Nagu suure maadevallutaja Napoleoni kaaskonnas, olid ka Vene õukonnas hinnas teadlased ja kunstnikud, kes sobisid kirjeldama keisririigi valdusi. Toonased avastused ja geopoliitilised vallutused vajasid kunstnikke, oma aja reisipiltnikke. Kadi Polli tutvustab üht nendest, Karl Ferdinand von Kügelgeni.
[caption id="attachment_2004" align="alignleft" width="244"]
Franz Gerhard Kügelgen / Venna Karl Ferdinand Kügelgeni portree. 1797-1798/ Õli paberil, Eesti Kunstimuuseum[/caption]
19. sajandi alguses oli Venemaal reisipiltniku rollis saksa päritolu kunstnik Karl Ferdinand von Kügelgen. Keiser Aleksander I ülesandel tegi Kügelgen mitu voyage pittoresque’i ehk nn maalilist reisi Vene keisririigi äärealadel – Krimmis, Soomes ja Eestis. Neil reisidel valminud joonistuste albumid asuvad praegu Ermitaaži muuseumis Peterburis, kujutades endast kõige terviklikumaid ja kunstiväärtuslikumaid voyage pittoresque’i-sarju, mis on Balti kultuuriruumis kunagi loodud.
Krimmi, Soome ja Eesti näol oli tegemist tsaaririigi piirialade ja vähem või rohkem uute valdustega. Selge, et selliste reisisihtide valik polnud kaugeltki juhuslik ja Kügelgeni joonistustel oli nii poliitilist tähendust kui ka ühiskondlikku kaalu. Ent samas näeb neis kunstniku ja tema ajastu esteetilisi arusaamu, kuidas võõraid maastikke eurooplase silmale ja maitsemeelele sobival moel esitleda ja pilti „pakendada“.
Krimm. Antiik versus eksootika
Varem Türgile kuulunud Krimm oli Venemaaga liidetud aastal 1783. Katariina II soovis alistada kogu Osmanite impeeriumi ja luua selle asemel Bütsantsi suurriigi, mida võiks Konstantinoopolis valitseda tema pojapoeg Konstantin. Need ambitsioonid päris omakorda Aleksander I.
Aleksander I ajas olid Krimmi maastikud ja muistised ühtaegu hea võimalus demonstreerida Venemaa n-ö oma antiikpärandit. Nii sai ka Kügelgen keisrilt korralduse joonistada Krimmis üles „[…] kõik need vaated, mida tunneme juba Antiik- Kreeka ajaloost“, temaga koos reisivalt Ermitaaži antikvaarilt Heinrich Karl Ernst Köhlerilt eeldati aga „oma teadmiste rakendamist neid antiikajaloost tuntud paiku kirjeldades, mis tunduvad talle antiigi geograafia mõttes tähelepanu väärt: seejuures peaksid nad sellest reisist kokku panema voyage pittoresque'i, mida publik ammu ootab“.
Karl Ferdinand von Kügelgen reisis Krimmis kahel korral (1804 ja 1806) ja tegi rohkem kui 400 visandit. Tagantjärele tuleb aga välja, et Kügelgeni joonistused ei rahuldanud kunstniku reisikaaslast antikvaar Köhlerit üleüldse. Sest rohkem kui antiikmuististe dokumenteerimine huvitasid kunstnikku hoopis Krimmi poolsaare kaunid maastikud, kohalike elanike eksootiline elulaad ja riietus.
Nii ei vaata Kügelgeni 1824. aastaks keisrile koostatud Krimmi voyage pittoresque’i-albumist (40 joonistust, Ermitaažis praegu säilinud 36) vastu mitte antiikne Krimm, vaid orientaalse müstika Krimm: minaretid ja khaani palee endises pealinnas Bahtšisarais, iidne karaiitide surnuaed Tšufut-Kales, armeenia klooster Starii Krumi lähistel, türklaste kindlused Feodossijas, Ušan-Su kosk, koopad, grotid jpm. Kõik see sobitub juba uue, Napoleoni sõdade järgset Euroopat haaranud romantilise idaeksootika lainega.
Soome. Põhja-Arkaadia
Ka Soomel oli tsaarikojas suur poliitiline kaal, sest värskes valduses (Soome liideti Venemaaga 1809) võis näha nii Peeter I laienemispoliitika lõppakordi kui ka Venemaa mereturvalisuse tagatist. Pildis polnud Soomet aga keegi seni veel põhjalikult jäädvustanud ja Kügelgenist sai tõeline teerajaja. Esimese kunstnikuna tõi ta Soome maastikud suures formaadis publiku ette, sobitades põhjala loodust maastikumaali klassikaliste ideaalidega, ent näidates ka kohalikku omapära, vaatamisväärsusi ja eluolu.
1816. aastal rändas kunstnik peamiselt Lõuna- ja Lääne-Soomes. Tema toonastest reisimuljetest võib lugeda: „Kogu maa iseloom on säherdust laadi, mis ei paku just palju kontraste. Enamik piirkondi on kõigest variatsioonid samal teemal; aasade, viljapõldude ja metsaga kaetud graniitkaljude vahel lõputute lahtedena loksuval merel oli säärane võlu, mis täitis mind entusiasmiga. Mulle tundus, nagu oleks Jumal tahtnud siia luua Paradiisi, aga põhjamaist kliimat jälgides ettevõtmise katki jätnud. Vähemalt niipaljukest olen ma kindel, et kui Soomel oleks õnn vohada lõunamaise taeva all, teaksid luuletajad ehk rohkem jutustada Soome lamburitest kui praegu Arkaadia omadest, ja sügavatest tundmustest haaratuna hüüaksid nad: „Ka mina olen Soomes sündinud!””
Reisi põhjal valmis aastatel 1819–1822 tsaarile album 55 hoolikalt viimistletud Soome vaatega. Sarnaselt Krimmi reisijäädvustustega moodustavad ka Soome joonistused tervikliku voyage pittoresque'i, kus vaade-vaatelt näidatakse Läänemere ranniku põhjamaist loodust oma lopsaka roheluse, graniitkivide, ohtrate veekogude, sadamate, asulate ja kirikutega, esiplaanil kordumas maaliliste reiside žanrile tüüpiline ränduri motiiv.
Eesti. Peterburist Rakverre
Kuigi Karl Ferdinand von Kügelgeni kunstnikukarjäär ja teenistus sõltus Peterburist, oli tema perekonna koduks Eesti. Abielu sidus teda Rakvere ümbrusega, kus asusid Zoege von Manteuffelite suguvõsa mõisad Põlula (Poll) ja Küti (Kurküll).
Kolmas Kügelgeni vaatealbum keiserlikus kogus näitabki Eestimaad − kunstnikule kodust piirkonda Rakverest Narvani. Tsaarile mõeldes on album koostatud Peterburi suunalt, liikudes Ivangorodist Rakvere poole. Nii algab see 16-leheline voyage pittoresque lähenemisega Narvale, vaatab suuremas ja väiksemas plaanis Narva ja Ivangorodi kindlusi, liigub mööda Narva jõge ning jõuab lõpuks Rakverre. Olles ühelt poolt püüdlikult täpne piirikindluste topograafilisel jäädvustamisel, tegi Kügelgen igast lehest siiski kunstiteose, lisades kuivadele arhitektuurivaadetele tumedaid, lokkava taimestikuga esiplaane ja kõrgeid heledaid taevalaotusi. Joonistustel on hästi näha ajastu huvi ja Kügelgeni varmas silm väikeste olustikuliste detailide märkamisel, olgu selleks siis vene ja eesti talurahva erinev riietus, sõdurite vormi ja relvastuse üksikasjad, kalapüük ja palgiparvetus Narva jõel või jalutajad Rakvere linnuse varemetes.
Kaksikvennad von Kügelgenid
Balti kultuuriloos on von Kügelgenid tuntud ja teenekas sugupuu, kust pärineb mitmeid olulisi kunstnikke ja haritlasi. Sellele loomingulisele dünastiale panid siinmail aluse vennad Franz Gerhard (1772–1820) ja Karl Ferdinand Kügelgen (1772–1832) – äravahetamiseni sarnased ühemunakaksikud, kes olid sündinud Saksamaal, Reini-äärses Bacharachi linnakeses. Vendade kunstnikukarjäär algas kodukandi suurematest keskustest Koblenzist ja Bonnist, sai täiendust 18. sajandi absoluutses kunstimetropolis Roomas ning puhkes õide Euroopa idaäärel – Riias, Tallinnas ja Peterburis. Algusest peale huvitasid ühte venda inimesed ja teist loodusvaated.
Toonastesse Venemaa Balti provintsidesse saabusid Kügelgenid otse Roomast, kus elu oli läinud majanduslikult raskeks ja tellimusi nappis. Kauged ja vähetuntud Baltimaad seevastu meelitasid 18. sajandi lõpul ligi hulgaliselt värskeid sisserändajaid, noori saksa haritlasi ja kunstnikke, kes lootsid ühelt poolt kohapealse saksakeelse balti aadelkonna toetusele, teisalt aga Venemaa keisrikoja piiritutele võimalustele.
Kügelgenide puhul osutusid mõlemad ootused tõeks. Silmapaistvalt nägusad, haritud ja andekad vennad võeti Riias kiiresti linna parimasse seltskonda, kus nende tellijateks said rikkad kaupmehed ja nimekad aadlikud. Sama edu järgnes peagi Tallinnas. Nii võib Kügelgene pidada 1790. aastate kõige olulisemateks ja professionaalsemateks kunstnikeks Liivi- ja Eestimaal. Nende jaoks ei tähendanud kunstnikuamet enam tsunftimeistrist käsitöölise staatust, kes oskuste ja nõudlike tellimuste puudusel oli varmalt valmis ka seinu ja mööblit värvima, vaid kõrgemaid loomingulisi proovikivisid, omaenda kunstnikugeeniuse maksmapanekut.
1799. aastast otsisid vennad Kügelgenid õnne Peterburis. Sajandivahetusel tegid nad kiire karjääri Paul I ja keisrinna Maria Fjodorovna õukonnas Pavlovskis, maalides oma kuulsaima töö Venemaal – Paul I perekonnaportree. Peterburis saavutatud suured tellimused ja teenitud varandus võimaldas Franz Gerhard Kügelgenil teha teoks ühe kunstniku jaoks ennenägematu samm toonases seisuseteadlikus Balti ühiskonnas – hankida endale „von“-tiitel ja abielluda Eestimaa mõisniku Zoege von Manteuffeli tütrega. 1804. aastal lahkus Franz Gerhard koos abikaasaga Baltimaadest ja elas elu lõpuni Saksamaal Dresdenis, kus teda hinnati kui Dresdeni kunstiakadeemia professorit, olulist saksa romantikut, ajaloomaalijat ja kuulsate kaasaegsete portretisti. Tänapäeval tegutseb tema kunagises kodus Dresdeni uuslinnas muuseum Kügelgenhaus – Kügelgeni maja.
Karl Ferdinand von Kügelgen jäi seevastu kogu ülejäänud eluks Venemaale ja Balti provintsidesse ega reisinud läänepoolsesse Euroopasse enam kunagi. Temast sai õukonnakunstnik Aleksander I teenistuses. 1806. aastal järgis ta abielludes kaksikvenna eeskuju, naides Ojasoo mõisniku Zoege von Manteuffeli noorema tütre, oma vennanaise õe Emilie.
Tekst: Kadi Polli