Väike Tiibet, India pärl

Aado Lintrop käis uurimas Ladakhi kloostreid ja Lehi linna.

Aado Lintrop käis uurimas Ladakhi kloostreid ja Lehi linna.

Kultuuri ja keele poolest Tiibetiga seotud Ladakh on osa rahvusvaheliselt tunnustamata piiridega Kašmiirist, mille pärast India ja Pakistan on pidanud kaks suuremat sõda (1947 ja 1965) ja ühe väiksema konflikti (nn Kargili sõda 1999). Ladakh asub Himaalaja ja Karakorumi mäeahelike vahel, kus suuremad orud (Induse, Nubra, Shyoki) on ca 3100–3300 meetri kõrgusel, lumised tipud aga küündivad 7000 meetrini. Meie peamiseks reisisihiks olid 28 000 elanikuga Lehi linna ümbruses orunõlvadele laiali pillutatud kloostrid.

Leh üllatas puhtusega (muidugi võrreldes muu India ja Nepaaliga). Näha polnud ühtki tossavat prügihunnikut ja tänavad olid üsna prahivabad. Plakatidki manitsesid linnas puhtust hoidma. Regioonile omaselt kiputakse ka Ladakhis mitmeid inglise sõnu kaheks jagama, sageli esinev wel come enam ei üllatanud, küll aga mõjus ootamatult sand wiches.

Nagu hiljem veenduda võisin, on kivid ja liiv Ladakhi tõelised dominandid ning kui jõeäärne rohi ja astelpajuvõsa välja arvata, kasvab ülejäänud haljus vaid inimese hoole abil. Kiviaedadega ümbritsetud õuedes on näha õunapuid, Nubra orus ka aprikoosipuid, peenramaal paistavad kodused kartulid, kapsad ja porgandid, majade vahele kiilutud põllulappidel rohetab rukis ja oder.

Levinuim elamutüüp väljaspool kesklinna näis olevat kahekorruseline lameda katusega kivist või põletamata savitellistest seintega maja, mis sageli oli väljast krohvitud. Piirkonnas, kus vihma sajab sama harva kui kõrbes, pole karta, et vesi läbi savipinna lagesid kahjustama pääseb. Elamute puhul kasutatakse katuseid sageli heina ja kütte ladustamiseks.

Eraldi tuleb mainida Lehi vanalinna oma kitsaste tänavate ja madalate kangi- alustega. Astud poolkummargil tšörteni alt kulgevast käigust nagu väravast läbi ja oled hoopis teises maailmas. Kui poleks üksikuid uuemaid maju ja elektriliine, võiks arvata, et aeg on peatunud kusagil 17. ja 18. sajandi piiril. Majad tunduvad üsna juhuslikult paigutuvat kaljusele nõlvale, mille kohal troonib 17. sajandil ehitatud kuningapalee oma enamasti tühjade aknaavadega. Järsud pöörded, madalad majad ja hargnevad käigud, mida asustavad kodutud koerad, tänavatel mängivad lapsed, kartongi söövad lehmad, prügihunnikud (vanalinnas leidus neid rohkem), kuivatatud sõnnikust seintega laut. Iga nurga tagant avaneb uusi üllatavaid vaateid nii all-linnale kui lossile. Siin ei ole ühtegi kauplust, arvatavasti seepärast, et nende majade ehitamise ajal polnud Lehis veel kuigi palju poode. Ent kohe vanalinna piirilt leiab näiteks terve tänava, mis on ääristatud pagariäridest. Igas neist on suur üles avanev ahi, mille suits on tahmanud mustaks majade esiküljed. Sinu nähes tehakse tainas ja vormitakse see õhukesteks pätsideks.

KAKS ERILIST KOHTA

Järgnevalt kirjeldan kahte kohta, mis teiste seas väga erilised tundusid. Liivaluited Syoki jõe orus Hunderi küla lähedal moodustavad tõelise mägede raamistuses kõrbemaastiku. Kohati 3–4 meetri kõrguste valkjas- või hallikaskol- laste luidete vahel kasvab astelpajuvõsa, mis näib liivaga visa võitlust pidavat. Kohati paistavad pealetungivast luitest välja vaid mõned kuivanud oksad, kohati rohetavad noored taimed sügavama liiva alt vabanenud pinnal. Omapärane on see, et mõned sammud kaugemal vuliseb lõbus oja ning siin-seal leidub veest üleujutatud kohti, mille ääres söövad mahlast rohtu eeslid ja lehmad. Luidetel jalutades võis tunda ennast nagu tõelises kõrbes, samas imetleda ümberringi kõrguvaid värvilisi mägesid.

Veelgi omapärasem on kuumaastik Lamayuru lähedal ca 3500 meetri kõrgusel. Selle kohta kirjutasin reisipäevikus: „Tee Lamayuru ja ühtlasi Kargili ning Srinagari poole keeras vasakule üle Induse ja hakkas kiiresti tõusma. Esialgu oli org kitsas, tõeline kanjon, kaljud autode kohal rippumas. Tee kõrval voolas kärestikuline jõgi. Ühel hetkel hakkas vaade avarduma ja eest paistsid nagu kollased liivakünkad.” Siin kontrasteerub kollane veidraid vorme võtnud liivakivi hallide, punakate ja sinakaslillade kaljudega, moodustades kohati otsekui hiiglaslikke liivast mogulinõlvu. Väidetavalt põhjustas sellise ebamaise vaate kaugetel aegadel tühjaks voolanud mägijärv.

Eraldi tuleks rääkida teedest ja kurudest. Tähendab ju Ladakh tiibeti ja ka ladakhi keeles mäekurude maad. Kunagi oli see piirkond Siiditee osa, mille kaudu käis ühendus Kesk- ja Lõuna-Aasia vahel. Kuuekümne päeva pikkusel teel Amritsarist Yarkandi tuli ületada 11 kõrget kuru. Kui kohati laiuselt Eesti teedega võrreldav Induse orus kulgev maantee välja arvata, on teed mäenõlvadel nii kitsad, et kaks autot teineteisest vabalt mööda ei mahu. Ladakhile on iseloomulikud tee äärde paigutatud kollased kivitahvlid mitmesuguste manitsevate või õpetlike tekstidega, nagu don’t mix driving and drinking, speed thrills but kills jne. Kuigi suuremad teed on asfalteeritud, katab neid kohati nõlvadelt varisenud kiviprügi või kruus, mõnel pool aga tuleb oodata, kuni buldooser suurema rusuvoolu jäänused eest lükkab.

Nubra orgu sõites tuli meil kahel korral ületada ka maailma kõrgeimaks autodega läbitavaks kuruks tituleeritud Khardung La, mille india ametnikud Guinnessi rekordite raamatusse saamiseks lausa 5602 m kõrguseks väitsid (tegelikult 5359 m). Kõigest mõne tunni jooksul 3500 meetri pealt nii kõrgele toimunud tõus andis tunda kerge peapöörituse ja kiirema hingamise näol ning kividel turnides tuli olla ettevaatlik, sest tasakaal oli kerge kaduma.

Kurult põhja poole sõites jõudsime Khardungi külla, mis oma 4100 m kõrguse asupaigaga on kõrgeim traditsiooniline mägiküla, kus olen käinud. Küla kaugemad põllud ulatuvad oru ülaosas veel paarsada meetrit kõrgemale, samast saab alguse ka küla veega varustav mitu kilomeetrit pikk kanal. Küla servas paikneb hulk tšörteneid ning manimüür, mille üht otsa ehivad jaki või veel tõenäolisemalt dzo ( jaki ja veise ristand, emane loom on vastavalt dzomo) sarved. Kõrval paiknevad väikesed ümarad põllulapid, mille vahel vuliseb ikka samast ja ainsast kanalist tulev vesi.

Seda, kui oluline on üks selline kanal ja kui kergesti see võib tõsiselt kannatada saada, nägime hiljem Induse kaldalt hargnevas kitsukeses järskude nõlvadega käänulises orus nunnade kannul Rizongi kloostri poole matkates. Juba orgu sisenedes märkasime, et mõne meetri kõrgusel jõe kohal looklev asfalttee on kohati olematuks uhutud. Niisutuskanali serva ning klibust nõlva mööda liikudes jõudsime lõpuks paremini säilinud teeosani, mida mööda jalutasime Chulichan Gompa, gelugi koolkonnale kuuluva nunnakloostri juurde. Seal saime teada, et paari nädala eest tabas orgu tugev muda- ja rusuvool, mis kahjustas nii kõrgemal asuvat Rizongi mungakloostrit kui ka nunnade gompat, mattes osa teid ja treppe kuni 1,5 m paksuse kruusakihi alla, lõhkudes veevarustuse ja pühkides minema osa maanteest.

Esimese asjana asuti kohe taastama kanalit ning edasi Rizongi poole kõndides nägimegi hulgaliselt lähedaste külade elanikke, kes nunnadele appi olid rutanud, et kanali säilinud osi pinnasest puhastada ning hävinud lõikude asemele uued rajada. Seni pidid nunnad nii majapidamises kui aias vaja minevat vett kandma mitmesaja meetri kauguselt jõest. Khardungi küla puhul oleks vee jõest toomine väga problemaatiline, sest selle järskude kallastega säng sarnanes pigem kuristikuga.

Ladakhist rääkides ei saa kuidagi mööda ka Kašmiiriga laiemalt seotud probleemidest ehk siis vaidlustest ühe või teise piirkonna kuuluvuse üle. Kuigi Ladakh näis meile äärmiselt rahuliku paigana, meenutasid maanteil kohatud pikad sõjaväekolonnid pidevalt, et Kašmiiri küsimus viis alles üheksa aasta eest kaks tuumarelva omavat riiki teravasse relvastatud konflikti. Lisaks pikkadele kolonnidele oli sõjavägi nähtav ka paljudes kohtades maantee ääres. Mõnel juhul, näiteks Karus, viis tee otse läbi sõjaväeosa territooriumi.

Erinevalt ühe teise suurriigi püüdlustele salastada kõike armeesse puutuvat näis Indias valitsevat tõeline avalikustamise buum: teeveerde paigutatud viitadelt ja siltidelt võis lugeda, mis väeosaga on tegemist, kus paiknevad ohvitserid, kus sõdurite söökla, kus on meditsiinipunkt jne. Arvatavasti on sõjaväelasi piirkonnas rohkem kui tsiviilisikuid.

Ka sel ajal, kui meie kloostrite rahu nautisime, toimusid Jammu ja Kašmiiri osariigi pealinnas Srinagaris inimohvritega rahutused. Lamayuru poole ( ja ühtlasi Kargili suunas) sõites märkasime tee ääres Pakistani lippu lehvitavaid lapsi, poodide vaateakendelt vaatas vastu järjest rohkem ajatollade pilte.

Kui keelualad välja arvata, ei seganud sõjavägi mingil moel meie liikumist. Üks mõte, mis Ladakhis ringi sõites pähe tikkus – kui piirkond oleks täiesti harilik India osa, mitte territoorium, mis mõnede plaanide kohaselt tuleks anda hoopis Pakistanile, kas siis oleksid teed sama heas korras ja kirjad kividel nimetaksid Ladakhi India pärliks?

KOLM ERILIST KLOOSTRIT

Lõpuks ka meie peamisest reisisihist, kloostritest. Kahe nädala jooksul õnnestus külastada kokku 17 erinevat kloostrikompleksi. Tõstaksin neist esile kolme.

Induse orus Lehist mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu asuv Thiksey Gompa on tõeline väike linnake omaette künkal, kus ehitised kerkivad nõlva mööda üles 12 eri tasandil. See gelugi õpetust järgiv klooster, kus on 10 templit ning elab umbes 80 munka, on üle 600 aasta vana. Tulime siia varakult, et osaleda hommikusel puudžal. Puupõrandal istudes ja mantraid retsiteerivaid tõsiseid munki (gelonge) ja püüdlikult teksti kordavaid uniseid noviitse (getsüleid) kuulates kadus reaalsusetunne. Aeg-ajalt puhuti väikeseid pasunaid kang-dunge ja gyalinge, millega kaugemast nurgast liitus suurte dung-chenide mörin ning vasktaldrikute helin ja noviitsidele usaldatud kloostritrummide (nga) kõmin. Et rituaal oli kloostrirahva jaoks ka hommikusöögiaeg, liikusid getsülid vahepeal vilkalt ringi teekannude ja tsampajahu nõudega. Lisaks jagati kõigile ruumis viibinutele aprikoose.

Thiksey kloostrit iseloomustavad üksteise peal asetsevad templid, sammaskäigud, trepid, suurepärased vaated katuselt, maalitud müüriga templiõu ja lilled kõrgetes kivikastides. Lisaks suures kloostritemplis Dukhangis peetud hommikusele palvusele osalesime veel spetsiaalselt meie jaoks korraldatud Ravibuddha rituaalil ühes vanemas templis. Istusime hämaras ruumis kivipõrandal ning noorepoolne munk suitsutas lõhnapulki ja luges trummi saatel palveid meie tervise heaks, sest grupi 14 liikmest mõned kannatasid kerge mäehaiguse all.

Thikseyle omamoodi vastandiks on tilluke Ensa Gompa Nubra oru järsul nõlval. Selleni jõudmiseks tuli Sumurist sõita Hargami külla, mille lähedal on üle Nubra viiv sild. Seejärel mööda mäeküljesse raiutud kitsast teed 4 km allavoolu tagasi, kus autod laiemale liivasele jõekaldale pargiti ja siis otse üles kaljudele. Asja muutis huvitavamaks see, et inimesed, kes teadsid kloostri juurde viivat õiget rada, olid kas ees ära läinud või päris grupi lõpus. Selle tõttu eksisime ühes kriitilises punktis teelt ja sattusime ronima vaevumärgatavaid radu pidi üle kaljude. Pärast umbes kaks tundi kestnud seiklemist jõudsime viimaks laugemale nõlvale astangu kohal, mille serval klooster ca 300 meetri kõrgusel orupõhjast paikneb.

Ensa Gompa rajajaks peetakse gelugi koolkonna looja legendaarse Tsongkhapa õpilast Changsem Sherap Zangpod, kloostris on säilinud nn lendava munga Dachompa Nima Gungpa jalajäljed (mõnedel andmetel jättis need kivisse Tsongkhapa ise). Meie külaskäigu ajal viibis kloostris viis munka, ent mõnikord pidi see täiesti inimtühi ja suletud olema. Lisaks kuulsatele jalajälgedele tasus vaatamist ka vana tempel oma maalitud seinte ja laetalade ning mõnede askeetlike kujudega.

Lamayuru Gompa (3510 m), mis paikneb 15 km kaugusel Kargili suunas viivast Fotu La kurust, pakub tänapäeval peavarju umbes 50 kagjü koolkonna drikungi haru mungale. Kloostri rajas kuulus mahasiddha Naropa 11. sajandil. Kloostri peatempli Dukhangi paremas seinas on koobas, kus kuulus õpetlane olevat mitu aastat mediteerinud. Teine ja suurem Naropa meditatsioonikoobas asub kloostrialuses liivakivikaljus, milles leidub lisaks sellele muidki väiksemaid koopaid ning hulgaliselt lõhesid, millest viivad üle puust sillad.

Kloostri peahooned on nelja- ja viie- korruselised. Otse nende lähedusse on kerkinud neljakorruseline ja välimuselt kloostrihooneid meenutav hotell, mille söögisaali laiad uksed avanevad otse kloostrisse. Poolkaares ümber kloost- rikalju paikneb asula, mida iseloomustavad arhailised kivimajad, järsult allamäge kulgevad manimüüride ja tšörtenitega tänavad.

Alt vaadates jätab klooster veelgi müstilisema mulje, kuid tõelise elamuse saab see, kes kõnnib munkade elamute ja kloostrit tihedalt ümbritsevate majade vahelt ja alt läbi Naropa koopa juurde. Teel võib sisse astuda Avalokitešvara templisse, milles on 2,4 meetri kõrgune 1000 käe ja 11 peaga kaastundliku bodhisattva kuju ning Singhe Ghangi templisse, kus keskne kuju Vairotšana istub lõvitroonil, pead ümbritsemas Garuda ja müütilised merekoletised. Koopani tuleb tõusta mööda kaljusse raiutud treppi, ületada kaks üle lõhede viivat sillakest ning läbida lühike liivakivisse uuristatud käik. Seal Padmasambhava kuju ees seistes või tagumise koopavõlvi juures põlevate õlilampide ees põlvitades võib unustada kogu maailma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga