USA looduspärlid: rahvuspargid

Kaidi Kasenõmm veetis Baltic-American Freedom Foundationi programmi raames töötades ühe aasta Ameerikas Californias. Tööst vabad hetked kulusid California mitmekesise looduse ja rahvusparkide avastamiseks.

Kaidi Kasenõmm veetis Baltic-American Freedom Foundationi programmi raames töötades ühe aasta Ameerikas Californias. Tööst vabad hetked kulusid California mitmekesise looduse ja rahvusparkide avastamiseks.

On reede õhtu ja Ameerikas on tulemas üks paljudest riigipühadest – septembri esimese esmaspäeva töölispüha. Pikk nädalavahetus tähendab, et üks osa linnainimesi pakivad juba neljapäeval pool oma maisest varast autosse, või veel parem, treilerisse, nihverdavad end reede lõuna paiku töölt ära, istuvad sellest hoolimata linnast välja sõites vähemalt kaks tundi kiirteel ummikus ja jõuavad hilisõhtuks mõnda väljavalitud looduskaunisse paika. Kuna California on mägine, võib sõitma hakata ükskõik mis suunas, sest matkaradu leiab pea igalt poolt. California jagab rahvusparkide arvult USA-s esikohta Alaskaga – mõlemas osariigis on neid kaheksa. Kuigi ka ühepäevane väljasõit mõnesse neist eriilmelistest parkidest on väärt kogemus, tasub tõelise elamuse saamiseks sõltuvalt pargist ette võtta vähemalt mõnepäevane kuni nädalane reis. Tähistaeva all telgis Ööbimisvõimalusi on rahvusparkides hulgem – lisaks telkimisele ka erineva mugavus- ja hinnatasemega hotellid ja motellid, mis paiknevad enamasti parkide lähedal asuvates väikelinnades. Telkimine on rahvusparkides tehtud mugavaks ning pakub lisaks looduslähedasele elamusele ka üsna kena hulga kokkuhoitud dollareid – ühe platsi eest tuleb keskmiselt välja käia 15–25 dollarit öö eest.

Rahvusparkide telkimisalad on enamasti üsna suured, neis on keskmisel 50–100 platsi, ja ühes rahvuspargis on neid paari kuni mitmekümne kilomeetri raadiuses mitu. Iga telkimisala juurde viib korralik tee ning autoga saab sõita otse enda platsi kõrvale. Rahvusparkide suuruse tõttu tuleb ka ööbimisplatsilt matkarajale sõita tavaliselt kas autoga või mõnes kohas toimiva pargibussiga. Matkamine Ameerika moodi on üsna mugav ja võib kulgeda ühest parklast teise sõiduga ning rasket seljakotti ei pea tingimata kaasas kandma.

Telkimisplatside vahele mahub hulganisti tualetimajakesi, mis ulatuvad askeetlike tingimustega külma vee ja elektrita hoonetest kuni sooja duši ja pesupesemisvõimalustega majakesteni. Viimased on siiski erandid ja asuvad pigem suuremate rahvusparkide keskuste telklates. Ühele telkimisplatsile on lubatud kaks sõiduautot või üks karavan, paar telki ja kuni kuus inimest. Eesti armsad RMK kohakesed keset eimiskit on hoopis teistmoodi luksus.

Iga telkimisplats on varustatud tuletegemisrõnga ja metallist karupuuriga, kuhu tuleb ööseks panna kõik söödav (sh hambapasta), sest halvemal juhul võib muidu hommikul ees oodata karu poolt lömmi lõhutud auto ja kahetsus eelmisel päeval esiistmele unustatud võileibade pärast. Sellekohaseid tõestisündinud videoid näidatakse sageli hoiatusmaterjalina rahvusparkide infopunktides.

Yosemite

California osariigis asuv Yosemite rahvuspark (hääldada rõhuga teisel silbil yo-SE-midii) on USA üks kuulsamaid looduspärleid, mis on tuntud imeliste vaadete, koskede, graniitkaljude, järvede ja mägede poolest. Pargis kasvavad hiiglaslikud sekvoiad ja samas on võimalik näha ka jääliustikke. Kuigi Yosemite laiub 3000 ruutkilomeetril ehk Tartumaa suurusel maa-alal, on 95% sellest metsik loodus.

Yosemite’s pettuda on väga keeruline, kuna elamusi leiab siit nii kirglik matkasportlane kui ka rahulikku puhkust otsiv turist. Seepärast ongi park ääretult populaarne ja seda külastab aastas ligi neli miljonit inimest, kellest valdav osa veedab aega pargi keskmes paiknevas Yosemite orus – 18-ruutkilomeetrisel alal, kus asub suur hulk pargi matkaradu, hotellid, telkimisplatsid ja söögikohad. Kuigi see kõik võib kõlada nagu ülerahvastatud turistilõks, leiab pisut eemale sõites hõlpsalt ka inimtühje kohti ning kilomeetrite kaupa metsikut loodust ja maagilisi vaateid. Huvidele ja eelarvele vastava ööbimiskoha ja tegevusprogrammi leiab igaüks, kuid broneerimisega tuleb olla varajane – isegi Yosemite telkimisplatsid müüakse suveperioodiks välja mitu kuud varem.

Paljude arvutiekraanide taustapildina tuntud nn tunnelivaade on Yosemite tunnusmärk. Rahvuspargi oru kohal kõrguv El Capitan on üks populaarsemaid kaljuronimiskohti terves maailmas ning kuulus Half Dome’i matk paneb proovile ka kõige sitkemad matkajad. Selle kõrval jätkub pargis ka hulgaliselt lühemaid matka- ja jalutamisradu, mis on jõukohased kõigile külalistele. Paljud rajad saab läbida mõne tunni ja väikese seljakotiga, nii et õhtuks suundud tagasi oma telkimisplatsile. Mitmepäevased matkajad peavad metsikus looduses ööbimiseks end registreerima ja taotlema vastava loa.

Matkarajad on alati tähistatud ja hästi läbitavad ning neilt eksida on väga raske. Enne teele asumist tasub kontrollida, mitusada meetrit rada tõuseb, kuna see annab matka raskusest sageli parema ettekujutuse kui teekonna pikkus. Alati tasub jälgida, kas rada on ringikujuline või tuleb ülesronimise järel sama teed alla laskuda.

Lisaks sellele, et pargis saab oma silmaga näha mitmesajameetriseid sekvoiapuid, on Yosemite’st üsna keeruline lahkuda, ilma et oleks näinud metsikuid loomi. Kui karude kohtamine on seal pigem haruldane, siis põdrad, kitsed, pesukarud ja koopaoravad on pargis üsna levinud asukad. Autoga läbi pargi sõites juhtub sageli, et märkad tee kõrval mõnekümne meetri kaugusel põõsas sahistavaid sarvi või pead kivil piknikku pidades eemale peletama võileivajahil oravaid.

Kuigi kõik Yosemite’d läbivad teed pakuvad hingematvaid vaateid, tasub kindlasti läbi sõita Tioga Road, mis kulgeb läbi kogu pargi ja on lume tõttu avatud vaid suvel –tavaliselt juuni algusest kuni novembrini. Kuigi Yosemite paneb ahhetama juba päevavalguses, ei tasu unustada ka öist tähevaatlust –suurlinnatuledest mitusada kilomeetrit eemal laiuvat tumemusta Yosemite taevast kaunistab selgel öösel tuhandetest tähtedest koosnev särakuppel. See on vaatepilt, mis jääb meelde elu lõpuni.

Redwoodsi rahvuspark

800 km kaugusel Yosemite’st põhja pool asub Redwoodsi rahvuspark. California osariigi tipus, ranniku lähedal paiknev viiesajaruutkilomeetrine vihmametsade ala on maailmas omalaadne seal kõrguvate punapuude pärast. Need on maailma pikimad puud (mõni isegi üle 100 meetri), mis kuuluvad sekvoiade ehk maailma tüsedamate puudega samasse perekonda. Keskmine punapuu on 500–700-aastane ja kõige eakamad neist isegi paari tuhande aastased.

Punapuid kasvab ainult Californias, kõrvalosariigis Oregonis ja samuti Hiinas ning kardetavasti on kõik USA-s asuvad punapuud saja aasta pärast hävinud. Kui veel 1850ndatel aastatel kõrgusid nad 8000 ruutkilomeetril, siis tänaseks on 90% sellest kasvualast hävinud. Nimelt jäid punapuud üsna julmalt ette 1860ndatel aastatel Californiasse saabunud kullakaevajatele, kes puid rikkuse leidmise lootuses tohutul hulgal maha raiusid. Kuigi 1920ndatel aastatel alustati suuri pingutusi puude säilitamiseks, on möödunud sajandi põuad ja õhusaaste jätnud neile omakorda pöördumatu jälje. Seda enam tasub ära kasutada võimalus need looduse imed oma silmaga ära näha.

Redwoodsi rahvuspargis on muide filmitud „Jurassic Park” ja seal ringi kõndides ei ole vaja palju kujutlusvõimet, et tunda, kuidas iga hetk võib mõni dinosaurus pea hiiglaslike taimede vahelt välja pista. Kuuldavasti ei ole nii viimasel ajal juhtunud, kuid sellest hoolimata pakub ainulaadne punapuumets kirjeldamatu elamuse. Silmale nähtamatud puutipud, ümbritsevad häälitsused, niiske õhk ja lopsakas rohelus on hoopis teistmoodi maailm kui ülejäänud kuivusele ja pruunile maapinnale kalduv California.

Joshua Trees

Osariigi teises, lõunapoolses otsas paikneb eelnevast sootuks erinev rahvuspark Joshua Trees. Tuhandetel liivastel kilomeetritel laiuv kõrb on kuulus kidurate ja äratuntava kujuga Joshua puude poolest, mis mõjuvad avaras kuumas keskkonnas ääretult lummavalt.

3000-ruutkilomeetrine rahvuspark on paljude teistega võrreldes üsna väike, kuid pakub sellest hoolimata erakordset kogemust. Suvel tasub arvestada päevasel ajal paberkuiva õhu ja kuuma ilmaga (kuni 38 kraadi) ning ajastada jalutuskäigud varahommikuks või hilisõhtuks. Mugavam külastusaeg on kevadel ja sügisel, mil temperatuurid kõiguvad 10–29 kraadi vahel. Matkamisest populaarsemgi on park kaljuronijaile ning soe kuuvalgus, tuules liikuvad kõrbetaimed ja eemalt kostvad koiotihuiked sobivad suurepäraselt ka öiseks tähevaatluseks.

Joshua Trees on muuhulgas saavutanud USA-s legendaarse kuulsuse mõnuainetega eksperimenteerijate seas, kes tulevad isoleeritud keskkonda psühhedeelseid elamusi ja spirituaalseid rännakuid kogema. Inspiratsiooni on pargist saanud ka rokkbänd U2, kes nimetas Joshua Tree järgi oma viienda stuudioalbumi.

Tekst ja fotod: Kaidi Kasenõmm

Viis rahvusparki, mida tasub külastada väljaspool Californiat

Yellowstone, Wyoming

Yellowstone asutati 1872. aastal ja seda peetakse maailma esimeseks rahvuspargiks. Ligi 9000-ruutkilomeetrisel vulkaanilisel alal on kokku üle 300 geisri ja kümne tuhande kuumaveeallika, mis pakuvad külastajaile imelist värvidemängu. Kuulsaim geiser Old Faithful purskab iga 35–120 minuti tagant kaks kuni viis minutit kuni 30 meetri kõrgusele. Suursuguses pargis pakub silmailu ka Yellowstone’i kanjon ja järv, lumised mäetipud ja lopsakad metsad. Yellowstone’is on Mandri-Ameerika tihedaim imetajate asustus – kokku ligi 70 liiki. Piisonikarjade ja põtradega kohtumised on seal üsna tavalised, näha võib ka grisli- ja mustkarusid, hirvesid, koiotte, kopraid jt asukaid.

Rocky Mountains, Colorado

Colorado pealinnast Denverist kõigest pooleteisetunnise autosõidu kaugusel asuv Rocky mäestik on, nagu nimigi ütleb, mägine rahvuspark, mille kõrgeim tipp on 4400-meetrine Mount Elbert. Parki läbib ligi 80-kilomeetrine käänuline Trail Ridge’i tee, mis üllatab sõitjaid üha lummavamate vaadetega Rocky mäestikule, metsadele ja orgudele. Samuti on pargis imeilusaid järvi, mille kaldal tervitada päikesetõuse, nt Bear Lake, Dream Lake, Sprague Lake jt. Rocky rahvuspargis leidub matkaradade lähedal ka üksikuid puitplatool asuvaid telkimisplatse, mis on võrreldes paljude teiste parkidega haruldane võimalus privaatsemaks telkimiseks. Kontrastiks soojematele osariikidele on Colorado loodus hoopis rohelisem ja õhk klaarim, eriti ilus aeg Rocky mäestiku külastuseks on värviline varasügis.

Denali, Alaska

Denali on USA tõenäoliselt kõige puutumatuma loodusega rahvuspark, mis laiub Alaska osariigi subarktilises kliimas. Parim aeg Denali külastamiseks on maikuu ja juuni esimene pool, mil temperatuurid on sarnased Eestiga, ööd valged ning sääsed ei ole veel parki vallutanud. Denalis saab isikliku autoga sõita vaid 20 kilomeetri kaugusele parki ning sealt edasi retrohõngulise pargibussiga, kusjuures poolepäevane sõit mööda käänulist teed pargi keskmesse on elamus omaette. Bussi lõpp-peatus asub Wonder Lake’i järve juures, kuhu saab ööseks püstitada telgi ning kust avaneb parim vaade pargi Denalile (varem Mount McKinley), Põhja-Ameerika kõrgeimale mäele, mille tippu õnnestub näha vaid väga selge ilmaga. Lisaks sellele on Denalis pea võimatu vältida karude, põtrade ja kotkaste nägemist. Denali rahvuspargis on filmitud ka tuntud linateos „Into the Wild”.

Zion, Utah

Utah' osariigis asub lähestikku mitu rahvusparki ja vast kõige tuntum neist – Zion – on imeline oranž-punaste kivimite ja kanjonite maailm, mis on piisavalt kompaktne ka paari- või kolmepäevaseks külastuseks. Pargi kuulsaim matk Angels Landing on paaritunnine ülesmäge suunduv rada, mille lõpuosas tuleb kasutada ka rajale kinnitatud metallkettide abi, kuid mis pole sellegipoolest kontimurdev ega nõua professionaalset matkavarustust. Autasuna ootab matka lõpus imeline 360-kraadine vaade Zioni kanjonile ja orgudele. Lisaks Zionile tasub külastada ka samas osariigis asuvat Archesi rahvusparki, kus saab imetleda sadu fotogeenilisi looduslikke kaari – erosiooni tõttu tekkinud punased kaljusillad on muuhulgas tuttavad „Indiana Jonesi” filmidest.

Acadia, Maine

Acadia rahvuspark on USA idakalda üks tuntumaid rahvusparke, mis on kuulus Cadillaci-nimelisel mäel nähtavate imeliste päikesetõusude poolest. Mt Deserti saarel asuv Acadia park lubab nautida nii ookeanivaateid, maalilisi lahesoppe, mägist maastikku, männipuid kui ka lopsakaid aasasid. Parima ülevaate saab pargist, läbides 30-kilomeetrise Park Loopi tee, mis kulgeb kõrgel rannikuäärel ja suundub läbi mägiste metsade ja orgude pargi keskmesse. Lisaks jalgsimatkale sobib Acadia suurepäraselt rattasõiduks ning paadi- või kajakireisideks.

Tekst: Kaidi Kasenõmm Fotod: Dreamstime

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga