Tuleviku Tiibeti seemned

Režissöör Leeni Linna jutustab oma filmi „Sõnumitooja“ saamisloost.

Režissöör Leeni Linna jutustab oma filmi „Sõnumitooja“ saamisloost.

Sattusin 2008. aasta kevadel oma hea sõbra rännumeesmuusiku Roy Strideri vihje ajel Tiibeti olümpiamängudele Indiasse, Dharamsala ülalinna Mcleod Ganjisse. Filmi jaoks eeltööd tehes kõnelesin seal paljude tiibeti põgenikega, noorte ja vanadega, kellest nii mõnigi oli alles toibumas märtsikuisest ülestõusust Lhasas ning pajatas mulle sündmuste tegelikke tagamaid. Tiibeti lasteküla (Tibetan Children’s Village TCV) staadionil aset leidnud tohutu rahvusvahelise meedia kajastusega olümpiamängud lõid petlikult lõbusa atmosfääri, mille taga peitusid aga sadade laste ja noorte kurvad lood.

Hiinastamise tulemusena on mitmel pool Tiibetis katkestatud tiibetikeelse koolihariduse andmine ja kehtestatud võimatult suured õppemaksud, mis käivad paljulapselistel peredel lihtsalt üle jõu. Võitlusvaimus julged tiibeti noored on okupatsiooni algusest alates põgenenud oma kodudest, et eksiilis oma rahva kultuuri heaks õppida ja töötada.

Põgenike sihtkohas, Dharamsala mägilinnas, ootab neid uus kool, orbudekodud ja dalai-laama, kellega kohtumise nimel on nii mõnigi nõus külmumise, lumepimeduse või koguni surmaga riskima.

Tiibeti lasteküla lapsed kutsuvad end vabatahtlikult orbudeks, sest vanematega suhtlemine on tihtipeale tagakiusamise hirmu tõttu läbi lõigatud. Kuulates paljude laste jutustusi põgenemistest ja maha jäänud perekondadest, otsustasin koos operaator Kullar Viimsega ette võtta teekonna kahe põgenikupoisi vanemate ülesotsimiseks. Meil oli õnne – leidsime mõlema poisi vanemad üles ning saime ääretu rõõmu ja kurbuse osaliseks, kui neile kadunud poegade videosõnumeid mängisime.

Tiibetist on mulle meelde jäänud silmapiirini ulatuvad lumised väljad ja üksikud nomaadide telklaagrid, mis õhukindla Peking-Lhasa rongi aknast mööda vuhisesid. Seevastu suurlinnad, sealhulgas Lhasa, olid kirjud hiina poekestest ning mundris meestest, kes jätsid mälestustesse hirmutunde, mis seal meie üle võimust võttis.

SÕNUMITOOJA – DOKUMENTAALFILM TIIBETI PAGULASLASTEST

Produtsent/režissöör Leeni Linna, operaator Kullar Viimne, helilooja Sven Grünberg

Kümme aastat tagasi ületasid sadade Tiibeti põgenike hulgas Himaalaja mäestiku kaks 13-aastast noormeest Tashi ja Dorjee. Ühe vanemad pidasid poega aastaid hukkunuks. Kumbki pole oma lähedasi sellest ajast saati näinud – ühendust võtta on riskantne ja tagasipöördumine mõeldamatu.

Nüüd läkitavad mõlemad eestlasest sõnumitooja abil vanematele videopostkaardi – sülearvutis mahamängitava tervituse, mille kaudu aastaid lahus olnud perekonnad näevad meesteks sirgunud poegi, kes elavad ja õpivad Dharamsala Tiibeti koolis. Nii idüllilises maakohas kui ka militariseeritud Lhasas ülesvõetud kohtumised toovad vaatajateni pildi Tiibeti nukrast tänapäevast.

ÄRAPANEMISE SOOVITA SIIRAS FILM

Mind ehmatas, kui kuulsin, et noor filmitegija Leeni Linna teeb filmi Tiibetist – veidi kulunud ja üleekspluateeritud teemal (muide, veel üks eestlastest kollektiiv on praegu tegemas filmi Tiibetist). Tiibeti ja tema rahva saatusest on tehtud sadu filme, mille eesmärk on ülekohtuse olukorra lõpetamine Tiibetis. Kahjuks ei ole nad suutnud oma eesmärki täita – oma käitumist pole muutnud Hiina kommunistlik valitsus ega ka Lääne demokraatlikud valitsused.

Leeni filmi nähes olin positiivselt üllatunud. Filmis „Sõnumitooja“ on piirdutud ühe selge ja väga inimliku teemaga – perekonna sooviga koos olla. Film on siiras ja aus. Selles puudub eesti dokumentalistidele nii omane kellelegi ärapanemise soov. Lugu on nii mõjuv, et pole vaja hakata seletama selle riigi ajalugu ega pea seletama pikalt ka nende kahe perekonna lugu. Filmi väärtust tõstab ka see, et mõlemad vanemad leiti suurest Hiinast üles ja nad olid nõus ka rääkima.

Selliste filmide puhul tekib alati ka eetiline probleem – sinu filmi kangelased võivad sattuda poliitilise tagakiusamise ohvriteks. Loodan väga, et „Sõnumitooja“ Hiinas elavate kangelastega seda ei juhtu.

Äramärkimist väärib Kullar Viimse operaatoritöö, mis eriti hea, kui pidada silmas asjaolu, et suurem osa filmist oli tehtud laiatarbe pihukaameraga.

Artur Talvik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga