraamib oma vestmiku välja ja näitab meile sealt järjest häid soove – õnnelikku koduteed, tasast seilamist, ärge unustage meid! Teeme üheskoos pilti, kohalikud sädistavad rõõmsalt ja nalja saab palju.
Keskusest lahutab meid viis kilomeetrit eile nähtud amortiseerunud teed. Raskemad kotid rändavad sihtkohta motikaga, loomulikult lisatasu eest. Jalgsimatk on päris mõnus, ikka üles-alla, vahelduseks rannikuvaated. Saare varju on kogunenud hulk kalatraalereid ja ka suuremaid kaubalaevu. On väga soe ja niiske, vähene vihm seguneb higiga. Ahvid varjuvad meid kuuldes märga metsa, aga nende lõhna võib siin-seal veel selgesti tunda.
Bai Langis selgub, et täna siit edasi ei pääse. Leiame uue kodumajutuse keset küla. Rõdult avanevad ilusad vaated paate täis lahele ja metsasele keskmassiivile. Vahetus naabruses on väike tempel.
Ega vist midagi targemat üle ei jää, kui jalutama ja ujuma minna. Longime rannikut pidi veidi edasi Bai Ongi. Inimtühjal liivasel rannal seisab paar rivi kookospalme ja mõned hüljatud rannahooned. Riiete asetamiseks vedeleb sobival kaugusel merest üks kaldale tõmmatud kalapaat. Kerge murdlainetus rullib kruusa ja toob merest välja igasugu huvitavad karpe ja kivikesi. Hiljem, kui oleme riided juba tagasi soolamärjale kehale venitanud,
ilmuvad välja kolm poissi. Üks ronib osavalt palmi otsa ja loobib sealt alla kolm kookospähklit. Need kukuvad tuhmi matsatusega liiva. Meie teeme pilti ja pärast lühikest arupidamist otsustavad noorukid ühe pähkli meile kinkida. Võtame selle kohe ette. Paksu ja tihket väliskoort kätte saada polegi nii lihtne. Visa tagumise, lõikamise ja tirimisega saame sellest siiski jagu. Edasi on juba suhteliselt lihtne pähkli avad lahti uuristada ning mahemagus, pisut justkui laagerdunud soe mahl ära juua. Lõhume lahti ka kesta ja pääseme ligi õhukesele heledale kihile, mis meenutab noore kapsajuure siseosa, aga on veidi magusam. Nii värsket kookospähklit pole enne söönudki.
Õhtul enne pimenemist teen veel ühe tiiru mööda külatänavaid. Siin elatakse päris avatult. Möödudes võib näha inimesi oma eestubades õhtust söömas, kas siis otse põrandal istudes või taburettidel madalate laudade taga. Pärast juuakse teed või kanget vietnami kohvi magusa kondenspiimaga, vaadatakse telekat, aetakse juttu. Kalapüügist vabal ajal puhastavad ja parandavad mehed võrke ning püüniseid, mängivad doominod ja kaarte, joovad õlut ja puskarit. Elutoas ja terrassil, vahel teistestki tubades on korralikud kahhelpõrandad, mida naised luudadega puhtana hoiavad. Sisenedes võetakse jalatsid ära. Esindusruumi juurde kuulub reeglina ka Ho Chi Minhi portree, telekas ja kodualtar. Väikesed altarid on sageli ka õues, nagu mingid päkapikumajakesed. Küla on praegu seoses saabuvate juubelipidustustega puna-kollases lipu- ja loosungiehtes. 30. aprillil 1975 vallutasid kommunistid Saigoni ja tänavu tähistatakse Vietnami taasühendamise 40. aastapäeva.
Pimeduses kõiguvad ja plingivad lahel ankrus seisvate paatide erivärvilised tuled, kümned ja sajad. Asulatele antakse siin muide elektrit vaid õhtuti, umbkaudu hämardumisest südaööni. Muul ajal tuleb läbi ajada akude, generaatorite ja taskulampidega.
Oleme troopilisel saarel merevangis. Raha on ja süüa-juua jätkub, aga ikka me pole rahul. Asjad pole meie kontrolli all, tehtud plaanid on ohus, lähim lennujaam kättesaamatu. Valge mees on murelik mees!
Hommikusöögilauas saab selgeks, et laev ei tule ka täna. Siit vaadates paistab meri rahulik ja päikegi paistab, kuid ookeanil puhub tuul üle normi ja liinilaev Hoi Anist ei välju. Mis siis ikka. Mida veel puhkuseks vaja, kui mitte seda saart?
Lähen üksi jalutama saare põhjapoolsesse ossa. Sadamas oleval turistikaardil on näidatud üks ringtee, plaanin selle läbi käia. Näen hulgaliselt skinke ja üht agaamilaadset elukat ning ajatäiteks ringi hulkuvaid prantslasi. Nad lähevad minust mööda ja küsivad, kas ma ahve nägin. Just nüüdsama, kümmekond väga ilusat ahvi? Ei näinud. Ei vedanud. Nad on väga osavad end võssa peitma. Paari lehma näen, hulguvad vabalt mööda saart, köied järel lohisemas. Neid ei lüpsta, vaid vasikad imevad väikesest udarast.
Päike praeb täie rauaga, õhk on pärast äsjast vihmahoogu niiskusest tulvil. Jõuan mingi laheni, mille ääres seisab taas üks kasutamata hotellike, ning mööda uut suurejooneliselt mäekülge lõigatud teed pidi ka saare tuulepealsesse randa. Siin peksavad murdlained vastu kaldakaljusid ja meie saarevangistus näib pisut põhjendatumana. Mööda saare ookeanipoolset kallast kulgeva tee on ilmselt rajanud sõjavägi ning ma otsustan tagasi pöörduda, et kaardil nähtud ringteed otsida. Peagi arvan selle leidvat. Paistab olevat kasutusest väljas, pragunenud asfalti katavad langenud lehed, prügi on vähe, loodushuvilisele matkajale niisiis väga sobiv. Jalutan päris pikalt, korra arvan kuulvat ahve ja lähen isegi veidi metsa sisse, aga ei näe kedagi. Rada muudkui tõuseb tasapisi ja varsti olen juba üsna kõrgel. Ühe suure teeäärse kaljurahnu otsast avaneb suurepärane vaade kaugel all paistvale Bai Langile ja vanale auväärsele troopilisele vihmametsale mäenõlvul. Täielik kotkaperspektiiv!
Sõjavägi
Edasi astudes jõuan välja mingi radarijaamani. Kõrged mastid, paar kasarmulaadset eluhoonet, väikesed põllulapid, tõenäoliselt õppeotstarbelised või muidu propagandistlikud plakatid. Pahaendeline vaikelu, ei hingelistki. Tee lõpeb kas jaama õuel või läheb sellest läbi. Kuidagi kõhe hakkab. Tundub, nagu oleksin mingi lahti unustatud tagaukse kaudu astunud ruumi, kus ma ei tohiks viibida. Võib-olla on mul mõni keelumärk kahe silma vahele jäänud? Mõningase kõhklemise järel otsustan kellegi nägemata tagasi pöörduda, ehkki ring, mis mul teha tuleb, on suur ja igav.
Sammun resigneerunult allamäge, janu vaevamas, sest vett ma kaasa tassida ei viitsinud, ning kohtan varsti mulle vastu liikuvat Leksi. Arutame asja ja otsustame ikkagi edasi trügida, seltsis nagu julgem. Sellest radarijaamast lastaksegi meid lahkesti läbi, näidatakse külla viiva tee ots kätte. Järgmises ja suuremas sõjaväeosas tekib aga tõrge. Aiamaast ja ehitusmeestest saame mööda, siis peab ligi jooksnud sõdur meid kisades kinni ja kohe astub juurde ka noor ohvitser. Seletame, et tahame alla külla minna. Nõuab fotokatest pilte näha. Liblikate ja sisalikega jääb rahule, aga paar üldvaadet, millel ka Bai Lang ja sealne sadam näha, käsib ära kustutada. Lõpuks lubab edasi minna, kui me juba niikaugel oleme. Hea, et ei hakanud pildistama kenasid äsjavalminud kasarmuid, ühes sees sõdurid, teises toekad suurtükid. Paistab, et sõjavägi (piirivalve) laiendab siin oma positsioone, tõenäoliselt kaitseks põlisvaenlase Hiina vastu. Kaugemale itta jäävad Paraceli saared, mida Vietnam enda omaks peab, on ju Hiina poolt okupeeritud, samuti ka osa samalaadseid Spratley saari. Lõuna-Hiina merd ümbritsevate riikide vahel käib selle ressursside pärast tihe rebimine ning Vietnami poolt vaadates asuvad Chami saared võitluse eesliinil.
Pärastlõunal vaatan üle meie elupaiga kõrval asuva Püha Vaala (Ông Ngu) templi. Saarlased kummardavad seda elukat kui kalurite ja meresõitjate hoidjat. Pühamu ehitati 19. sajandi lõpul traditsioonilises stiilis. Keskseks reliikviaks on kirst vaalaluudega.
Õhtusöögikohta otsides uitame mööda pimenevat rannapromenaadi ja maandume lõpuks ühes suures ja tühjas restoranis. Oleme küll ainsad, justkui eksikombel saabunud kliendid, aga toit on hea. Ingliskeelne menüü hiilgab selliste roogadega nagu Noodles with results, Potato field ja Fried trend shift ehk nuudlid tagajärgedega, kartulipõld ja praetud trendinihe, kui katsuda tõlkida.
Ärasõit
Hommik on väga pilvine ja kohe ähvardab sadama hakata, ent külas levib kuuldus, et täna laev tuleb ja võib-olla isegi kaatrid. Õiendame perenaisega arved ja koguneme sadamasse ootele. Samasse koonduvad ka ülejäänud siia lõksu jäänud välismaalased ning pikapeale ka hulk vietnamlastest siseturiste, lisaks kohalikud. Välikohvikutes ja kail valitseb omamoodi käärimine, uudistenälg ja ootusärevus. Kui palju ja milliseid laevu ning kaatreid tuleb? Kas kõigile jätkub kohti? Üks soliidses eas vietnami mees, kes on siin mingi õpilaste rühmaga, pakub kohti neile järele tuleval laeval, aga meie ja prantslased loodame kiirkaatrile, mille Luu Ly, üks kohalik ärinaine, meile muretseda lubas. Kaater saabubki ja paneb tulijad kaldale maha, kuid meid peale ei võta. Sõidab hoopis eemale ja jääb ootama. Luu Ly peab mingite asjameestega pingelisi läbirääkimisi, kuid tundub, et edutult. Saabub selle vietnami mehe räägitud suurem laev. Närvilised prantslased nõuavad juba üle antud raha Luu Lylt tagasi, nende sabas ka meie, ent saabunud laevale enam kohti ei ole. Võibolla tuleb veel mõni? Näha küll esilagu midagi ei ole, ehkki vaateväli on üpris avar. Siis aga saavutab Luu Ly läbimurde, räägitakse mobladega ja kaater tuleb taas kai äärde. Raha liigub taas Luu Ly kätte ning meie ronime oma pakkidega pardale. Lisaks vee üks salapärane vietnamlasest vanamees ja ohvitser kanapuuriga. Tänu nende pealevõtmisele me ehk liikuma pääsesimegi. Mandri lähedal on meri tormisem, kuid paadimees loovib üsna osavalt lainete vahelt läbi. Paar korda pritsib vähe vett üle parda, aga see täiendab vaid seiklust ning eurooplaste silmad säravad.
Tekst Indrek Jääts