Uus-Meremaa vulkaanil suusatamas

Tavaliselt seostatakse teisel pool maakera asuvat Uus-Meremaad fantastilise looduse, roheliste küngaste ja hiiglaslike kauripuudega ning hoopis vähema tõenäosusega otsitakse siitkandist suusatamisvõimalusi. Ometi on siin võimalik vägagi eksootilisel moel ennast proovile panna keset Põhjasaart kõrguvalt vulkaanilt Mount Ruapehult suuskadel alla kihutades. Ene Seppene töötas 2016. aasta hooajal suusainstruktorina Whakapapa ja Turoa suusakuurordis, mis on ainsad aktiivsel vulkaanil asuvad suusamäed maailmas.

 

Tavaliselt seostatakse teisel pool maakera asuvat Uus-Meremaad fantastilise looduse, roheliste küngaste ja hiiglaslike kauripuudega ning hoopis vähema tõenäosusega otsitakse siitkandist suusatamisvõimalusi. Ometi on siin võimalik vägagi eksootilisel moel ennast proovile panna keset Põhjasaart kõrguvalt vulkaanilt Mount Ruapehult suuskadel alla kihutades. Ene Seppene töötas 2016. aasta hooajal suusainstruktorina Whakapapa ja Turoa suusakuurordis, mis on ainsad aktiivsel vulkaanil asuvad suusamäed maailmas.

 

Mount Ruapehut tõstab teiste Uus-Meremaa suusakuurortide seast veelgi rohkem esile võimalus iga päev tööle minnes nalja visata, et äkki täna jääb tööpäev lühemaks, sest 2797 meetri kõrgune vulkaan otsustab purskama hakatata. Viimati juhtus see 2007. aastal ja umbes kümneaastaste vahedega on mingi vulkaaniline tegevus toimunud.

Mäetingimused võivad olla suurepärased. Piisaval hulgal radadel saab end proovile panna nii täielik algaja kui ka juba kogenud sõitja. Sõita saab nii hooldatud rajal kui leida üles ka puutumatu lumega nurgatagused. Kellele meeldib kaljunukkidelt hüppega suusatamist alustada, siis on Turoa ideaalne. Uus-Meremaa kevade poole, meie jaoks septembris-oktoobris, kui teised kuurordid on juba hooaega lõpetamas, võib Ruapehult leida helesinist taevast ning piisavalt valget ja mõnusat lund.

Samas ei saa unustada, et Ruapehu asub üksiku kõrgema punktina keset Põhjasaart, olles seega igast küljest avatud tuultele ja tormidele. Nähtavus võib mõne minutiga täielikult kaduda ning jääolud on ka maailma mastaabis ainulaadsed.

Just Turoale iseloomulikke ohte kirjeldades kasutaksin kahte sõna: nähtavus ja jää. Muidugi oli meil seal selge taevaga päevi, kuid oli ka neid, kus „viis minutit head nähtavust“ ja „viis minutit kohutavat nähtavust“ vaheldusid rütmiliselt terve päeva.

Jääst sõltub palju

Teine suur faktor jää võib ühe tormipäevaga kasvatada majadele, liftitrossidele, -ratastele ja -toolidele nii paksu kihi, et mäe avamine lükkub edasi, sest kõigepealt peavad töötajad liftipostide otsa ronima ning jää metalli küljest lahti taguma. Minevikus on korra liftipost ka ümber kukkunud, sest paaripäevase tormiga posti ühele küljele kogunenud jää muutis raskuskeset niivõrd, et post ei pidanud vastu. Seejärel tehti postid veidi lühemaks. Jää ei ole ainult liftidel ega hoonetel, vaid ka suusatades, eriti kui on plaan minna hooldatud radadest kaugemale. Helesinine jää võib nii ootamatult suusa või lumelaua kandi alla sattuda, et enne kui mõelda jõuad, oled juba kõhuli maas.

Kui nüüd ära sai hirmutatud, siis tegelikult oli seal ka fantastilisi sõidupäevi. Seesama jää suudab luua imelisi vaatepilte, värskelt maha sadanud lumi pakub off-piste aladel ka puudritunnet ning kevadel lõõskab päike nii tugevalt, et jopega sõites hakkab palav ja päikesekaitsekreemi tuleb näole määrida mitu korda päeva jooksul.

Imeline vaade vulkaani tipust

Kellel oskused lubavad, siis unustamatu elamuse saab, kui sõita liftiga üles, võtta suusad-lumelaud selga ning asuda mööda mäekülge ülespoole ronima, sihtpunktiks vulkaani tipp! Mul oli plaan see teekond kevade saabudes ette võtta, aga lumes astudes vigastasin põlve. Suusatada õnnestus küll hooaja lõpuni, ent tunnipikkust ronimist vulkaani tippu ja seejärel keerulist off-piste-suusatamist alla ei soovitatud mul ette võtta. Küll järgmine kord jõuab. Neilt aga, kes tipus käidud said, kuulsin, et vaade on  täiesti uskumatu ja kes tahab kogemusest maksimumi võtta, saab suusatada isegi vulkaanikraatri sisse. Kraatrijärve pole siiski mõtet torkima minna, sest imeliselt türkiissinine vesi on väga happeline.

Enne kui hakata üles rühkima, peab oma oskusi adekvaatselt hindama ning kindlasti ilmateadet vaatama. Abi saab küsida ka suusapatrullilt, sest kuigi vulkaani tippu matkates lähed suusakuurordi piiridest välja ja nad ei saa kinnitada, et nüüd on 100% ohutu minna, siis saavad nad anda informatsiooni, milline on mägi viimasel ajal olnud ja kuidas prognoositakse ilma, ning selle põhjal saad ise otsustada, kas hakata üles minema. Lisaks tuleb hoolega valida minekuaega. Kui Whakapapa poolelt on minek kergem, siis Turoal tuleb rohkem arvestada sellega, kuidas mäeolud päeva ja hooaja jooksul muutuvad – hakates hommikul liiga vara minema, on mägi tegelikult veel jääs ning üks koperdamine võib lõppeda sellega, et libised  terve kõnnitud maa tagumiku peal alla High Noon Expressi lifti juurde tagasi. Üks töökaaslane tegi seda ja ta ei soovita enda jälgedes käia. Hakates üles ronima aga siis, kui pole ilmateadet vaadanud, võib leida end nii tihedast pilvesupist, et ei näe isegi väljasirutatud kätt, ning siis on vaja mäelt allasaamiseks abi kutsuda. Suuskadel kohvimeister

Mis andis mulle aga võimaluse nelja kuu jooksul ühe kuurordi võimalustega nii põhjalikult tutvuda, oli sealsamas töötamine. Laiast töövalikust proovisin kahte ametkohta. Muide, suusakuurordis töötamine ei tähenda seda, et peab oskama suusatada või lumelauaga sõita. Meil oli hooaja jooksul tööl nii neid, kes said esimest korda talvesporti proovida, kui ka neid, kes kordagi mäe peale ei jõudnud. Samas on aga töid, kus ilma suusatamiseta ei saa. Üks ametikoht, mis seda nõudis, oli ka barista. Kui kergitada  kulmu, et miks peaks üks kohvimeister laua või suuskadega toime tulema, siis asja selgitab vast see, et minu töökohaks oli Turoa kolmest kohvikust kõrgeim, umbes 2080 meetri peal asuv Giant Café. Kui üles mäkke sai lifti või rajamasinaga, siis allatulek käis suuskade või lumelauaga. Välja arvatud see üks kord hooaja alguses, kus tiim viidi üles ja toodi alla helikopteriga. Mul oli see päev kahjuks küll vaba... Kuna helikopterit üldjuhul transpordiks ei kasutatud, siis hakates määrama, kes kus kohvikus töötab, sai otsustavaks oskus suusatada või lumelauaga sõita.

Tööpäeva lõpp oligi tihtipeale see päeva parim osa. Kuigi meie kohvik sulges uksed varem, kui liftid kinni pandi, oli vaja koristada, järgmiseks päevaks asjad valmis sättida ning väljasolevad pingid ja varustusehoidjad seina kõrvale tarida, et rajamasin saaks öösel oma tööd teha. Nii et kui viimaks oma varustuse selga saime, olid nõlvad inimestest tühjad. Ohutuse pärast oli meile määratud kaks rada, mida mööda pidime alla sõitma. Juhuks kui midagi juhtub, siis vähemalt oleks suusapatrull teadnud, kust meid leida. Mis seal salata, hea ilma korral kasutasime mõnikord siiski teisi radu, kuid teinekord oli just mööda määratud rada rajamasin alla läinud, nii et saime täiest kõrist ja rõõmust huilates mööda värsket rada allapoole kihutades päeva ühe ideaalse sõiduga lõpetada.

Alati ei läinud allaminek aga rõõmuhõisete saatel. Kui liftid olid halva nähtavuse tõttu ammu suletud, ei saanud meiegi kohvikusse ööbima jääda. Ühel eriti halva nähtavusega pärastlõunal tuli patrull meile kaks korda sõnu peale lugema, et oleksime eriti ettevaatlikud ja hoiaksime kokku. Ja siis me sõitsime, jalg all värisemas, nii tihedas pilveudus, et kadus ära igasugune suuna- ja kiirusetaju. Ei saanud enam aru, kas oled veel raja peal või rajalt väljas, kas liigud alla või üles, paremale või vasakule ning muidugi – kas üldse liigud?! Vaatad, et maja tuiskab mööda: ahhaa, järelikult liigun. Teinekord oli alla sõites vaja võistelda tuultega, mis sind uuesti ülesmäkke üritasid puhuda, või siis näkku sadava lume/vihma/jäävihmaga. Alla me iga kord aga ühes tükis jõudsime ning nendest üksikutest kohutavatest allatulekutest on nüüdseks saanud lahedad mälestused.

Lisaks oli võimalik suusatada ka keset tööpäeva. Liiga vähe tööd? Selge, keegi võib varustuse selga panna ning tund aega ringi sõita. Võileivad otsas? Okei, aeg alla sõita, et peaköögist vajalik moon üles tuua. Munad vaja alla viia? Mune täis kast käte vahele ning minekut. Kui õigesti mäletan, pidin alla viima 76 muna. Kahe ja poole kilomeetri pärast alla jõudes ei olnud neist mitte ükski katki läinud! Nii et lisaks suutlikkusele end olematu nähtavusega tervelt alla tuua pidin olema võimeline suusatades ja lauatades ning samal ajal kasti või muud vajalikku kandes mäe peal liikuma.

Muidugi oli seal veel töid, millega Eesti kohvikutes töötades kokku ei puutu. Pärast tormi oli igal pool jää. Võtsime siis pesapallikurikaid meenutavad puitmalakad kätte ja hakkasime jääd taguma. Tagusime seni, kuni jää alla andis: treppidelt, seintelt, pinkidelt, suusa-lumelauahoidikutelt ja rõdupiiretelt. Pärast väga suuri torme oli vaja lund kühveldada – esmalt selleks, et kohvikusse sisse pääseda, ja siis selleks, et ventilatsiooni kaudu kohvikusse sadanud lumi välja visata. Need päevad, mil mägi oli ilma tõttu külastajatele suletud, pidime meie mõnikord end siiski soojast voodist välja ajama. Näiteks kui tellitud kaup metallkonteineris juba kohviku ukse taga ootas, sõitsime rajamasina taga üles, ladusime tuulega võideldes konteineri tühjaks ja olenevalt ülemuse otsusest kas tulime rajamasinaga alla või võisime alla suusatada.

Esimesena mäkke, viimasena alla – unistus või reaalsus?

Working Holiday Visa piirab töötamist kolme kuuga ja kui see aeg läbi sai, pidin baristaametiga hüvasti jätma. Õnneks mitte aga mäega. Giant Caféga samas hoones asub ka suusapatrulli staap ning nendega suheldes mainis üks töötaja muu jutu sees, et on end laviini päästekoerte treenimise jaoks lume sisse peitnud. Selle peale läksin mina muidugi põlema, et ma tahan ka! Ja saingi! Kaevati lumekoobas, mina pugesin sinna peitu ja mõne aja pärast, et maapinnal olevad lõhnad jõuaksid lahtuda, toodi koer kohale, kes siis mind edukalt üles nuuskis ja välja kaevas. Sellest suhtlusest – mina peidan end auku, koer ja koerajuht otsivad mind üles – kasvas välja mu teine töökoht mäel ja võimalus jääda veel kuuks ajaks. Kuna mul ei ole vastavat kvalifikatsiooni, ei saanud ma töötada suusapatrullina, vaid vabatahtlikuna rajaohutuse valdkonnas kaasa lüüa.

Esimesena üles mäkke, viimasena mäest alla. Vahepealsesse aega mahtus akutrell käes mööda mäge ringisuusatamist, bambuspulkade ja lintide-võrkudenööride paikapanemist, hoiatussiltide igahommikust lume sisse puurimist ja igaõhtust äravõtmist ning rajatähiste ümbertõstmist. Rajatähiseid sai nii tervel kujul ümber tõsta kui ka tükke üles korjata – mida rohkem kevade poole, seda enam sulas lume alt välja oranže plastjuppe, mis olid terve rajatähise kujul rajamasina alla sattunud ja sealt siis saja väikese tükina välja tulnud.

Töö, mis mulle kõige rohkem meeldis, oli mäe värvimine. Punast, sinist või lillat värvivett täis kanister käes või õla peal, sõitsin mööda nõlvu ringi ning jätsin endast maha joone, mis algul võib tunduda küll mäe rikkumisena − ilus valge lumi ja siis järsku mingi lilla joon! −, kuid selle kasu tuli ilmsiks siis, kui nähtavus udusupiks muutus. Sellise udu sees maa peal sinise joone nägemine oli tõeline õlekõrs eriti neile, kes ei veeda iga päev aega Turoa nõlvu uurides. Joone järgi sõites võis kindel olla, et jõuad ohutult alla välja ega sõida vahepeal kogemata mustale nõlvale või üldse üle ääre. See muidugi tähendas, et kes tahes seda joont vedas, pidi kas või kõhutunde abil teadma, kuhu ta parasjagu läheb. Terve hooaja peale juhtus küll hetki, kus üks või teine värvija natuke puusse pani, aga 99% ajast võis joone peale kindel olla.

See on uskumatu mägi, mis oma ainulaadsusega hirmutab ja võlub, kuid jääb kindlasti meelde. Kandideerisin sinna tööle justkui puhtjuhuslikult ja selle nelja kuuga jäi Turoa nii hinge, et kindel plaan on 2017. aasta talvehooajal taas kord tuttavatel radadel ringi suusatada. Kui ka sina vulkaanile talverõõme nautima satud, tule ja ütle tere!

Tekst: Ene Seppene Fotod: Peeter Sepp, Ene Seppene

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga