Turvapaik madude ja alligaatorite keskel

Tahad ellu jääda – põgene Miamist, inimeste juurest, alligaatorisohu, Everglades’i, soovitab Toomas Mikkor.

Tahad ellu jääda – põgene Miamist, inimeste juurest, alligaatorisohu, Everglades’i, soovitab Toomas Mikkor.

Kui lennuk Miamis maandub, siis on selge, et siinsest hullumajast päästab vaid see, kui rendiauto nina läände keerad ning gaasi põhja vajutad. See pääsetee oli näha juba lennukiaknast – lõputuna laiuv roheline soo.

Everglades’i sood jätkub poolde Floridasse, kaugel sisemaal asuvast Okeechobee järvest kuni Mehhiko laheni välja. See on paik, kus tunnevad end mõnusalt kõiksugu loomad ja linnud, aga ka eriti põnevad elukad – alligaatorid ja madu-ussid!

Nende kahe viimase pärast keeraks mõni ilmselt otsa ringi ja otsustaks soo asemel itta, Miamisse tagasi minna. Rumal eelarvamus. Madu-uss ja alligaator purevad sind vaid juhul, kui teed midagi lolli. Suurlinnas pole aga vaja midagi teha, et paljaks röövitud või alla aetud saada. Igatahes räägib statistika linna kahjuks ja soo kasuks. Tahad ellu jääda – põgene inimeste juurest alligaatorisohu!

Üks mõnus koht tsivilisatsiooni eest põgenemiseks on Collier Seminole State Park 41. maanteel. Pargivaht annab mõnekümne dollari eest lubatähe ja võtme väravast sisse pääsemiseks. Seljatagant värav jälle lukku, et igasugu hill-billy’d ei järgneks. Ega autoga kaugele pääse, ehk paarsada meetrit. Siis tuleb ta jätta lauka äärde. Pole viga, lauka veerel lösutab autoga ühepikkune alligaator – igati soliidne valvur.

Selga tuleb võtta toit, vesi, telk ja magamiskott. Retk laagriplatsini kestab umbes tunni kiiret kõndi. See on hea, et telkimisplats on nii kaugel. Vähesed viitsivad sellist matka ette võtta ja seega võib oodata täielikku privaatsust.

Maastik on imeline. Eestlasele täiesti tuttav männik alt kõrge rohuga... kuhu on sisse  pikitud palmid! Siis läheb maa niiskemaks. Palmid ning männid taanduvad ja annavad teed küpressidele. Taimestik läheb põnevamaks. Puu tüvedele on pesa teinud mitmed erinevad parasiittaimed. Mõned väänlevad mööda tüve ja on nii tihkelt klammerdunud, et on oma ohvriga lausa ühte sulanud. Teised jälle eralduvad nii selgesti, et asjatundmatulegi paistavad nad tüve külalistena. Kuna on kevad, siis paljud taimed õitsevad.

Kusagil enne laagriplatsi minevat üle jalgraja pantri jäljed. Nii rääkis pargivaht ja see on ka kaardile ära märgitud. Vilumatu silm neid aga ei leia. Ehk näeb öösel tema hiilgavaid silmi? Florida panter on ülisuur haruldus, sest inimeste arutu tapahimu ja ka liiklus on ta suguseltsi pea jäädavalt hävitanud. Siin pargis siiski mõni veel elab. Tema auks on maanteel isegi liiklusmärgid üleval: PANT- HER CROSSING!

Kui telk on üleval ja kila-kola seljast maha heidetud, võib minna metsaga lähemat tutvust tegema. Kuna siin maanurgas pole tükk aega vihma tulnud, siis on teerada üsna kuiv. Vaid mõnes kohas tuleb teiba abil üle mülka hüpata. Aga jäljed küpressitüvedel näitavad, et parimatel aegadel on vesi teerajal kohati veidi alla põlve.

Kuivus on korraga hea ja halb. Hea seetõttu, et kuivaga on kergem liikuda. Halb jälle seepärast, et kaob lootus näha mõnd põnevat madu-ussi. Ka alligaatorid ei trügi kuiva metsaalusesse. Alligaatorite puudust siiski pole. Kui pole siin metsas, siis kõik muud kanalid ja laukad lausa kihavad nendest.

Tee viib läbi põlenud metsa. Mustast maast tärkab uus elu. Ka söestunud palmiköndist tõusevad uued võrsed.

Nii lihtsalt siin alla ei anta. Palmimännik ja küpressisoo vahelduvad mitmeid kordi, just nii, kuidas maa langeb või tõuseb. Mõnes kohas on noored palmid iseäranis hoogu sattunud ja mändidealune on ühtlaselt kaetud rinnuni ulatuvate palmivõrsetega. Jääb üle vaid ette kujutada, kuidas neist võrseist tõuseb varitsev seminool, vibu vinna tõmbab ja sulle noole rindu läkitab. Tegelikult on semi- noolide küla lausa siinsamas. Nende koerte haukumine kostab laagriplatsile ära. Pargivahi antud kaardikesel on hoiatav manitsus, läbi metsa seminoolide külla mitte min- na. Vaevalt et viimased vaenulikud oleksid, vaid ilmselt ikka seepärast, et õige neile vaja mingeid kontvõõraid. Hommikul varavalges on esimene asi matk autoni.Tund aega.

Seal on värske veega sügav laugas, kus saab end pesta. Kõigepealt aga tuleb vaadata, kus on eile autot valvama jäänud alligaator. Põhiline, et ta poleks just selle sama kalda all, kust ise laskuma hakkad. Kui ta on seal kusagile nurka surutud ja ilma taganemisteeta, siis võib suure tõenäosusega lööminguks minna.

Ei kedagi peale lindude

Vahest põnevamgi pool Collier Seminole pargist jääb lõuna ehk mere poole maanteed. See kõik on üks ilmatu mangroovisoo, mis ulatub kuni Mehhiko laheni. Selle avastamiseks annab pargivaht kanuu.

Kanuuga sohu minnes on tark järele vaadata, kuis on lood tõusu ja mõõnaga. Kuna mõlaga sõudmist jagub terveks päevaks, siis on hea, kui vähemalt mõneski lõigus õnnestub merelooted enda kasuks tööle panna.

Kanal on päris avar, oma paarkümmend meetrit. See on siia süvendatud, et pääseks paadiga lahele. Kahel pool kanalit on läbipääsmatu mangroovivõsa. Just nimelt läbipääsmatu. Kes pole seda oma silmaga näinud, see ei usu, et üks tihnik võib olla läbipääsmatu. Aga mangroov on seda tõesti. Siin ei aitaks isegi matšeete. Mitte miski ei ai- taks. Kui ette tuleb mangroov, siis pööra lihtsalt ots ringi.

Parasjagu käib kotkaste kevadine pulmamäng. Isalind laiutab kanaliäärse puu oksal väärikalt tiibu ega tee kanuumatkajaist väljagi. Emalind vaatab ju pealt – kuidas saaks tema ees araks lüüa? Teine isalind sekundeerib. Tahab vist ka oma julgust näidata.

Pole ühtki teist hingelist peale lindude. Kuna vesi on siin soolase ja mageda segu, siis alligaatorid siia ei tiku. “Kui, siis vaid mõni üksik väga näljane, kes on oma territooriumilt välja tõugatud, kellel pole magedas vees ruumi,” “rahustas” pargivaht. Või on siin soolast vett ar- mastav krokodill. Aga need on väga haruldased, erinevalt alligaatoritest.

Mehhiko lahele jõudes tuleb keerata kanuu nina läände. Kaart on väga pealiskaudne ja mustmiljoni mang- roovisaarekese vahel peab orienteeruma rohkem vaistu järgi. Eesmärk on jõuda avarale looduslikule lahele ning leida selle põhjatipus väike jõesuue, mida mööda tagasi maismaa poole pressida.

Mõõna haripunkti tõttu on siin lisaks mangroovisaartele ka hulk äsja veest välja kerkinud hullumeelselt teravaid karbisaari. Neil žiletimoodi teravatest molluskikarpidest koosnevatel saarekestel pole ainsatki jalatäit maad palja jalaga astumiseks. Kui sellisel saarel kõhuli kukuks, siis võiks äsja nähtud raipekotkad oma pulmamängu lõppenuks kuulutada ja pidulauda istuda.

Lahesuu saabub üsna pea. Aga samas tõuseb ka vastutuul. Tõusuvesi tuleb küll nüüd selja tagant, aga ta on alles vaevumärgatav ja sellest pole suurt abi. Tuleb kõigest jõust sõuda. Kuna vesi on sel hetkel lahesopis vaevalt üle põlve, näeb mõnda päris ilusat kalavolaskit minema sööstmas.

Lõpuks tuleb ka päästev jõesuue. Mangroov varjab siin tuule ära. Kohe tuleb ka kogu päeva esimene võimalik maabumiskoht. Seni on olnud vaid läbitungimatu mangroov või ohtlikult teravad molluskisaared. See siin on pargi teine telgiplats. Siia pääseb vaid mööda vett.

Mudajärve häbelikud krabid

Kanuu nina saab kaldasse aetud ning liivasel neemetipul jalgu sirutatud ja lõunat söödud. Kaua ei taha peatuda, sest ees ootab suur mudajärv. Sinna on tore sattuda ajal, mil tõusuvesi pole veel kohale jõudnud. Nii ka juhtub.

Tõusuvesi küll voolab juba sisse, aga järv on veel üsna veetühi. See tähendab, et kanuu kulgeb põhja puutudes mõnesentimeetrises vees, milles tuiskavad süstikutena kahte lehte kalad. Kalamehele tekitab see väga äreva tunde. Enesevalitsemisega tekib lausa tegu. Küll tahaks neile järele joosta, aeruga lajatada või kasvõi aluspükstega püüdma hakata.

Teine huvitav nähtus on fiddler-krabid. Mudajärvest ulatuvad mõõna ajal välja liivasaarekesed. Eemalt vaadates paistab, nagu neil sipleks musttuhat kuivale jäänud kalamaimu. Lähemale minnes selgub, et silmapete. Liival pole mitte ainsatki elusolendit. Pärast eemaldumist algab siplemine jälle. Tagasi hiilides saab teada tõe – need on fiddler-krabid, kes oma suure valge parema sõraga viiulda- vad. Niipea kui keegi läheneb, kaovad nad aga välkkiirelt liiva alla urgu.

Linde praegu mudajärvel pole. On märtsikuu ja nad on läinud ära põhja poole. Talvel on see järv aga linnuparadiis. Neid on siin siis musttuhat. Praegu longib siin mõni üksik ja seegi lendab kanuu saabudes eemale.

Pärast mudajärve läheb teekond edasi mööda kitsast käänulist oja. Kohati on mangroov nii tihe, et mõla tuleb kanuusse panna ja käte abil edasi rühkida. Okste sees teed tehes on ainus mure, et põõsaokste ümber mõnd madu-ussi keerdus poleks. Aga selle vältimiseks kolistame ja lärmame. Ussidele lärm ei meeldi ja nad lähevad varakult minema.

Kes aga ei lähe, on peopesa suurused mustad krabid. Nad on mangrooviokstelt nöörijupina vette rippuvaid juurikaid mööda põõsastele roninud ja nüüd klammerduvad okste külge nagu ämblikud. Ega nad tüli ei tee, aga ehmatavad oma äkilise elluärkamisega, kui nägu neile liiga lähedale satub.

Pärast seitsmetunnist sõudmist tuleb juba tuttav laugas, kust algab tunniajane tee laagriplatsile. Päike on madalal, autot valvav alligaator juba oma tööpäeva lõpetanud ning kusagile urgu roninud. Täpselt loojangul laulab sama lind sama laulu juba kolmandat õhtut järjest. Palmiokstest lõke praksub ja mingi väike loom krabistab kord siin, kord sealpool laagriplatsi. Pilk otsib pimedusest pantri hiilgavat silmapaari, aga tulutult. Viimased hetked rahu ja turvalisust, homme ootab ohtlik džungel – Miami.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga