Üks eriline KALARETK

Allan Kaldoja väisas meeldiva kollektiivi koosseisus Sahha vabariiki, tuntud ka Jakuutia nime all. Peamine reisisiht oli R.A.A.A.M-teatri „Libahundi” gastroll, lavastajaks andekas jakuut Sergei Potapov. Gastroll osutus üliedukaks, seda kajastasid nii televisioon, raadio kui ka kirjutav press, etendust nautis kaks täissaali kestvate ovatsioonide saatel. Toimus ka kõrvalprogramm, millest ühe ööpäeva täitis kalaretk.

 

Allan Kaldoja väisas meeldiva kollektiivi koosseisus Sahha vabariiki, tuntud ka Jakuutia nime all. Peamine reisisiht oli R.A.A.A.M-teatri „Libahundi” gastroll, lavastajaks andekas jakuut Sergei Potapov. Gastroll osutus üliedukaks, seda kajastasid nii televisioon, raadio kui ka kirjutav press, etendust nautis kaks täissaali kestvate ovatsioonide saatel. Toimus ka kõrvalprogramm, millest ühe ööpäeva täitis kalaretk.

 

Seisame hotellitrepil ja lehvitame armsatele inimestele „Libahundi” trupist, keda bussike kodu ehk esialgu Jakutski lennujaama poole sõidutab. Olgu öeldud, eesti näitlejad on nüüd jakuudi staarid ja seda kõige paremas mõttes. Aga lahkumisevalu tuleb leevendada ja korralikud inimesed lähevad sellisel hetkel muidugi kalale. Ehkki enamik siiajäänud eestlastest pole kunagi kalal käinud, on kõik korduvalt kala näinud ja järelikult pädevad osalema telesaate „Jaht ja kalapüük Jakuutias” eriseerias, et tutvustada Euroopa moodsamaid püügivõtteid ning valmistada traditsiooniline eesti kalasupp.

Meeskond koguneb, asume teele. Leena on jõgede seas maailma võimsamaid ja need ei ole tühjad sõnad. Hetkel on jõgi siin Jakutski ümbruses veel jääs. Meie ületame Leena mööda jääteed kohas, kus jää paksus on poolteist meetrit. Keset jõge ohverdame meie peamise hoidja ja juhtija Aiaali õpetusel jõevaimule mõned pannkoogid, teed ja piima. Aiaal on Jakuutia teatriliidu esimees. Antennide kalibreerimise mõttes annab üritusele vägevust Jakuutia sideministri saabumine. Kiire teejoomine turismibaasis ja olemegi jõe peal kesk laia valget avarust.

Sinitaevas särab päike, teine kallas terendab õrna tumeda joonekesena kilomeetrite kaugusel. Temperatuur on umbes 8 külmakraadi, meel reibas ja entusiastlik. Pärast tunnikest manöövreid on püügiaugud valmis puuritud ja saame sikuskad vette lasta. Senikaua oleme kohalike meestega vestelnud uhke jõe kalarikkusest ehk suuremat sorti nelmadest, sägadest, haugidest, taimenidest ja veel paljudest senikuulmata liikidest ja suurtest kaladest

Pool tundi hiljem

Temperatuur 10 külmakraadi, meel üpris reibas ja entusiastlik, kala pole. Möödub veel pool tundi: kõik sama, aga reipus pole enam maksimumis, sest käed, jalad ja enamik teistest kehaosadest on kattunud õhukese jääkirmega. Veel poole tunni pärast lahkub sideminister, sest ta on meist kõige targem. Selleks ajaks on Kristo (esindab vabariigi pealinna Tallinna) saanud kätte kaks väga väikest kiiska. Ida-Virumaa (mina) ja Saaremaa (Aarne) on esialgu hoidmas rahulikumat joont. Peakokk Martin on murelik, kuna ilma kalata ei saa uhhaa päris täiuslik. Kuulen, et võttegrupp räägib talle, et on viimane aeg kokkamisega alustada. Martin teeb soliidse alguse, laseb konkust tuua porgandid, tomatid ja kartulid, laob need välilauale ja see muutub värvirõõmsaks. Tomatid lumes − garanteeritud efekt! Tõmban 4500 kilomeetri pikkusest ja selles kohas 6 kilomeetri laiusest jõest välja oma elu kõige väiksema kala − kiisk on umbes poole minu sõrme pikkune. Tänan Leenat lahkuse eest ja kobin veoautole ehitatud soojendusega konkusse, kus kohtun selle peremehe Eduardiga. Ilmneb, et Edik on minu laienenud tutvusringkonna professionaalseim natüürmordimodell-laua katja. Justkui imeväel hõljuvad konku nurkadest, kastidest ja peidikutest lauakesele keedumunad, leib ja pitsid ning vorst tundub end suisa ise viilutavat. Iga toostiga sulavad me näod, varbad ja südamed. Ilus ja uhke on istuda selle suure jõe jäisel seljal koos teiste kalameestega autos, kui konkuaknast paistev loojuv päike suunab oma sooja kiire otse viinapudelile, mille sildile on kirjutatud "Kuldne jääpüük". Aeg lendab, auk mu sikuskatamiili ümber on kindlalt kinni jäätunud, vaikselt hämardub.

17 miinuskraadi

Martin on demonstreerinud silmipimestavat taiplikkust ja selgitanud, et ka Eestis valmistavad kalamehed tavaliselt olude sunnil liharoogi. Liha on meil nimelt poest kaasas. Jakuudid saavad loogikast kohe aru, kalamehed üle maailma on ju samast puust. Katel on ammu tulel, liha keeb. Martin toob jäätunud tomatid ja porgandid konkusse sulama, need on ilusad kui kuuseehted. Edik tutvustab oma imelises emakeeles kaugsõiduautojuhi ameti nüansse, asjalike kommentaaridega toetab teda Robert Labidas, Jakutskis elav eesti juurtega animaator ja kalamees, kes üllatas meid ennist sellega, et lasi oma fotoaparaadi sikuska otsas jõepõhja, tõmbas selle välja tagasi ning näitas filmi veealusest maailmast. Veealune maailm tundub meile sogane, kalu pole näha.

Korralik kalapüük vene moodi on taas käimas, kuigi kaamerad filmivad toidutegu. Martin on väga tubli ja nüüd juba neli tundi sündinud traditsiooniline eesti kalasupp veiseliha baasil on peagi valmimas. Valvame Aarnega grilli juures, katel mulksub rõõmsalt ning üks grilli jalg vajub läbi sulanud jää 10 cm madalamale. Katel taarub nagu Ksenija Balta enne finaalhüpet. Hetk hiljem hüppab ka Aarne ja saab grillipõhja plärtsatanud katla sangapidi kätte nii, et kaotame ainult kolmandiku supiveest. Naeran nagu rebane, meie kohal tiirlev turistide näljasurma ootav kaaren kohkub ja lendab veidi eemale. Grilli teine jalg vajub alla. Haaran sellest kinni ja üritan seda toetada, kuid selgub, et aparaat on kokkupandav ja viimast ei ole teinud mitte insener, vaid loovisik. Vaikse  elegantsiga laguneb grill algosadeks, mis kukuvad jääle. Hoian ikka veel käes nüüd juba üksikut grillijalga ja tunnen end hindu Šivana.

Saabub Martin, takseerib nüüd juba jääl hõõguvatele sütele pandud katelt, toob kusagilt Kristo püütud jäätunud kiisapoja, laseb selle telekaamerate silme all katlasse ja ütleb päeva kolm olulisimat sõna: „Supp on valmis!”. Kümne minuti pärast on supp söödud, saade purgis ja 17-miinuskraadine uus kevad meie südameis. See on konkurentsitult maailma parim supp, mida kiidavad ka kogenumad olijad, kes mäletavad 1986. aasta viljakat suve ja parteipileti abil ligipääsetavaid eripoode. Evakueerume õnnelikuna turismibaasi, kütame korraliku Vene sauna, laulame laotuse lainetama, neelame ahnelt eluveeämbrist ja šamaanitseme end uneilma just siis, kui kallid kolleegid Tallinnas maanduvad.

Tekst ja fotod: Allan Kaldoja

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga