Aime Hansen on proosakirjanik, luuletaja ja kunstnik. Muu hulgas on ta kirjutanud kolm reisiraamatut: „Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood“ (2009, tunnistati aasta parimaks reisiraamatuks) ning „Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas“ (2011). Vahepeal elas Aime mõnda aega Uus-Meremaal ja kirjutas sealsest elust ka põhjaliku raamatu, „Uus-Meremaa sõnas ja pildis“. Raamatust ja kaugest maast vestles Aimega äli Mõttus.
Mida pead oma reisiraamatu kõige unikaalsemaks jooneks?
Ikka seda, et see on kirjutatud pea alaspidi. Eesti poolt vaadatuna rippusin ma oma tooliga põranda küljes nagu kärbes laes, kui käsikirja arvutisse toksisin. Tee järele! Uus-Meremaa asub peaaegu täpselt maakera vastasküljel.
Kui kaua sõit aega võtab?
Vahemaandumisteta otselend poleks väga hull, aga sellist pole olemas. Reaalsuses, Tallinna lennujaamast Aucklandi või Wellingtoni 2–3 ööpäeva, koos vahemaandumiste ja ümberistumistega.
Kuidas Sa iseloomustaksid oma uut raamatut?
Seekord on tegemist klassikalise reisiraamatuga – erinevalt kahest varasemast teise-ühiskonna-kogemusel põhinevast raamatust. Uus-Meremaa vastu on viimasel ajal suur huvi tekkinud, kuid näib, et paljudele inimestele on ta valge laik. Kauge maa kohta on liikvel igasugu müüte.
Seetõttu võtsin üheks eesmärgiks anda teavet selle maa mineviku, tänapäeva, looduse, ühiskonna ning peamiste rahvusgruppide, maooride ja kiivide (valge elanikkonna hüüdnimi) kohta. Siiski see ei ole igav informatsioon, vaid kirja pandud mängulise ja lustilise sulega. Selle kõrval on ka subjektiivsed muljed, kohtumised inimestega jne.
Endale pakkus suurt lõbu kirjutada peatükki „Omapärane Uus-Meremaa“, kuhu on pandud kirja kõik teistsugune, mis mulle kui eurooplasele silma hakkas. Suur osa raamatust ongi kirjutatud läbi huumoriprisma ning vahele on pikitud seiklusi ja lugusid minevikust ja tänapäevast. Soovisin lugejale luua pildi Uus-Meremaast, kuid hõlpsasti loetavas ja meelelahutuslikus vormis.
Pilte panin ka kamaluga: Uus-Meremaa on minu meelest nii fotogeeniline! Vahendatud kogemused põhinevad nii kohapeal elamisel kui rännakutel: elasin Põhjasaarel ning kolasin ringi nii Lõuna- kui Põhja- saarel.
Keda näed oma raamatu lugejatena?
Arvan, et sobib laiale lugejaskonnale, tugitoolireisijast seljakotirändurini – kõigile, kes selle kauge maa vastu huvi tunnevad.
Mis seal Uus-Meremaal siis tegelikult toimub?
Esimene müüt, mille ümber lükkan: see ei ole troopiline maa! Siinne loodus on kummaline segu troopikast, tundrast, Himaalajatest, Šveitsist, kivisöeajastust (hiidsõnajalgade padrikud tee ääres!) ning Priit Pärna joonistatud neoonrohelistest küngastest. Ausalt öeldes, ma ei ole nii imelikku loodust varem näinud.
Ning muidugi termaalmaastikud roheliste, oranžide ja mulinal keevate järvedega ning vulkaanid, mis vedelevad autoteede ääres nagu maailma kõige tavalisemad asjad. Muuseas asuvad siin populaarsed Lõunamere suusakuurordid: talvel tuleb mõnedes kohtades lumi maha. Üks neist paikneb tuntud aktiivse vulkaani Ruapehu jalamil. Tühja sellest, et see purskab umbes iga 50 aasta tagant! Kohalikud käivad selle jalamil lumes möllamas ja õlut joomas.
Mis puutub inimestesse, siis põlisrahvus on maoorid, mitte aborigeenid, nagu sageli ekslikult arvatakse. 19. sajandil sai maast briti koloonia ning praegu on ülekaalus valge elanikkond. Kuid ka maoorid elavad siin edasi.
Märkasin, et maooride arvulisest vähemusest hoolimata oled nende kultuurile ja ajaloole pühendanud tervelt neli peatükki.
Ilma maoorisid mõistmata ei ole minu meelest võimalik mõista Uus-Meremaa minevikku ega tänapäeva. Nemad elasid siin sajandeid enne valgete sissetungi. Peale selle, nende kultuur on väga huvitav, kubiseb põnevatest detailidest.
Uus-Meremaa algne nimi oli Aotearoa – Pika Valge Pilve Maa. Maooride esiisad tulid kuskilt Vaikse ookeani saartelt. Maoori müütides on selle paiga nimi Hawaiki.
See on nende kujutluses paradiislik algne kodu. Sisserändajad tõid kodusaarelt kaasa müüdid, mõtteviisi, traditsioonid. Tänaseni on maooridel palju ühisjooni teiste polüneesia rahvastega. Kuid eraldatuses ja uudses looduslikus keskkonnas tekkisid ka erijooned, kokkuvõttes see, mida me tänapäeval tunneme maoori kultuurina.
Maoori ühiskond oli enne valgete sissetungi ülimalt eksootiline. Nende igapäevane elu oli tihedalt põimunud maagia ja müstikaga, nõid oli ametlik elukutse nende ühiskonnas. Peale selle olid maoorid muistsel ajal sõjamehed ja kannibalid, kes küpsetasid vaenlasi õhtusöögiks.
Paljud jooned muistsest kultuurist on säilinud tänapäevani. Näiteks hõimuline jaotus, hõimutraditsioonid, uskumused jne. Euroopas võib-olla teatakse hakat – see on maoori sõjatants, kus kamp turskeid mehi keelt viibutab ja jalgu trambib. BBC reklaamiklippides on seda näidatud. Peale selle teatakse ehk mokot – see on traditsiooniline maoori tätoveering.
Aga valged inimesed ehk kiivid?
Nendest on ka juttu, muidugi. Suurem osa kiivide esiisasid tuli Inglismaalt ning esimesel pilgul tundub, et see on lihtsalt üks Lääne kultuuri versioon. Kuid pikemat aega kohapeal viibides selgub, et kiividega juhtus sama, mis maooridega: eraldatuses muutusid nad omaette hõimuks. Nad on nendel kaugetel saartel loonud omapärase kiivi kultuuri. Selles on midagi sürreaalset, lapsemeelset, kentsakat – mitte halvas mõttes. Lähemal vaatlusel tundub, et sealne valge ühiskond ei ole õieti Ida ega Lääs, Põhi ega Lõuna – see on asi iseeneses.
Ühesõnaga, üks omapärane koht see Uus-Meremaa?
Kahtlemata. Minu enda üks lemmikpeatükke on „Uus-Meremaa vahelugemised“ – olen sinna kogunud omapäraseid lugusid, mis minu meelest saavad toimuda ainult Uus-Meremaal. Näiteks lugu taniwhast, maoori koletisest, kes paar aastat tagasi takistas teedehitust. See oli rahvusvahelistes uudistes!