Üks saar – kaks maailma

„Tahaks kaugele ja midagi eksootilist!“ õhkavad paljud. Barbados pakub mõlemat, kinnitab Ingrid Käo.

„Tahaks kaugele ja midagi eksootilist!“ õhkavad paljud. Barbados pakub mõlemat, kinnitab Ingrid Käo.

Barbados asub Atlandi ookeani ja Kariibi mere vahel, kuuludes Väikeste Antillide hulka. Lähimad naabersaared ja -riigid on Saint Lucia ja Saint Vincent ning Grenadiinid. Saar olevat oma nime saanud 15. sajandil, kui eksinud Portugali meremehed vaatasid kohalikke viigipuid ja nende ümber olevaid tohutuid juuri, mis rippudes kumasid kui meeste habemed: los barbados. Kariibi mere saartest on Barbados ainuke, mis laiub korallil.

VAIKNE JA AEGLANE LÄÄNERANNIK

Barbadosel asuvad lähestikku koos kaks erinevat maailma. Ühelt poolt vaikne ja aeglane läänekallas, mida nimetakse ka Plaatinarannikuks. Seda poolt iseloomustab kirgas ja läbipaistev Kariibi meri, kus avali kõik rannamõnud, mida hing ihkab. Kalda lähedal ujuvad hiiglaslikud kuid imearmsad kilpkonnad või erinevad troopilised kalad, mille värvikirevus võtab sõnatuks.

Majutused on siin korralikes Euroopa stiilis hotellides või lausa luksuslikes villades. Päevane elu on kuum ja värviline. Pole harv juhus, kui mööda teed jalutades kuuled justkui elavat raadiot, sest kohalikel on kombeks töö ajal reggae rütme ümiseda.

Kõik saare vaatamisväärsused on läänekaldalt lähemad ja kergemini püütavad. Näiteks kuulus savipotitehas Earthworks Pottery asub pea 20-minutise autosõidu kaugusel saare pealinnast Bridgetownist.

Siinkohal olgu öeldud, et saar on küll väike, aga autoga omapäi liiklemine võib siiski pakkuda suuri üllatusi, sest teeviidad enamjaolt puuduvad või meenutavad mingi juhusliku ürituse kuulutust, mis ajutiselt püsti pandud. Seega pole ime, kui sõites enda meelest idakaldal, avastad äkki, et oled läänerannikule jõudnud ... aga kuidas, tulin justkui õiget teed mööda?! Kuigi peamiste linnade vahel kulgevad kenad asfaltteed, tuli vahel sõita ka lausa mulla ja kiviklibulisel rööpal ja seda kõike vasakpoolse liiklusega.

METSIK JA TUUlINE IDARANNIK

Ida pool avaneb saare teine maailm: metsik, tuuline ja kirglik ookean, mis on uskumatult lärmakas. Saare lõunarannik on lemmikpaik nii lohe- kui lauasurfajatele. Atlandi ookeani ujuma minnes tuleb arvestada, et supluse asemel ootab ees pidev võitlus tohutute lainetega. Ja harvad polnud juhud, kui laine viskas supleja nagu kogemata tuppa hiilinud õuekoera lihtsalt kaldale ...

Elu on ida- ja lõunakallastel noor, tormiline ning tempokam. Tuulte ja vähese arenduse tõttu on seal säilinud kõige ilusamad inimtühjad liivarannad, mida tavaliselt võib vaid postkaardilt imetleda. Parim neist on Long Beach, ligi 1,5 km pikk ja inimtühi liivarand.

Seda piirkonda kasutati pikka aega jahipidamiseks. Tänasel päeval seal loomi märgata ega kuulda polnud. Vahest vaid vilksatas ahve ja iga päikeseloojangu järel tulid välja tohutusuured konnad, kelle öine vile (mitte krooksumine) on kui naabermajast kostuv turvasignalisatsioon. Ühtki mürgist looma ega putukat Barbadosel ei ela.

PIPARKOOGIMAJAKESED

Omapärase ja mitmekülgselt imepärase saare peamine tuluallikas on turism. Aastas saabub ainuüksi kruiisilaevadega 150 tuhat turisti, et vaadata seda piparkoogimajakestest koosnevat paradiisi. Bajaanide (nii nimetatakse kohalikke elanikke) elamised Bridgestowni äärelinnas on kui piparkookidest kokku pandud majad, mis glasuuriga üle võõbatud.

Liikudes aga natuke kaugemates ja turistidele vähem kättesaadavates linnades, nagu Speighstown, saab näha ka elanike tõredaid ja vahel ka kurnatud nägusid. On ju see saar üks nendest, kus vanavanaemad võivad lastele rääkida, kuidas orjaikkes olles päevad möödusid. Lisaks orjusele on seda rahvastikku räsinud mitmed katkulained. Seega võib kohalike hulgas näha nii rõõmsameelseid avatud silmadega põngerjaid kui väsinud ja tigedaid vanakesi, kes juba ainuüksi fotoaparaati silmates hakkavad kõrvulukustavalt karjuma ja kätega vehkima.

OTSIDES AJALUGU

Tutvumaks Barbadose ajalooga, võib külastada George Washingtoni majamuuseumi. Washington asus Barbadosele 1751. aastal koos oma kasuvennaga, et aidata viimasel paraneda aina süvenevast tuberkuloosist. Täna ütlevad bajaanlased ise uhkusega: „George Washington mitte ainult ei maganud siin, vaid ka ta silmad avanesid Barbadosel.“

Lisaks on saarel erinevad kirikud, kus mõnel säilinud ka esialgsest ehitisest väike osa. Kuid enamjaolt on orkaanid või tormid teinud oma töö ja pühkinud merre kõik, mis teele ette jäi. Nii näiteks on imekaunis Christ Church ehitatud uuesti viis korda, olles oma tänasel kujul üles ehitatud väidetavalt algsete jooniste järgi. Ümber kiriku laiuvad suursugused hauakambrid, mis on säilinud algupärastena ja annavad uusehitisele vana ja nostalgilise aura.

Veel on võimalik külastada Sunbury mõisniku maja, kus 17. sajandil elasid suhkrurooistanduste omanikud. Täna on kahekorruseline maja täis antiiki ja kohalike annetatud esemeid, mis meenutavad ülikute elu. Maja on sarnane Kuubal olevate suhkrurooistanduste omanike villadega.

Villa suures hoovis saab nüüd korraldada üritusi, eeskätt pulmapidusid. Ilmselt küll kohalikud oma esivanemate ikestajate hoovis ei soovi sellist tähtsündmust korraldada, kuid turistidele oli see vaieldamatult köitev koht, et oma kallimale „jah“ öelda.

Mainides suhkruroogu, tuleb rääkida ka rummist. Pehme, magus, naeratav ja sobib juua igal kellaajal – nii iseloomustatakse Barbadosel oma rummi. Tõesti, harvad polnud juhud, kui hommikul istusid mehed elavalt juteldes tänava ääres ja maitsesid rummi. Umbes nagu meil vahel võetakse hommikul klaas mahla söögi kõrvale.

Unustada ei saa ka tänaseks päevaks ajaloolist Concorde’i lennukit. Veel kümme aastat tagasi oli Barbados üheks Concorde’i regulaarseks sihtpunktiks.

Nüüd seisab metallist hiiglaslik lind kaarhallis, kus turistid saavad seda vaadata, ja võimalus pardakaart saada on kõigil, kes raatsivad sissepääsuks pileti lunastada. Õnneks ei maksa see enam üle 100 tuhande krooni, nagu sõit Londonist Barbadose Grantley Adamsi lennuväljale (startides laupäeva lõuna ajal Londonist, jõuti ülehelikiiruse ning ajavahe tõttu Barbadosele sama päeva hommikul).

Selle reisi lõpuks jäi mul pähe kumama Aldous Hyxley mõte, kes nimetas kogemust “intuitsiooni ja kaine mõistuse asjaks, oskuseks näha ja kuulda tähtsaid asju, tunda ära kriitilisi momente, mõista ja vastandada sündmusi“. Täpselt selline oligi Barbadose kogemus.

BAJAANI KÖÖK

Tüüpiline bajaani – s.o Barbadose kohalike elanike – toit on tõeliselt vürtsikas, kuid samas viib keele alla. Kalaturult võis osta värsket kala, alates lendkalast kuni erinevate mõõkkalade liikideni. Küpsetades ja üle valades need bajaani kastmega, tekkis tunne, et oled puudutanud huultega kaktust. Erinevalt slaavi vürtsikatest kastmetest, mis hiljem tekitavad tohutu joogijanu, ei tundnud nende vürtside järel peale mõnusa järelmaitse midagi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga