Tai on eelkõige tuntud lõunaosas asuvate maaliliste liivarandade poolest, kuid üha enam külastajaid jõuab ka mägisesse ja rohelisse Põhja-Taisse, mille keskusest Chiang Maist on saanud paljude reisijate lemmiklinn maailmas. Janika Tamm otsustas üheks kuuks Chiang Maisse lennata, et uurida, mis teeb just selle linna ja piirkonna niivõrd eriliseks.
Sageli lennatakse kõigepealt Bangkokki, kust Chiang Maisse liigutakse üle kümme tundi kestva rongi- või bussisõiduga, et nautida teele jäävaid ilusaid vaateid. Mina tegin Bangkokis seekord vaid kiire vahemaandumise ja lendasin edasi Chiang Maisse. Vaid tunnike hiljem maandusimegi keset rohelust ja mägesid. Üks esimesi suuri plusse, mida Chiang Mai puhul tihti välja tuuakse, ongi logistiline mugavus – lennuühendus nii Tai-siseselt kui ka paljude Kagu-Aasia riikidega on väga hea ning lennujaamast kesklinna jõuab vaid viieminutilise taksosõiduga.
Usaldav õhustik
Chiang Mai on 1,2 miljoni elanikuga linn, kuid tundub tegelikult hoopis väiksem ja rahulikum. Siin on äärmiselt turvaline ning inimesed ei tundu oma isiklike asjade pärast liialt muretsevat. Üksiku naisena tundsin end Chiang Mais liikudes turvaliselt nii päeval kui ka öösel ning minu peal ei proovitud isegi tünga ega hinnapettusi. Arvestades seda, kui populaarne sihtkoht on Chiang Mai, siis oli selline normaalsus veidi ootamatu. Chiang Mai on nii turvaline, et kui keegi näiteks rahakoti ära kaotab, siis julgustab kohalik välismaalaste kogukond rahulikult ootama, kuna enamasti tagastatakse kaotatud rahakott omanikule üsna kiiresti.
Lisaks on Chiang Mai suureks plussiks kindlasti madal hinnatase ning selle eest pakutav hea kvaliteet nii toitlustuses, majutuses, transpordis kui ka ekskursioonide puhul. Mugavust lisab ka toidu kättesaadavus – nii kohviku- kui ka tänavatoitu pakutakse laialt ning 7-Eleven on legendaarne ööpäev läbi avatud ja väga hästi varustatud mugavuspood, mida leiab igal nurgal. Samuti on Põhja-Tai inimesed tuntud oma sõbralikkuse ja abivalmiduse poolest ning nii tervituseks kui ka tänuks kummardatakse kergelt ja naeratatakse tagasihoidlikult. Pikemalt Tais elanud inimesed kinnitavad, et Põhja-Tai elanikud on tõesti äärmiselt sõbralikud ning sealset õhkkonda ei saa isegi võrrelda näiteks Phuketiga, kuid siiski tuuakse välja, et välismaalastest kliente koheldaksegi üldjuhul väga hästi, aga omavaheline suhtlus on hoopis keerulisem teema.
Peamine oht on liiklus
Tai teistsugune pool tuleb turisti jaoks selgelt välja aga liikluses. Üks tavalisemaid vaatepilte on just reisi alustanud paarike, kellel on mõlemal põlved ja küünarnukid sidemetes või halvemal juhul kas käsi või jalg lahases ning selgitus on lühike: „Mootorrattaõnnetus.“ Tai teed on ühed ohtlikumad terves maailmas, kus lisaks sellele, et liiklus toimib loominguliselt, leidub üsna palju ka lubadeta, alaealisi ja ebakaineid juhte. Süüdlase sündmuskohalt põgenemine on Tais äärmiselt tavaline, mis tekitab olukorra, kus kõik on iseenda eest väljas, kuna suure tõenäosusega süüdlast taga otsima ei hakata – politseil on niigi palju tööd. Kohalikud välismaalased räägivad juhtumitest, kus sündmuspaigale jõudnud politsei isegi ei proovinud asjaolusid selgitada – nad tegelesid vaid kannatanutega ning liikusid edasi.
Tais on nii mopeedi kui ka mootorratta juhtimiseks vajalik rahvusvaheline mootorratta juhiluba. Üldine legend räägib, et Tais võib mopeede ja mootorrattaid rentida igaüks ning kui politsei kinni peab, siis maksad lubade puudumisel trahvi ja sõidad aga rõõmsalt edasi. Kõik muutub aga täielikult, kui juhtub õnnetus. Võimalus, et kellegi teise rumaluse või eksimuse tõttu Tai liikluses midagi juhtuda võib, on suur. Pole harv vaatepilt, kus kõrvalteelt sõidetakse ristmiku suunas ülehelikiirusel, täpselt nii nagu homset poleks, halvemal juhul tehakse seda lisaks ka veel vastassuunas.
Kui õnnetus aga juhtub, siis tuleb suhelda politsei ja reisikindlustusega ning sellisel juhul on väga oluline, kas juhil on seaduse poolt nõutud juhiluba ning kas ta kannab kiivrit. Õnnetusse sattunud välismaalased räägivad, kuidas kohale jõudnud politsei on neilt esimese asjana küsinud just nimelt juhiluba ning selle puudumisel langeb kogu vastutus õnnetuse eest just lubadeta juhile, mis tähendab kõigi osapoolte kulude hüvitamist ning halvemal juhul isegi vanglakaristust. Ka reisikindlustus keeldub ravikulusid katmast juhul, kui juht on eiranud riigi seadusi. Kuna sellised juhtumid, kus välismaalased ei ole olnud võimelised oma ravikulusid haiglale tasuma, on väga tavalised, siis on Tai haiglad kohati hakanud keelduma kiirabiga toodavate välismaalaste haiglasse vastuvõtmisest, mis jällegi paneb reisijad keerulisse olukorda. Bangkokis sai detsembris laia meediakajastust juhtum, kus teadvuseta Taiwani turist suri, kuna esimene haigla keeldus teda kui välismaalast vastu võtmast ja talle elupäästvat abi andmast ning teise haiglasse jõudes oli juba liiga hilja.
Vaadata on palju
Chiang Mai ümber on palju rohelust ja matkaradu ning tegevuste valik on lai: kajaki- ja kanuumatkad, elevantide varjupaigad, seikluspargid, liblikafarmid, joad ja kuumaveeallikad. Lisaks tuhanded mõnusad kohvikud ja restoranid, mille puuduse üle Chiang Mais kohe kindlasti kurta ei saa. Linnas on ka üle 300 imeilusa templi, millest üks kuulsamaid on mäe otsas asuv Doi Suthep, kust avaneb avar vaade kogu linnale. Üks mu meeldejäävamaid päevi Chiang Mais oligi Doi Suthepi külastus, aga mitte niivõrd templi enda pärast, kuivõrd teekonna pärast sinna. Otsustasin liikuda templini mööda 4,5 kilomeetri pikkust Munkade matkarada (Monk’s trail), mis eriti teises pooles on üsna järsk, kuid siiski tehtav. Rajale jääb ka Wat Pha Lat’i templikompleks, mis minu jaoks oli isegi muljetavaldavam kui Doi Suthep ise, kuna Wat Pha Lat’i templi juurde sai ainult matkates ning see asus keset vaikust ja rohelust.
Kuna templeid on tihedalt ja palju, siis otsustasin ühel hommikul vanalinnas jalutada ja külastada järjest nii palju templeid kui jõudsin. Mitmed templid ja isegi templikompleksid olid täiesti tühjad, mistõttu oli väga meeldejääv seal vaikuses ringi jalutada, ainsate inimestena vaid mõned mungad oma hommikutoimetusi tegemas. Ühes templis istusin päris pikalt üksinda vaikust nautides, kui äkki hakkas uksest sisse tulema kümneid lõunapakikestega põhikooliõpilasi. Mõne minutiga oli neid terve tempel täis ning peeti mõned kõned ja palvetati koos. Sama kiiresti, kui nad tulid, õpilased ka lahkusid. Kultuuriliselt oli huvitav võrrelda, et kui Eestis käiakse kirikutes ekskursioonidel, siis Tais viiakse kogu kool templisse palvetama.
Hipilinn Pai
Minu jaoks üks meeldejäävamaid väljasõite oli Pai linna Myanmari piiri ääres. Teekond Paisse on käänuline ning meie rallihuvilisest bussijuhiga neid kurve võttes hakkas kõigil bussis olijatel natuke paha. Kolm ja pool tundi hiljem bussist välja astudes ootas ees aga tore üllatus. Pai on justkui nagu Chiang Mai, aga märksa väiksem ning seal tegeletakse peamiselt puhkamise, jooga ja enesearenguga ning kohvikutes tundide kaupa elu üle arutlemisega. Kogu õhustik oli äärmiselt hipilik – inimesed kõndisid lohvakate riiete ja riidest märssidega, mõni kõndis paljajalu, mõni oli teinud rastad. Tööst rääkimine või isegi sellele mõtlemine tundus kriminaalne. Tundsin, et kui ma mõnes kohvikus läpaka välja võtaks, siis pandaks mind kohe järgmisele bussile, et ma üldist õhustikku ei rikuks. Kogu tegevus keerles ümber peatänava, kus jalutati aeglaselt, jutustati ja lihtsalt oldi.
Minu hostelis oli mõnus katuseterrass, vaatega jõele ja riisipõldudele, ning seal sai siis võrkkiikedes oma päevi veeta. Tublimad lugesid raamatut, aga enamik lihtsalt olid. Kui maailmas on koht, kuhu kõige eest ära põgeneda, siis selleks on Pai. Ka mina elasin kohalikku stiili sisse ning veetsin päevad jalutades, kõik õhtud ööturul ning kuulasin lindude laulu ja vaatasin pilvi. Kolmanda päeva õhtuks tundsin, et tahaksin produktiivne olla ning selleks pidin ma Paist lahkuma. Võtsin bussi ning sõitsin mööda käänulisi teid tagasi Chiang Maisse.
Erarahastusega ehitatud tempel
Reis Põhja-Tais poleks täielik ilma Valge Templi külastuseta. See on Chiang Rai lähedal asuv erarahastusega ehitatud väga eriline tempel, mis on Tai kunstniku Chalermchai Kositpipati eraomand. Kunstnik ostis selle templi üsna kehvas seisus ning on sinna investeerinud üle 28 miljoni euro. Kunstnikule omaselt on ta templi restaureerimisel kunstilistele detailidele väga palju tähelepanu pööranud ning templikompleksist on saanud imeilusate detailidega kunstiteos. Templi sisemistel seintel leiab põnevat kaasaegset kunsti – Michael Jackson, Freddy Krueger, Terminaator, jäädvustusi tuumasõjast ja terrorirünnakutest, aga ka Harry Potter, Superman ja Hello Kitty. Lisaks pole tagasi hoitud ka tualettide ehitamisel – need on suures kuldses kompleksis, mis näeb nii uhke välja, et selle ees tehakse pidevalt fotosessioone. Imeilusasse templikompleksi kuulub ka kunstikoobas, mis on natuke tumedates toonides, kuid jällegi äärmiselt detailirohke ning väärt külastamist.
Uue aasta traditsioonid
Minu lemmikkogemus Chiang Mais oli aga hoopis mu kõige viimane päev ehk siis uue aasta saabumise pidustused. Chiang Maid peetakse mitme reisijuhi kohaselt väga heaks kohaks, kus uut aastat vastu võtta, ning ma olin põnevil. Alustuseks liikusin Tha Pae värava suunas vanalinnas, kuna just see pidi olema pidustuste keskpunkt, ning kõik oli nii nagu lubatud – olin vaevalt väravast sisse astunud, kui sattusin suurele terve õhtu kestvale tasuta show’le, mida vedasid väga energilised õhtujuhid. Laval olid kohalikud muusikud, leidis aset moeetendus ja tantsunumbrid, kus oli väga huvitavalt segunenud tänapäevane ja traditsiooniline kultuur. Publik oli vägagi rahvusvaheline, enamik turiste olid Aasia riikidest ning ka pidustustel hoiti Chiang Maile omaselt sõbralikku ja turvalist õhkkonda – alkohol oli keelatud ning tähistama tuldi kogu perega.
Tundide jooksul lendles õhus tuhandeid laternaid ning lõpuks lugesime kõik koos viimaseid sekundeid uue aasta saabumiseni. Aasta esimesed minutid võtsin vastu vaadates nii ilutulestikku kui ka lendlevaid laternaid ning vahetades õnnitlusi inimestega Taist, Singapurist, Indiast ja Suurbritanniast. Just laternate lennutamine on üks iseloomulikke traditsioone Chiang Mais. Usutakse, et laternate lennutamine vabastab eelmise aasta negatiivse energia ning tagab saabuvaks aastaks hea õnne. Laternale kirjutatakse enne lennutamist markeriga oma uue aasta soovid. Kuna laterna õhkutõusmine võtab pärast süütamist veidi aega, siis on laterna lendu minek alati tore hetk, mida kõik plaksutades ja hõisates tähistavad.
Laternad lendu saadetud, hakkas ka minu aeg Chiang Mais läbi saama. Elu Chiang Mais on lihtne, turvaline, kvaliteetne ja mugav. Valitsevat õhustikku on üsna keeruline kirjeldada – nagu elaks mingis toredas roosas mullis, kus on nii hea olla, et otseselt nagu ei tahakski kuhugi edasi liikuda. Mõistan nüüd veidi paremini, mis on see Chiang Mai salapära, mis paljusid inimesi aina tagasi kutsub. Pole harvad juhud, mil alustatakse üheotsapiletiga maailmareisi ning Chiang Mais plaanitakse olla vaid mõne päeva, kuid jäädakse aastateks. Minu reis siiski niimoodi ei lõppenud. Kuu aja möödudes olin enam kui valmis edasi liikuma ning Kagu-Aasia avastamist jätkama. Niimoodi asusingi 1. jaanuaril kell pool kuus hommikul teele lennujaama poole, et jätkata oma seiklust Da Nangi linnas Kesk-Vietnamis.
***
Millal minna?
Parim aeg: november-jaanuar. Põhja-Tais on kolm põhilist hooaega: kuiv hooaeg, põletamishooaeg ja vihmahooaeg. Vaieldamatult parimaks külastusajaks peetakse talvist kuiva hooaega novembrist veebruarini. Veebruaris algab juba ka kuni aprilli-maini kestev põletamishooaeg, mil õhukvaliteet on nii kehv, et isegi paljud püsielanikud kolivad selleks ajaks mujale. Maist oktoobrini kestab vihmahooaeg.
Tekst ja foto: Janika Tamm