Ülevenemaaline matkajate kokkutulek KODAR 2011

3.–10.07.2011 toimus Venemaal Novaja Tšara linnas 6. ülevenemaaline matkajate kokkutulek KODAR 2011, korraldajaks Tšita off-road’i klubi Diversant.

3.–10.07.2011 toimus Venemaal Novaja Tšara linnas 6. ülevenemaaline matkajate kokkutulek KODAR 2011, korraldajaks Tšita off-road’i klubi Diversant.

Kuna meie, 11 eestlast kolmes autos, olime nagunii oma Mongoolia ringilt “üles” BAMile sõitmas, otsustasime, et võiks ju ühe soojaga ka KODAR 2011 kokkutulekust osa võtta. Aga kuna Mongoolia kütusekriis ja teated selle riigi kõige idapoolsema piiripunkti sulgemise kohta meid niisama ehku peale 1400 lisakilomeetrit sõitma ja aega kaotama just ei motiveerinud, otsustasime Ulaanbataarist otse Altanbulagi piiripunkti kaudu Venemaale sõita. Kuna plaan muutus, muutus ka marsruut. Kui esmalt plaanisime BAMile läheneda idast, jõudes sinna Tšita ja Tõnda kaudu, siis uus plaan oli Baikali allosas asuvas Ulan-Ude linnas väheke autosid kõpitseda ja siis otse mööda Baikali veerel looklevat “teed” joones BAMile põrutada. Eriti ahvatlevana tundus teadmine, et teekonna viimased 180 kilomeetrit, läbi jõgede, metsade, kivide ja üle mägede kulgev ja raskesti läbitav rada, on ka Venemaa tõsiste off-road “huntide” seas aukartust äratava kuulsusega. Seda teed kutsutakse hellitavalt 110ks. Ja sellise vallutusplaaniga me selle kurjakuulutava tee poole suuna võtsimegi. Pärast kahepäevast sõitu Mongooliast Venemaa avaruste poole jõudsime jõeni, mille ohtlikkusest meile nii sellel teel kui ka enne reisi kõiksugu hirmulugusid räägiti. Hindasime jõest läbisõitmise ohutust astmele ”saame hakkama küll” ning otsustasime proovida. Mägijõe kiire vool kiskus autosid kaasa, aga meil läks õnneks. Ainult ühte meie džiipi tuli natuke vett sisse. Kui „õnneks“ meil läks, selgus alles pärast seda, kui olime juba esimese tõsise jõeületamise eufooriast toibunud ning suutnud veel paarsada meetrit läbida. Meie eufooriale tõmbas kriipsu peale suure punase keelumärgiga tõkkepuu. Kauaunistatud BAMini oli sõita jäänud ainult 180 kilomeetrit ja just seda kõige magusamat teed. Tõkkepuu kõrval asuvast tarekesest tuli välja kohalik valvur ja teatas, et mets põleb ning mitte kedagi metsa ei lasta. Mitte mingil juhul. Isegi kui me tõkkepuust mööda saamiseks metsast ringi lõikaks, saadetaks meid 60 kilomeetri pärast ikkagi tagasi. Rääkimata muidugi metsatulekahju ülehindamatust ohust. Lisaks sellele mainis valvur, et kolm päeva varem oli äsjaületatud jõgi kolm UAZi kaasa viinud. Ega meil muud üle jäänudki kui tagasi keerata. Olime ju off-road’i klubi Diversant meestele lubanud, et tuleme. Koostasime väikesel koosolekul plaani, et ei hakka ikkagi seda 3000-kilomeetrist ringi läbi Tõnda sõitma, vaid proovime ümber Baikali põrutada. Teisel pool Baikalit asuvas Irkutski linnas saime kohaliku off-road’i suurkuju ja äraütlemata abivalmi mehe Volki töökojas ebaõnnestunud jõeületusel esisilda sattunud vee koos sealse õliga uue ja puhta vastu vahetatud ning keevitasime auto külge tagasi ka ära rebenema hakanud katuse.

BAM EHK BAIKLAI-AMUURI MAGISTRAAL

Pärast päevast remonditööd magasime veel ühe öö Volki organiseeritud korteris ja hommikul alustasime mööda Baikali vasakut külge teekonda uuesti BAMi poole. Ühel hetkel vahetus olemasolev tee taas kord erinevate tasemetega „radade“ vastu. Meie õnneks oli vahepeal läbi selle ala uus, nii-öelda kiirtee rajatud, mis meie käest libisevat aega natukenegi tagasi andis. Sõit sujus üllatavalt libedalt ja juba järgmise päeva – 29. juuni – hommikuks olime jõudnud ihaldatud Baikali–Amuuri magistraalile ja saime Ulkani asula juures suure sildi juures piltigi teha. Ise veel naersime, et sellist BAMi me küll vallutama ei tulnud. Oi kui petlikuks see algus osutus ... Ees ootas üle tuhande kilomeetri pikkune tee, mille läbimiskiiruse ja tingimuste kohta keegi midagi lubada ei saanud. Teadsime vaid, et hiljemalt 3. juuli hommikul kell 10 peame Novaja Tšaras olema. Sellest, mida BAMil sõitmine või õigem oleks öelda ohutu ja läbitava raja leidmine endast kujutab, võiks päevi rääkida. Rada, mida mööda käib minimaalne liiklus ... aeg-ajalt mõni Kamaz, kes raudteetranspordi kalliduse tõttu ikkagi seda teed sõitma sunnitakse, üksikud maasturid oma igapäevastel toimingutel. Sillad, mida ei saa ning ei julge ületada. Jõed, millest ei saa läbi sõita. Tee, mis algab augus ja lõpeb augus olevas augus või kuivanud, suurte kividega täidetud jõesängis. Rada, mida suutsime kohati läbida vaid 16 km tunni kohta, vahel juba ammu unustusse vajunud asfaldilõigud, kus valvsust kaotades auto kõik rattad maast lahti hüppavad. Kirjeldatud rajaga kontrastis on aga hingematvad vaated järvedele, mägedele, taigale. Käsikäes 30-kraadine palavus ning jää, mis siiani kohati jõgesid ääristab ja vaikselt sildade all kükitab. Nagu teades, et kohe-kohe on jälle külmaks minemas. Siberi loodus oli veel ilusam ja hingematvam kui reisi alguspäevadel kogetud Mägi-Altai oma kõrgustesse tõusvate mägedega ja kirgaste ning külmade mägijõgedega. Imeilusa pildi saamiseks ei olnud vaja fotokaga isegi midagi sihtida, vaid võis vabalt ka puusalt suvalises suunas “tulistada.”

KOLM AUTOTÄIT EESTLASI ...

Vahepeal oli aga erinevate foorumite ja meedia kaudu jutt liikuma läinud, et kolm autotäit eestlasi on mööda BAMi Novaja Tšara poole liikumas. Teele jäänud väikestes asulates tuldi ligi, enamasti juba teades, kes me oleme ja kuhu suundume. “Aa, võ eti estontsõ,” kõlas nii mõnigi kord. See tegi seest soojaks, lisas samas ka pinget, et me ikka õigel ajal kohale jõuaksime. Uurisime enamasti ka kohalike eestlaste kohta, aga vastuseks näidati meile korralikke maju ja öeldi, et need on eestlaste ehitatud. Sirged ja head. Aga pärast ehituse lõppu olid kõik koju tagasi läinud. Endalegi üllatuseks jõudsime Novaja Tšarasse kogunemispaika juba kokkulepitud ajale eelnenud õhtupoolikul. Järgmisel hommikul jõudis kätte KODAR 2011 ürituse avamise aeg. Just sellisena, nagu mälusügavustesse veneaegne ürituse avamine oli jäänud. Lõputud kõned ja tänamised. Üks tädi tähtsam kui teine. Iga toetaja sai eetriaega. Tants-laul-tants-laul. Niimoodi vaheldudes tiksusid tunnid ja minutid meeletu kiirusega õhtusse. Oligi aeg käes õnnistuseks. Kohalik papp pidas innustava kõne, haaras õnnistusvahendid ja kukkus kokkutulnud rahvast kastma. Eestlased said õnnistust kohe kamaluga. Õnnistatud veest said oma osa ka autod ning kaamera. Rituaalide lõppedes käsutati kolonn kokku. Jalgsimatkajad ees ja autod 2–3-kilomeetrise tunnikiirusega järgi, nii sõites paraadisime läbi linna vaksalisse, kus jalamehed rongile kupatati. Laagrisse oli sõita umbes 17 kilomeetrit, millest 14–15 möödus mööda sildu ja teid ukerdades. Viimased paar kilomeetrit läks aga mööda kunagist vanglateed. Läbi metsa ja raba. Korraldajad olid laagripai- ka jõudmise meelega raskeks teinud, et laagrisse pääseksid ainult need, kes tõesti väga tahavad sinna jõuda. Eelmisel aastal oli kohal olnud enam-vähem 800 inimest. Paljud neist kroomist pakatavate ja tutikate vintsidega varustatud maasturitega. Lisaks veel hulga meediat. Sellel aastal aga otsustati eelmise korra vigu vältida ja laagrisse jõudmise viimased paar kilomeetrit läbiti natukene üle kolme tunniga. Pidevalt vintsides, teisi välja tõmmates, uusi radu otsides. Veelkord vintsides – vintsides – vintsides. Laagris telgid, elamine ja köök püstitatud, vennastumine võis alata. Endiselt pakkusime paljudele huvi ja legend kummalistest eestlastest, kes läbi Mongoolia sõites üritusele õigeks ajaks kohale jõudsid ning kõigele lisaks ilma suuremate jamadeta viimase lõigu läbisid, levis kiiresti. See tõmbas meie lõkke ümber ja laagriplatsile igasugust rahvast. Vennastumine lõkke ääres kestis varajaste hommikutundideni.

JALGSIMATK VENEMAA PÕHJAPOOLSEIMAL KÕRBEL

Hommikul kargas võsast välja korraldajamees teatega, et kuna eestlastel on vaja hakata järgmisel päeval edasi sõitma, muutsid KODAR 2011 korraldajad ajakava ning lõuna paiku toimub jalgsimatk teisel pool rabajärve laiuvasse liivakõrbesse. Väidetavalt pidi see olema kõige põhjapoolsem kõrb Venemaal. Hoobilt jagunes punt kaheks. Ühed, kes olid valmis lõputut liiva vaatama ja teised, kes vennassuhete loomist laagris jätkasid. Liivakõrbe leeri sättis ennast ka siinkirjutaja. Tagantjärele mõeldes pean tõdema, et otsus kaamerat mitte kaasa võtta oli üks maailma õigematest. Sest selleks, mis meid ees ootas, ei saanudki mina kui esmakordselt kõrbematkale mineja valmis olla. Aga uudishimu ja võib-olla et ka väike tõestamisvajadus sundis takka. Rännak algas – veevarud kaasas, päikese eest kaitsvad peakatted peas – esimese hooga läbi laugaste kuni metsani, siis läbi metsa liivani ja kohe otsa järsk tõus liivadüüni mööda üles. Iseenesest oleks juba see tõus võinud lasta halba aimata. Viimane kui matkaja oli aga hakkamist ja energiat täis. Vene meedia võttegrupp juba ootas kõrbes, jäädvustades matkajate liikumist. Silgates ja naerdes võtsime suuna üha uutele ja uutele liivadüünidele ning sedamööda lähemale tegelikult tundide kaugusele jääva järve suunas. Laagriplatsil kees aga samal ajal tihe elu. Inimesed remontisid saabumisel purunenud autosid. Linna jõudnud uutel ekipaažidel käidi järel ja juhatati ka nemad laagripaika. BAMil olid veel kinni poolakad ja mõned autod moskvalastega. Ka jalgsimatkajaid tuli pidevalt juurde. Kõrbes läks aga elu omasoodu. Rahvahulk vajus laiali. Tekkisid erinevad grupid, kes kõik giidi järgi erinevate vahemaadega lubatud vee poole vantsisid. Eestlaste tiim püsis kindlalt esimeste seas. Moraal oli kõrge, jõudu jätkus ja vaatamist oli küllaga. Pole ju lamedamaa inimene taevani kõrguvate mägedega ja ääretute liivaväljadega harjunud. Minutitest said tunnid ja lõpuks jõuti tõotatud jõeni. Vesi oli külm kui kurat, aga ega see ülekuumenenud matkajaid eriti häirinudki. Täideti veepudeleid, joodi. Mõni viskas ennast pikali madalasse vette. Moraal oli endiselt kõrge, kuigi oli märgata ka juba esimesi väsimuse ja tüdimuse märke. Jalutame edasi. Tunnen, kuidas pea lõhkuma hakkab ja õlavööde kisub krampi. Virvendama kiskuva pildiga jõuan lõpuks järve äärde. Kiirelt vette ja külmavärinatega välja. Üritan veidi magada, et tagasiminekuks jõudu koguda. Teised söövad. Mulle ei lähe midagi sisse. Turisti eine päikesekuivatatud saial käib suus ringi. Alla valgub ainult rasv. Kohe pärast tagasiteed võtsime kõrbes järsu tõusu ja mu pilt lõi jälle virvendama. Pehmest liivast koosnevat nõlva mööda üles ja kõvemat pidi alla. Ja nii uuesti ja uuesti. Mis aga edasi ei liikunud, oli aeg. Autopiloodil jalutasin mööda eeskõndijate jälgi, kuni jõudsime mingisse kummalisse kohta. Keset kõrbe, umbes 10–15 meetrit meist allpool paiknes väike metsatukk, kus voolas väike veenire, maa aga puhta jääs. “Kuradi ebaaus,” mõtlesin. “Meil siin 30 kraadi kuuma ja seal all on lumi ja jahe,” lendas läbi pea. Krampi kiskuvate jalgadega solberdasin liivamerest metsatukka jõudnuna läbi raba ennast kodukaldale. Õnneks vedas eestlaste tiim ennast sellest 8,5 tundi kestnud kõrbematkast edukalt läbi. Ainult mina vajusin päikesepistest ja kurnatusest oksendades ning lõpututes külmavärinates gripiravimit luristades telki pikali.

KIIRUSE PEATAS MÄTTASSE PEITUNUD KÄND

Laagris aga elu kees. Tutvumisõhtu oli edasi lükatud ja kohe-kohe algamas. Tutvumisõhtule oli kokku korjatud kogu valik, kes laagriplatsil olid. Iga ekipaaž sai rääkida, kes nad on ja kust tulevad. Meeneks jagati vimpleid, märke ja särke. Meeleolukas tutvumisõhtu kestis taas kord hommikuni. Vahepeal aga tekkisid meie laagrisse Venemaa meediainimesed ja proovisid siiski midagi salvestada. Ma eeldan, et midagi sellest välja ei tulnud, sest duubel kaks toimus ikkagi hommikul enne meie ärasõitu. Ärasõidu hommikul selgus, et eestlaste ekipaažil tuleb üks laagris olnud piiga Novaja Tšarasse ära viia. Pidi teine kell 11 juba linnas olema. Asjad autosse pakitud ja piiga peal, jätsime korraldajatega hüvasti. Tänasime meeldiva ürituse eest ja soovisime järgmisteks päevadeks edu. Kestis ju KODAR 2011 edasi veel viis päeva. Tagasitee oli aga umbes 30–35 autost põhimõtteliselt läbimatuks muutunud. Kaasasõitev piiga ei pidanud esialgu olematul kiirusel rabas müttavas autos turvarihma kinnitamist vajalikuks. Seda seniks, kuni läbivajumiskartuses korralikult üles võetud kiiruse peatas mättasse peitunud känd. Piiga maandus suure raginaga armatuurlaua otsa ja maasturi esisild lõpetas edasivedava koostöölepingu. Selleks hetkeks olime paaritunnise sõidu järel jõudnud laagrist umbes kilomeetri kaugusele. Seis oli suhteliselt sant. Haakisime veniva köie abiga nelikveo kaotanud maasturi teise auto taha sleppi ja alustasime liikumist kõvema maa suunas. Õnneks töötas selline lahendus hästi ja juba paari tunni pärast olimegi teel tagasi. Peab tunnistama, et piiga siiski kella 11ks tööle ei jõudnud, aga tõenäoliselt kasutab nüüd elu lõpuni turvavööd. Novaja Tšara linnas selgus, et mets, mis meid kogunemisele minnes takistanud oli, põles senini ning meie eesmärkidel oli kriips peal. Otsustasime veeta lisapäeva hoopis Siberi eestlaste külas Perjosovkas, mis vähemalt siinkirjutaja jaoks kogu matka kulminatsiooniks ka sai.

BAM ehk Baikali–Amuuri magistraalraudtee

1974. aastal kutsus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev komsomoli üles looma Siberisse viie aastaga 3500- kilomeetrise 200 uue raudteejaama ja linnaga Baikali–Amuuri magistraalraudtee, et võtta kasutusele selle piirkonna tohutuid maavarasid. Kümned tuhanded idee teostumisse uskuvad noored, nende seas ka eestlased, läksid Siberisse tööle. Raudteed hakati ehitama kahest otsast, tippsündmuseks pidi saama mõlema poole brigadiride kohtumine. 1982. aastal, kui Brežnev suri, oli aga magistraal valmimisest veel kaugel. Nõukogude Liidu jaoks oli projekt peaasjalikult poliitiline ja strateegiline, kuid majanduslikult perspektiivita. Kuna raudtee oli muude asjaolude kõrval veel ka vaid ühe rööpapaariga, oli see eba- efektiivne ning BAM sai eikuhugi viiva tee tiitli. Paljud ehitusel töötanud toonased noored elavad raudtee piirkonnas tänase päevani. Kolmest kuulsast BAMi ehitusveteranist – brigadiridest Ivan Varšavskist ja Aleksandr Bondarist ning kokast Nina Filatovast tegi kommunistlik partei kangelased, kelle elu jälgis pidevalt ka ajakirjandus. Väino Laisaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga