Kuidas näha ja koguni pildistada karusid, kotkaid, kakke ja muid haruldasi loomi vabas looduses? Sven Začek annab nõu.
Looduse, eriti loomade ja lindude pildistamisel on väga suur osakaal eeltööl. Võib öelda, et eeltöö moodustab heast pildist isegi 80%. Tuleb tunda pildistatava elu-olu ja leida tema jäädvustamiseks sobiv paik ning hetk. Kui süda ihkab piiluda metsakuningate – karude, huntide, kotkaste ja kakkude mängumaale, siis seda raskemad on ettevalmistused. Tihti aga just neid haruldasi ja majesteetlikke liike näha soovitaksegi.
Üks võimalus nimetatud elukaid pildistada, on loota õnnele. Nagu öeldakse, kes otsib see leiab – tõepoolest võib juhtuda nii, et sobivates paikades palju ringi hulkudes satumegi kokku soovitud elukaga. On selge, et juba pelgalt tema nägemine on suur õnn. Tõenäosus, et nägemine toimub ka sobivates pildistamistingimustes, on sama väike kui saada loto peavõit.
Teine võimalus on ehitada püsiv pildistamisvarje ning hakata seda sisse söötma. Võib võtta aastaid, kuni loom või lind seal käima harjub ning ennast pildistada lubab. Enamik loodusfotohuvilisi käib tööl ja nende looduse nautimise aeg on piiratud nädalavahetuse ja puhkuseajaga. Nii pole võimalik tagada, et varje ees oleks pidevalt süüa ja seepärast ei teki loomadel seal käimise rütmi. Selline varje ei tööta. Pealegi ei ole ju mõeldav, et iga loodusfotograaf omale varje ehitaks ja kotkaid söödaks. Niimoodi oleksid kõik sobivad metsad onne ja raipehaisu täis.
Ent on ka kolmas võimalus – paljud raske eeltöö ära teinud fotograafid on nõus tasu eest oma sissetöötatud varjet rentima. Lööge lahti internet, otsige ning peagi avastate, et unistatud loo- made vabas looduses nägemiseks ei pea isegi väga kaugele sõitma.
Loodusfoto teenusena on üldiselt väga kallis – öö varjes võib maksma minna rohkem kui kõrge klassi hotellis. Karud, kotkad ja kakud on looduses kõige põnevamad ja raskemini kättesaadavad liigid, seega kui keegi on nende püüdmiseks suure töö ja vaeva ära näinud, siis tahab ta ka väärilist tasu.
Võtame kõigepealt karupildistamise, millest sai kogu loodusfototurism kunagi alguse. Juba istuda varjes keset metsa või rabajärve ääres ja oodata karu tulekut, on kogemus omaette. Kirjeldamatu on aga tunne, kui karu lõpuks tulebki ja asub oma loomulike toimetuste kallale. Selliste elamuste eest tasub maksta. Karu- ja kakupildistamise huvilistel soovitan uurida veebilehekülge: www. finnature.fi.
2009. aastal märkisid ennast loodusturismi kaardile ka Eesti tegijad Ida-Virumaal. Nimelt avati seal sel suvel Eesti esimene karupildistamise varje, kuhu saab minna igaüks. Kontakt ja info: www.natourest.ee.
Teine suurem valdkond loodusfototurismis on kotkaste pildistamine. Kuigi ka siin olid pioneerideks meie põhjanaabrid soomlased, siis hetkel pakub parimaid pildistamis- ja vaatlusvõimalusi Norra perefirma Norway Nature (www. norway-nature.com): kalju- ja merikotkad talvisel söödakohal ja veest kalu püüdvad merikotkad suvel. Kotkaste suursugusus omandab lähedalt vaadates hoopis uue mõõtme.
Loodusturism on viimastel aastatel väga populaarseks muutunud, sest üha enam inimesi on loobumas linnareisidest ega taha enam vahtida vanu ehitisi, ja nüüd on nad pöördumas teistsuguste, turvaliselt adrenaliini pakkuvate emotsioonide juurde looduses. Seepärast tuleb oma soovid teenusepakkujatele aegsasti edastada. Koha saamiseks tuleb reisi tihti tervelt aasta ette planeerida.
Siiani pole ma veel kohanud või kuulnud inimesest, kes poleks loodusfototeenusega rahule jäänud. Võimsad looduselamused tekitavad sõltuvust ja kui olete korra juba näpu loodusturismile andnud, siis hakkate kiiresti Egiptuste, Madeirade ja teiste reisisihtide põnevuses kahtlema ja nende maksumust ümber arvutama karuvarjes olemise ajaks.