Valitud seltskonnaga VALIMATA OLUKORDADES

Jõgeva Ühisgümnaasiumi keemiaõpetaja Neeme Katt oli matkamisest vaimustunud juba ülikooliajal. Et Jõgeva koolis oli 1980ndate keskpaigas soodustatud igasugune klassiväline tegevus, otsustas Neeme meeldiva kasulikuga ühendada – moodustades matkaklubi. Matkajatele oli valla „1/6 planeedist“ ehk siis kogu Nõukogude Liit. Lemmiksihtmärgiks sai Neemel oma Kodu-Eesti metsade ja rabade kõrval Kesk-Aasia. Iidsed linnad Samarkand, Buhhaara said Neemel aastatega tuttavaks nagu kodukant. Almatõ, Biškek ja Aşgabat niisamuti. Neeme Katt jutustas Diana Lorentsile Jõgeva 2. keskkooli matkaklubi tegemistest aastatel 1985–1993.

Jõgeva Ühisgümnaasiumi keemiaõpetaja Neeme Katt oli matkamisest vaimustunud juba ülikooliajal. Et Jõgeva koolis oli 1980ndate keskpaigas soodustatud igasugune klassiväline tegevus, otsustas Neeme meeldiva kasulikuga ühendada – moodustades matkaklubi. Matkajatele oli valla „1/6 planeedist“ ehk siis kogu Nõukogude Liit. Lemmiksihtmärgiks sai Neemel oma Kodu-Eesti metsade ja rabade kõrval Kesk-Aasia. Iidsed linnad Samarkand, Buhhaara said Neemel aastatega tuttavaks nagu kodukant. Almatõ, Biškek ja Aşgabat niisamuti. Neeme Katt jutustas Diana Lorentsile Jõgeva 2. keskkooli matkaklubi tegemistest aastatel 1985–1993.

Millist kihutustööd selleks teha tuli, et matkaklubi jaoks piisav hulk lapsi kokku saada? Minu pisike kuulutus teadetetahvlil tõi kokku umbes 60 last, kes kõik hirmsasti matkata tahtsid. See mind isegi ehmatas veidi, aga oktoobrikuisele rabamatkale tuli õnneks juba vähem lapsi ja pärast seda matka jäi neid käima täiesti paras hulk – nii umbes 30 ringis. Seega ei mingit meelitamist ega kihutamist! Kaheksasse matkaklubi aastasse mahtus 9 jalgsimatka Muraka rabas, 6 jalgsimatka Karakumi kõrbes, 6 mägimatka Pamiiri-Alai, Fani, Põhja- ja Kesk-Tjan-Šani mägedes ning 2 suusamatka Alutaguse metsas ja Põhja-Uuralis. Kui Nõukogude Liidu lagunemisega seoses reisimine kalliks ja keeruliseks muutus, meie tegevus ka lõppes. Matkaklubi sügis tähendas raba, kevad kõrbe, suvi mägesid ja talv suuski ning lumist metsa. Need olid siis justkui pühad. Aga milline oli matkaklubi argipäev? Igal kolmapäeval saime kokku ja iganädalane kokkusaamine kestis ametlikult poolteist tundi. Kuskil pool tundi rääkisin teooriat, umbes pool tundi tegime midagi praktilist – näiteks õppisime sõlmi ja siis lõpus võtsin oma vanad slaidid ette ja näitasin üht oma matka. Niimoodi kella järgi see tegelikult ei olnudki, pigem nii, et lõpuks on juba hilja. Kevadel oli aga teoreetiline arvestus. Kõik see, mida talv otsa õppisime, tuli kevadel ette kanda. Tõmbasid pileti ja ladusid välja kõik oma teadmised. Arvestus omakorda sõelus välja need, kes said kõrbematkale kaasa. Praktilised kaljuõppused olid Laiu- se lossi varemetes. Arvestus tähendab ikka põhjaliku ja läbimõeldud nn ainekava olemasolu. Kes arvestuse edukalt sooritas – see sai kõrbesse. Kord oli sul majas. Reisimine tähendas aga kulusid lastele, täpsemalt siis lapsevanematele. Kas kool toetas rahaliselt sellist tegevust? Põhimõtteliselt oli olemas selline dokument nimega „Matkaalaste ringide programmid ja instruktsioonid“. Mul oli koostatud selle eeskujul oma programm, kus siis tegevuse eesmärk, ülesanded, laste nimed ja lõpuks ka ohutustehnika allkirjad sees, kinnitatud Pioneeride Majas. Täitsin ka ringi tegevuse kohta päevikut ja selle alusel maksti omakorda minule ringijuhendamise tasu. Kõiki soovijaid ei saanud tõesti kaasa võtta – grupp oleks olnud liiga suur. See arvestus mul selleks mõeldud oligi, et grupi suurust reguleerida. Tublimad said kaasa. Pioneeride Maja maksis lastele tõestatava kulu, s.o sõidukulu, osaliselt kinni. Eestimaal matkamine käis kõik omast taskust. Üks keskmine kaugmatk suvel rongiga kolm nädalat maksis umbes 125 rubla ühe lapse kohta, omast taskust tuli siis maksta 25 rubla. (Nt noore õpetaja palk oli tol ajal 135 rubla). No mul tuli muidugi neid aruandeid pärast koostada, võitlesin pearaamatupidajaga, et tõestada erinevaid kulusid. Rongipiletid, lennukipiletid olid kenasti olemas, aga seal kohapeal nt kõrbematkal, alati ju ei saanud – kui bussi tellisid, siis oli po rublju – igaüks rubla ja viidi sind, kuhu tahtsid, aga selle kohta ju paberit polnud. Umbes ja ehku peale ei lähe matkale isegi mitte üksinda, rääkimata siis lastega. Ettevalmistamise juurde kuulub tavaliselt ka võimalike radade läbimõtlemine. Kuidas sa marsruudid välja töötasid? Kust kaarte hankisid? Muraka rabas olin ma ise varem käinud. Esimesed rajad läksid ikka päris märgadest kohtadest läbi, edaspidi oskasin kuivemaid teid valida. Kõrbes olin samuti ise käinud, ise näinud. Igast käidavast mägipiirkonnast olid olemas skeemid ja nendest siis sai koopiad teha. Sain neid Tartu Matkaklubist. Üsna mitu plaani olen niimoodi tušiga kalkapaberist läbi ajanud ja siis kuskil salaja paljundada lasknud. Karakumi kõrbe puhul oli tegu ikkagi Nõukogude Liidu piiriäärse alaga, olid ainult sellised joonistatud skeemid olemas. Need olid umbmäärased. Väga palju oli kõrbes sellist umbkaudu käimist ja sinna mitteväljajõudmist, kuhu tahtsid jõuda. Mägedes oli lihtsam, mäeahelikud olid ikka skeemidele joonistatud, nende järgi sai orienteeruda. Kuidas kõrbes „umbkaudu“ käia saab? Kõrbes on ju vesi seljas kaasas ja vajadus välja arvestatud? Jah, just täpselt. Kõige pikem aeg, kus tuli ühe veega hakkama saada, oli siis, kui hommikul võtsime vee selga ja pidime kolmanda päeva õhtuks Tšalsu allikale jõudma. 5 liitriga tuli kogu söömine-joomine ära korraldada. Oligi kord nii, et jõuab kolmanda päeva õhtu kätte, aga seda allikat ei ole mitte kuskil. Peaaegu pimedas ikka jõudsime. Oleks päris pimedasse jäänud, oleksime olnud väga hädas. Selge see, et ilma spetsiaalse varustuseta rabasse, kõrbe või mägedesse asja ei ole. Seljakotid, šturmad – kust need tulid? Seljakotte sain kohe matkaringile osta, kõigepealt 5 presendist Jermakki, hiljem 10 kapronist, aga šturmad oli juba igaühe enda asi. Kas laenasid või õmblesid. Tartus Tähe tänaval elas üks tädikene, kes 5 rubla eest õmbles omatoodud presendist šturma. Seljakotid on siiamaani töös. Sinu kõrbepiltidel on kõik miskipärast valgetes kitlites? See oli eestlaste kiiks. Baltikumist käidi väga palju sinna Karakumi, lätlased, leedulased olid tavaliselt riides. Kes selle kitli kõrberiideks leiutas, seda ma ei tea, aga kui ma 1983. aastal esimest korda sinna läksin, öeldi – kitlid selga ja nii see jäi. Oli mugav küll – õhuline ja kaitses päikese eest. Laborid, laudad, kokad – sealt me need kitlid saime, kes laenas, kes ostis. Aga selline emotsionaalsem osa kõrbes käimise „varustuse“ juures oli helesinine pluus. See oli suisa kohustuslik kõrbejärgne riietus! See tõi päevituse väga hästi esile. Moskva rong tuli pool seitse hommikul Jõgevale sisse, kiirelt minu juurde, tegime hommikused pannkoogid jõhvikamoosiga ja siis kella 8 kooli. Kõik tahtsid minna kooli ennast näitama koos oma kogutud skorpionidega. Kõrbesuveniiriks tõite siis skorpione kaasa? Neid ikka korjati kaasa. Koolis siis söödeti neid veidi kärbestega, aga enamasti nad lõpuks ikkagi surid ära. No nalja sai muidugi nende skorpionide kogumisega ka – üks poiss oli neid kogunud kohe oma 20 tükki. Ilusasti purgis ja seljakotti pandud. Jätsime siis kotid Aşgabatis pagasihoidu ja kui enne lendu pagasihoiust kotid välja võtame – skorpionipurgil kaas pealt ära, sees ainult paar tükki. Ega midagi, kott lahti, et kus need skorpionid siis pesu ja asjade vahel on. Osa leidsime üles, osa jäigi kadunuks. Kangesti taheti kaasa tuua ka kilpkonni. Seda ma ei lubanud. Seevastu „nööpe“ – kivistisi ja okassea okkaid on mul siiani alles. Lapsed olid küll metoodiliselt ootamatuseks ja katsumusteks ette valmistatud. Kas keegi kohale jõudnult põnnama ei löönud, ei kartnud? Kes see ikka kartis. Kui, siis mina. Ja seda ka pigem matkaringi lõpuaastatel. Samas praegu ma vist ei läheks niimoodi lastega üksinda võõra kultuuri keskele. Siis oli Nõukogude Liit stabiilne, kord oli majas. Miilits oli igal pool, silm oli peal. Oligi julge seetõttu. Aga siis hakkas see rebenemine igast küljest ... Eks need mustad olid enne ka ligitikkuvad, aga viisakuse piirides. Tulid, et kto starši ja palju see tüdruk maksab, aga siis said neist ikka lõpuks lahti. Meie tüdrukute peale olid nad väga maiad. Aga 90ndatel oli juba nii, et tulid ja piiravad laagris, ära ei lähe. Panime siis laagrivalved ööseks välja, kui asulate lähedal olime. Ja ootamatusi tuli tõesti ette. Näiteks Messariani linna varemeid sõitsime vaatama kahe ZILiga, mis vedasid kruusakoormaid. Kummagi kruusakoorma otsas istus 10 last. Tagasi saime sealt autokastis, kus ühtlasi oli 8 kitse. Päris ootamatu oli seegi, kui jõime kõrbes janustena loomade jootmise rennist vihmavett, ühtlasi täitsime ka kõik veeanumad ja siis lõpuks leidsime renni põhjast linnu raipe. Jäime ellu. Sa läksid umbes 20 lapsega kodust päris kaugele. Kas kõik oli võimalik nii ette ära korraldada, et nõukoguliku asjaajamise rägastikku ei sattunud? No tuli selle nõukogude tegelikkusega arvestada. Teada oli, et alati aitas paberitega vehkimine. Kui oli kaasas kooli pitsatiga varustatud grupi nimekiri, siis see mõjus. Kui me hakkasime rongidega matkasid mägedesse tegema, siis ostsime ainult sinna piletid, et ennast tagasituleku kuupäevadega mitte siduda. Ja sellel „õndsal nõukogude ajal“ siis mingid piletid ikka said ka. Rongipileteid ikka jagus? Jagus, aga ilma järjekorrata ja intensiivse sekkumiseta asjatoimetustesse ei saanud muidugi midagi. Kord seisime 9 tundi järjekorras, et üleüldse mingisuguseidki pileteid saada. Lõpuks saime piletid üldvagunisse ja printsiibil – minge, kuhu mahute. Alustasime siis oma 4 ööd ja 3 päeva kestvat reisi Samarkandist Moskvasse kolmandatelt riiulitelt, nendelt, mis muidu pagasi jaoks mõeldud on. Magasime nendel lavatsitel kordamööda. Samarkandist Buhhaarasse sõitsime ükskord tamburis, kus 16 seljakotti olid üksteise peale laotud ja kuus inimest veel lisaks seisis. Tõesti ei saa aru, kuidas me ära mahtusime. Õnneks oli viimane vagun. Tublid lapsed olid. Mingit jonni ega nuttu ei olnud. Aga 90ndatel hakkas asi raskemaks minema ja hakkasime tagasipileteid ka ette tellima. Tähendas see matka planeerimisse ka muutusi? Jah, pidime varupäevad jätma. Need päevad olid üsna tülikad – tulid mägedest alla, väsinud, tahtsid koju ja siis veel joruta päev või kaks. Aega sisustamas käisime siis turgudel, ostsime puuvilja, maitseaineid (nelki, kaneeli ju meil saada ei olnud), Lääne muusika plaate, Bulgaaria konserve, Colgate’i hambapastat, erinevaid ravimeid. Ja et siis päeva lõpuni sirutada, läksime kinno magama. Kinopilet oli odav, film oli vene keeles, kes viitsis, see sai aru, vaatas. Üldiselt tukuti kinos. Ööd veetsime raudteejaamades. Tol ajal oli see tavaline nähtus, et inimesed raudteejaamades magasid. Kui siis raudteejaamas oli umbne või ei mahtunud, panime seljakotid pagasihoidu ja magasime linnas kuskil pargis. Samarkandis Registani väljaku äärses pargis kolme uhke medrese taga oleme korduvalt maganud. Kuidas matkal igapäevane rutiin korraldatud oli? Süsteem siis selline, et matkame, jõuame laagripaika, poisid panevad telgid üles, tüdrukud laotavad magamiskotid, teevad ööbimisasemed korda, sel ajal poisid korjavad kütet, teevad lõkke üles ja tüdrukud teevad süüa. Vanad olijad oskasid uued kaasa haarata ja see süsteem toimis kogu aeg. Õhtul lugesime taskulambi valgel õhtujuttu. Kõrbematkal oli mul alati kotis kaasas „Agu Sihvka annab aru“ ja igal õhtul luges keegi üks või kaks lugu ette. Kordamööda oldi kokaks – kokanaat, nagu me ütlesime. No kes see hommikul tahab varem tõusta, eriti mägedes, kus tuli pool neli öösel tõusta, et hommikul õigeks ajaks söök valmis saaks. Mõni tegi matkal üleüldse esimest korda elus ise süüa. No ja kõlbas süüa? Ja kuidas veel! Mis meil siis menüüs oli – tatar, kaerahelbed, manna ja riis. Sellest tegime putru. Pakisupp oli alati lõunaajal, õhtuks makaronid, täpsemalt sarvekesed, vahel suitsuvorstiga, vahel lihakonserviga. See menüü kordus. Joogiks tee, pidupäevajook oli kakao ja kissellid. Rabas jõhvikas, kõrbes rabarber. Oli see rabarber seal selline laia lehe ja väikese varrega. Riisipuder kisselliga oli ikka väga maitsev. Supi sisse sai pandud kuivikuid. Igaüks tegi ise kodus kas saia- või leivakuivikuid ja siis need olid riidest kottidega kaasas. Kuivikute tegemine oli lihtne – lõikasid saia või leiva kuubikuteks ja siis ahju. Parema maitse saamiseks panid tilga õli või rasva, leivakuivikutele natuke soola, saiakuivikutele võib-olla veidi kaneeli või suhkrut. Aga see oli ohtlik – kui ikka väga hea sai, siis söödi liiga kiiresti ära. Siis pidi piirama. Kas lapsevanemaid ja nende tutvusringkonda tuli toidumoona varumiseks tihti ära kasutada? Pisut küll, piimapulbrit näiteks sai kuskilt kellegi töökoha kaudu. Seda poes ei olnud. Umbes nii, et vasikalaudas anti vasikatele ja jagus meilegi. Tatart, halvaad, lihakonserve ja suitsuvorsti tuli lastevanemate abiga soetada. Samas jõujoogi segasin ise kokku – võtsin oma keemiakabineti kapi uksed lahti ja tegin valmis. Segasin kokku glükoosi, magneesiumkloriidi ja kaaliumkloriidi, enne muidugi olin uurinud, mida ja kuidas. Aga 1992–1993 – siis käisimegi nii, et toiduga oli kitsas. Tatart enam ei olnud, suitsuvorsti ei olnud, juustu ei olnud. Komme sai vähe kaasa, halvaad ei olnud. 1993. aasta matkapäevikust võib tõesti lugeda – kõht on tühi. Võib-olla oli see hoopis kinnitus tuntud tõele, et värskes õhus läheb kõht ruttu tühjaks ja inimesed hakkavad matka ajal palju süüa tahtma? Tookord oli ikka kõht tõesti tühi, aga ma räägin siiamaani keemiatundides seda näitena, kuidas inimese organism tunneb ära, kui tekib vajadus rasvade ja sahhariidide järele. Kolm esimest päeva talvematkadel näiteks tüdrukud raudselt ei söönud suitsupekki, mis läheb külmaga kõvaks nagu seep. Kõik jäi poistele. Alates neljandast päevast sõi igaüks ise oma peki. Sama suhkruga. Kõrbematkadel oli see suhkrunärimine tavaline. Neljandast päevast tuli hakata jälgima, et igaüks vaid normi võtaks. Aga kombeks oli kaasa võtta ka matka- üllatusi. Kui oli riisipudruõhtu, tõi keegi välja vaarikamoosi. Või mett, šokolaadi või kommi. Matkaüllatustega oli seotud ka teine pool. Eks ma ise olin veidi süüdi. Rääkisin lastele lugu sellest, kuidas ülikooli ajal sokutati tihti parajalt paks parteiajalooõpik seljakotti. Ja lapsed on ju nutikad! Kottide pakkimine toimus tavaliselt minu kodus. Pool minu elamist pakiti salaja kaasa – toasussid, gaasileegijagaja, kokaraamat. Ma pidin siis võitlema, et kogu see kraam tagasi ka jõuaks. Tavaliselt on ikka nii, et olles kõige hullemaks valmis, saab pigem nalja, kui juhtub midagi tõsist. Situatsioonikoomikat oli tõesti palju. Meenutades on tihti mingi episood kõnekas ainult osalejatele, teised ei saa midagi aru. Aga üks matk oli küll, kus juhtus kõike kogu aeg ja ilma naljata. See oli 1987. aasta talvematk Põhja-Uuralis. Esiteks kõige soojem ilm oli seal –29 kraadi, kõige külmem –40 kraadi. Teiseks sidus üks poiss seljakoti rihma paljaste kätega, mis tähendas, et tema kaheksa näppu said nii- palju külma, et muutusid siniseks, nahk ripendas ja küüned tulid maha. Kolmandaks murdis üks tüdruk sõrmeluu ja lõpuks lõi üks noormees endale läbi lambanahkse kinda kirvega kätte. Selline meditsiiniliselt väga raske matk, kus külma ilma pärast matkata tegelikult ei saanudki. Vaprad lapsed olid, keegi ei löönud põnnama ja tohutult toetati üksteist. Sina kui õpetaja – kas pärast sellised ühiseid kogemusi ei olnud raske koolitunnis lapsi korrektselt kodutöid ja arvestusi tegema saada? Lapsed ise olid väga targad. Matkaklubi omadega ei olnud kunagi koolidistsipliiniprobleeme. Nad ise oskasid piiri pidada. Pigem pidin iseennast korrale kutsuma. Seltskonnas olemise oskust – lisaks telgipüstitamisele ja pudrukeetmisele – on ilmselgelt üks asi, mida matk õpetab. Mida need matkad lastele veel õpetasid? Millise kogemusega lapsed matkadelt kaasa tulid? Teistega tuleb osata arvestada. Küllap sai see alateadlikult või teadlikult kõigile selgeks ja heaks kogemuseks kogu eluks. Siis iseseisvus – sa lähed kodust ära, emme ei tee, issi ei aita. Pead ise hakkama saama. Vene keeles rääkimise kogemus tuli. Hakkas ju esimesest matkast pihta see, et õpetaja, küsige mulle seda. Ei küsi, ise küsid. Kui pikad rongimatkad olid – no kaua sa istud seal rongis ja enda omadega ainult juttu ajad. Ikka tuleb võõrastega ka suhelda. Kohalikud lapsed Kesk-Aasias käisid ja küsisid muudkui nätsu ja juuksenõelu –zakolku davai. Ega meil kahju ei olnud ja saime juttu ka ajada. Ja muidugi kogu see kultuuri pool – matkad andsid ju võimaluse „võõrast“ näha ja mõista. Meie olime euroopalikud, Kesk- Aasia mägedes ja Karakumi kõrbes aga oli nõukaaegne moslemimaailm. Kõik need mošeed, lavatsitega tšaihanaad, riietus, toidud, lõhnad, käitumine ... Ma mäletan, et mulle endale ei meeldinud noorena see kili-kili muusika. Kui ma aga ükskord olin kuulnud seda keskpäeval, kui elu oli justkui välja surnud ja kuskilt nurga tagant immitses värelevasse õhku seda heli – siis ma sain aru, et see on keskkond, mis on selle muusika loonud ja pärast seda hakkas see mulle vägagi meeldima. Üks Almatõ saunaskäik oli ootamatu nii meile kui ka kohalikele. Juba see paleelik saun oli meie jaoks veider. Aga ikkagi – ruttu riidest lahti ja – paljas kui porgand – sauna! Siis tulid kohalikud – sada aastat vene jalgpalli jalas. Meie jaoks täiesti arusaamatu – riietega saunas?! Piidlesime siis vastastikku üksteist. Puhtaks saime muidugi kõik ja mingit tüli ei tulnud. Dušanbe rongis läks aga asi tõsisemaks – kandsime lühikesi pükse ja selle eest lubati meid 3 päevaks kinni panna ja tapiga koju saata. Viidati Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja puha. Arusaam erinevustest ja tavadest tuli muidugi ajapikku. Üks sinu matkakaaslane on öelnud – matk on võimalus olla valitud seltskonnaga valimata olukordades. Selline võimalus vist meeldis paljudele, sest ega muidu kõiki keskkooliaja kolmapäevaõhtuid matkaklubile ei pühendaks? Ma usun, et kui sa teed asja, mida ise naudid, siis naudivad seda ka need, kes sinuga koos seda teevad. Ja siis ei ole vahet, on nad lapsed või täiskasvanud. Koos ühe asja ajamine innustab ja liidab. Üks tüdruk ütles kord soomülgaste peal neljakäpukil roomates – õpetaja, poleks ma siia tulnud, ma oleks poolest elust ilma jäänud! Poolest või mitte, igal juhul avanes maailm ja avanesid ise maailmale. Diana Lorents

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga