Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!

Toomas Kümmel kirjutab köögigeograafia rubriigis ühepajatoidu tähtsusest eri maade toidukultuuris. Talvisesse aega sobib see teemakäsitlus kui valatult.

Ühepajatoit on ilus eesti sõna, mis iseloomustab ka hästi meie ühe rahvustoidu olemust, kus liha hautatakse koos kaalika, kapsa, porgandi ja kartuliga ühes pajas. Ometi on sellel klassikalisel eesti toidul huvitav lugu ja isegi salapäraseid mõistatuslikke nüansse, millest me palju ei tea.

Ühepajatoidul on ka hoopis laiem tähendus. Stepi-, kõrbe- ja rändrahvastel on selline ühes pajas liha ja köögiviljade hautamise viis olnud tuhandeid aastaid kasutuses. Paljudel nendel rahvastel on seeläbi kujunenud välja ka erilised hautamispajad oma eriliste nimede, kujude ja omadustega. Kuid mitte ainult neil rahvastel. Ka paiksetel parasvöötme- ja põhjarahvastel on ratsionaalsed ühepajatoidud olnud au sees.

Klassikalist eesti ühepajatoitu ei ole võimalik ette kujutada ilma kaalikata. Eestikeelne sõna kaal (kaalikas) on vanarootsi keele laentüvi. Eestis on kaalikal mitu nimetust, näiteks saarte murdes on see köögivili leiges. Läti keele kālis on samast tüvest. Ka soome keelde on tulnud sõna lanttu rootsikeelsest sõnast planta, kus see tähendas taime.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *