Uno Laur. Tuulepealne meri – Meenutusi meresõidust Kaug-Idas 1950. aastatel.

Üks mu mereromantikat kenasti piitsutanud teos on olnud Peeter Mendre raamat „Kolmkümmend aastat meremehena Kaug­-Idas“, mis ilmus 1940. aastal ja räägib eesti mehe teenistu­sest teispool Siberit, esmalt tsaari­ajal Vladivostokis, Sahhalinil ja sealkandis, ning seejärel, enamlaste võimule tulles, Hiinas.

Üks mu mereromantikat kenasti piitsutanud teos on olnud Peeter Mendre raamat „Kolmkümmend aastat meremehena Kaug­-Idas“, mis ilmus 1940. aastal ja räägib eesti mehe teenistu­sest teispool Siberit, esmalt tsaari­ajal Vladivostokis, Sahhalinil ja sealkandis, ning seejärel, enamlaste võimule tulles, Hiinas.

Nüüd on üks meie legendaarsemaid elusolevaid kapteneid Uno Laur pannud kirja oma meenutused meremeheelust Kaug­Idas 1950. aastail. See on teos aurulaevade ajastu lõppvaatusest, eesti merenduse venestamisaastatest, raamat noore mehe unistustest kaugete maade järele, rängast tööst ja nõukogude tege­likkusest.

Uno Laur (s 1928) lõpetas Tallinna merekooli esimese sõjajärgse lennu 1949. aastal. Kohe seejärel siirdus ta tööle suure kodumaa teise serva – Kamtšatkale, Kaug-Ida merelaevanduse alluvusse, kus ta õppis 9 aastat tundma Vaikse ookeani tormist palet.

Raamat annab põhjaliku ülevaate, milline nägi välja toonase meremehe argipäev, kuidas impeeriumi kauges provintsis töötati, elati ja lõbutseti. Lisaks on autori erilise huvi ja vaatluse all Kaug-Ida loodus. Samuti antakse lühiportreid mitmetest meremeestest, kellest eestlaste saatused on meile kindlasti kõige huvipakkuvamad. Mõnigi neist kaasmaalastest, kes omal ajal Kaug-Idas elas ja töötas, vääriks kindlasti omaette raamatut (Maks Krasna näiteks).

Paaris kohas viskab vana meremehe jutu sisse ka mereteema varjukülgi – pikki joomapidusid ja truuduseta naisi, aga üldiselt on Uno Lauri meenutused äärmi­selt diskreetsed. Jutustajaks on ju mees, kes oma härrasmeheliku käitumise ja intelligentse olemise tõttu pidanuks oma meremehetee pigem läbima mõnel inglise reisilaeval, mitte tahmastel ja tatistel nõukogude alustel.

Eraldi tuleb kiita Uno Lauri heade fotode eest, mida ta omal ajal teha taipas. Ja samuti tuleb kiita Tiina Sildret, kes vanad fotod suurepäraselt ära restaureeris.

Uno Lauri reisid on olnud põnevad ja eru­tavad, aga eelkõige on see raamat ühest äärmiselt töökast ja ausast eesti mehest, kellest tänaseks on saanud meie meren­duse grand old man. See on raamat ajast, mil sellised mehed läksid merele ilma GPS­i, radari ja satelliitsidevahenditeta.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga