Valgesilmsete tšuudide muinasjutumaa

Kenozero rahvusparki Arhangelski oblastis Karjala piiri ääres tutvustatakse kodulehel üsna tabavalt: „Paksude metsade ja laiuvate soode vahel on säilinud imetlusväärsel kombel tükike Põhja-Venemaad, mida teame vaid vene muinasjuttudest ja bõliinadest.” Kaja Lotmanil õnnestus sellel kaugel ja salapärasel muinasjutumaal ära käia.

Kenozero rahvusparki Arhangelski oblastis Karjala piiri ääres tutvustatakse kodulehel üsna tabavalt: „Paksude metsade ja laiuvate soode vahel on säilinud imetlusväärsel kombel tükike Põhja-Venemaad, mida teame vaid vene muinasjuttudest ja bõliinadest.” Kaja Lotmanil õnnestus sellel kaugel ja salapärasel muinasjutumaal ära käia.

Rahvuspark asub Arhangelski oblastis Karjala piiri lähedal, seega ilmselt muistsetel soome-ugri aladel. Enne reisi helistasid mitmed tuttavad ning rääkisid selle piirkonna salapärast ja vähesest uuritusest, mistõttu on teadmata, milline soome-ugri rahvakild sealkandis on enne venekeelseks saamist elanud. Valmistusime müstilise Venemaa seiklusteks ega pidanud pettuma. Kenozero pargi administratsioon püüab kõigest väest elu külades alles hoida ning talletada siiani säilinud loodus- ja kultuuriväärtusi. Loodud on teaduslik uurimiskeskus, kust korraldatakse igal aastal ekspeditsioone, tühjaks jäävatesse küladesse otsitakse aktiivselt uusi inimesi, kes sobiks säilitama traditsioonilist elulaadi, toetatakse vanade majade taastamist (rahvuspark saab anda soodsat laenu maja taastamiseks) ning korraldatakse koolitusi vanapäraste tehnoloogiate ja oskuste säilitamiseks. Üks osa külades elu hoidmiseks on ka turismi arendamine. Tähelepanuväärne on rahvusvaheline koostöö. Viimastel aastatel on Norra abirahaga korraldatud rahvusvahelisi puidumeistrite koolitusi ja selle käigus taastatud mitmeid võimsaid puidust pühakodade komplekse ja vesiveskeid. Iseasi on muidugi, kust saada nende hooldamiseks eelarveraha, kuid praegu on need võimsad ehitised meile veel vaatamiseks. Rahvusvahelise koostööga on korraldatud ka põnevaid maastikukunsti sündmusi, mille näiteid võib leida kõige uskumatumates kohtades peaaegu puutumatus looduses. Taastatud puust pühakojad Neile, kes tunnevad huvi ortodoksi kiriku ajaloo või ajaloolise puidutöö vastu, pakub piirkond väga palju. Rahvuspargi alal on vähemalt 24 väiksemat või suuremat kogukondlikku kabelit, lisaks mitu vana kloostrit ja võimsat pühamukompleksi. Mitmes taastatud pühakojas oli näha religioosse tegevuse taastumist kaunite ikoonide ning tikitud käterättide näol altaril, imetlust pakuvad altarikaunistused ja taevariigi laemaalingud. Ühes suuremas puitkirikus leidsime ka Tallinna kirjaga rätikuid. Küllap on side Eesti pühakodadega tihe. Kenozero järve lõunaosas asuval saarel paikneb mitu väikest külakest ja tore, 19. sajandist pärit Püha Vlassi kabel. Kabeli juurde viiv tee on palistatud põlise kadakaalleega, mis pidavat puhastama hinge enne kabelisse minekut. Tõrõškino külas tolmuse tee ääres asub 19. sajandist pärit Venemaa väikseim kabel Uspenija Presvjatoi Bogoroditsõ, kuhu üle ühe inimese eriti sisse ei mahu. Väikseima kabeli lähedal pühas hiies asub aga naistele abi toov Paraskeva Pjatnitsa kabel. Hiiekabelite juurde viib vaid kerge jalgrada ja neid ei olegi nii lihtne leida. Kõige vanemast, Kirillo-Tšelmogorski kloostrist on säilinud vaid vundament ja kaunid vaated järvedele. Säilinud on teadmine ja legend, et kloostri asutas Novgorodi munk Kirill 1316. aastal. Munk olla seal elanud 52 aastat erakuelu, lugenud pühakirja ja ristinud „valgesilmseid tšuude”. Valgesilmsete tšuudide lugusid jutustavad siinsed giidid ja võib arvata, et nende soome-ugrilaste järglasi võib külades tänapäevalgi elada. Arhitektuuripark Kenozerskie Birjulki Tundub uskumatu, kuid vana ehitusstiili ja vanade vormide säilitamise eesmärgil on katsetatud selliste hoonete koopiate valmistamisega, mille seisund on lootusetu või on hooned juba hävinud ja alles on vaid fotod või mõõdud. Koopiad on vähendatud täpselt 1:2. Selliste nukumajade ala on umbes 5 hektarit ning sinna mahub päris palju elumaju, kõrvalhooneid, pühakodasid ja muid talueluga seotud rajatisi. Nende keskel võib jalutada mõni kohalik hobune, kes on justkui bõliinast välja astunud ja kuulub tegelikult Ilja Murometsale või Aljoša Popovitšile. Ja kuigi selline kääbusküla jätab kummalise mulje, on siiski päris põnev jälgida puidust arhitektuuri arengut Põhja-Venemaal. „Nukumajade” ehitamist on toetanud Euroopa Liit, Maailma Looduse Fond ja isegi kohalik naftafirma. Kaunid järved ja matkarajad Järverikka piirkonna (251 järve) üks huvitavamaid ja kõige suurem neist ongi rahvuspargile nime andev Kenozero järv, mille nõgu arvatakse olevat moodustunud proterosoikumi ajastul tektoonilise rikke käigus; see täitus pärast jääaega veega. Järv on praegu pindalaga ligi 100 ruutkilomeetrit ja selle sügavus võib ulatuda kohati 120 meetrini. Järve iseloomustab väga liigendunud rannik ja mitmed suured saared, kus veel tänapäevani on säilinud väikesed külakesed. Teised järved on tekkinud pärast jääaega ning on tunduvalt väiksemad. Järvede vahele jääb Valgemere ja Läänemere (ning ühtlasi Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani) valgalade vaheline veelahe, mis mõnes kohas on vaid 100 meetri laiune seljandik. Järverikas piirkond annab aluse liigirikkale faunale ja floorale. Järvedevahelistele seljandikele on loodud tähistatud telkimiskohtadega matkarajad. Rahvuspark pakub ka võimalusi liikuda veeteedel. Turismihooaeg on 1. juunist 15. oktoobrini. Sel ajal on võimalik tellida programme ja ekskursioone ja isegi meistriklasse käsitöö õppimiseks. Piirkonnas on mitmeid ööbimisvõimalusi: nii hostelitüüpi majakesi, matkakordoneid kui ka talumajutusi. Rahvuspark on jagatud kaheks osaks: Kargopoli ja Plessetski piirkonnaks. Plessetski piirkonnas Veršinino külas Kenozero kauni järve kaldal asub rahvuspargi külastuskeskus. Turismi arendab rahvuspargi riiklik ettevõte ja seetõttu on hinnakiri nähtav ka kodulehel. Riiklik turismikorraldus on mõjunud ka sellele, et prahilademeid looduses ei märka ja piirkonnas on väidetavalt koguni väiksem kuritegevus. Prahikogumiseks on välja pandud spetsiaalsed puidust kaantega kastid. Matkajate jaoks on olemas ööpäevaringse valvega laagriplatsid, kuhu saab auto turvaliselt parklasse jätta. Pakutakse välja mitmeid tähistatud matkaradu, millest kõige põnevam tundub olevat kogu parki läbiv 36 kilomeetri pikkune rada põhjast lõunasse. Rada läbib vanu metsi, soid ja järvekaldaid. Lihtne külalelu ja käsitöö Põhja-Vene küla iseloomulikuks jooneks on ridamisi paiknevad väikesed puitmajad, mille aknaid ja katuseräästaid kaunistavad puitpitsid, väikesed aiakesed, kus kasvavad hiigelsuured kapsad ja muud aiaviljad, ning keskne külatee, mida varahommikul täidab kariloomade pastoraalne kellahelin. Sellised ongi suuremad külad rahvuspargis. Küla tähtsaimaks loomaliigiks on koer (loe: koerakarjad). Kuid veel leidub ka vabalt liikuvaid lamba-, lehma- ja hobustekarju. Põlistõugude uurija Annika Michelson on leidnud, et siinsed lambad sarnanevad Soomes leiduva põlistõuga. Kolhoosikorda enam ei ole, kuid siin-seal on moodustatud ühistuid, kus toodetakse piima, aga üldine arvamus on, et kui piim on poes nii odav, siis ei ole mõtet enam lehmi pidada. Oma tähenduse on kaotamas ka hobused ja lambaidki jääb aina vähemaks. See kõik tähendab külade heinamaade kasutusest väljajäämist ja võsastumist. Rahvuspargi administratsioon püüab küll leida vahendeid kultuurmaastike päästmiseks, kuid olulist edu siin näha ei ole. Tuleb vaid rõõmustada sellegi üle, mis siiani alles. Uspenski laat Üks suurejoonelisemaid sündmusi piirkonnas on Uspenski laat, mida korraldatakse augusti lõpus rahvuspargi suurimas külas Kenozero järve kaldal. Laadalt võib osta suurepärast Põhja-Vene meetodil valmistatud keraamikat ning puidust ja kasetohust käsitööd, samuti küpsetisi. Laata ilmestab kontsert, kus esinevad mitmed rahvakultuurikollektiivid, kuid ka nn popgrupid. Huvilised saavad osaleda linakitkumise ja -ropsimise rituaalis, õpetatakse kootidega viljapeksmist ja tutvustatakse rahvuspargi keskuse käsitöökodasid. Meiegi kandsime rahvariideid ja see põhjustas väga suurt uudishimu ning fotograafide tähelepanu. Mitmed kohalikud tulid vaikselt juurde ja selgitasid, et ka neil on kodus triibulisi seelikuid ja nende tantsud on väga sarnased karjalaste omadega – mitte vene moodi. Rahva hulgas liikudes oli tunne, et osa kohalikke tunnevad end mitte päris venelastena, kuid ei osanud anda ka oma täpse kuuluvuse kohta õiget nime. Justkui oleks „valgesilmse tšuudi” vaim ikka veel veidi kohal. Soome-ugri jälgedes Meie jaoks oligi üks salapärasemaid ja põnevamaid elamusi see, et teatud soome-ugri mõju oli ringi liikudes tunda. Kõige enam tuli see esile mitmete toponüümide puhul, kuigi alljärgnevad tõlgendused on muidugi üsna subjektiivsed. Näiteks Масельга küla tundub olevat Maaselg, Hižgora aga Hiiemägi, Kenozero järve soppe nimetatakse tänapäevani ka vene keeles lahta’deks, näiteks Mailahta. Reisi lõpul hakkasime omavahel Kenozerot nimetama Käänujärveks nii tema käänulise kaldajoone kui ka teatud kõlalise sarnasuse (vrd ken ja kään) pärast. Lisaks puust palvelatele on piirkonnas mitmeid hiiekohti, mida siiani peetakse pühaks ning mis tunduvad olevat seotud paganliku usu ja soomeugri algega. Rahvuspargi ala asustamise ajalugu on uuritud üsna põhjalikult. Inimene asus järvekeste vahel asuvatele liivaterrassidele elama pärast jääaega 7.–6. aastatuhandel enne Kristust. Olulisi muudatusi tõi varane keskaeg, 11.–13 sajand, mil ala hakkasid asustama slaavi asunikud peamiselt Novgorodist. Arengud olid seotud uue kaubatee kujunemisega Läänemere ja Valgemere vahele mööda järvekesi, jõekesi ja soid. Ametlikes allikates kirjeldatakse, et seal elanud soome-ugri rahvaid ei anastatud vägivaldselt, vaid assimileerimine käis rahumeelselt. 11.–12. sajandil olevat kohalik asustus rääkinud juba vene keeles ja omaks võtnud vene kultuuri. Novgorodlased olid aktiivsed kaubitsejad ning tõid põhjast karusnahku ja vastu soola ja paremaid tööriistu. Novgorodlaste kaubavedu käis paatidega, mida kohati tuli järele lohistada. 1478. aastal ühendas aga Moskva põhjanovgorodlaste alad ühise suure Venemaa (Russ) koosseisu. 1585. aastal lõpetas tsaari ukaas arengu Kenozero ümbruses, kuna loodi uus kaubatee, kus olulist rolli mängis hoopis Põhja-Dvinaa ja äsja rajatud Arhangelski linn. Samas aitas majandusliku arengu soikumine säilitada piirkonnas väljakujunenud omapärase kultuuri. Rahvuspark tutvustab kultuuripärandit, mis rajaneb soome-ugri metsakultuuril ja Novgorodi põllukultuuril. Kuid millise soome-ugri rahvaga võiks olla tegemist − kas ulatusid sinna saamid, karjalased või olid vepslaste alad nii kaugel idas, aga võib olla on tegemist hoopis teadmata rahvaga? Lõpuks jäi tunne, et kohtasime valgesilmset tšuudi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga