Tuhandekesi Koola poolsaarel matkamas

Tänavu möödub 30 aastat Eesti matkajate suurimast „dessandist“ väljapoole Eestit – turiaadist Koola poolsaarele Hibiinidesse. Turiaadil osalesid automotomatkajad (214 autot ja mootorrattaid), jalgsi-, jalgratta- ja veematkagrupid. Meenutab ürituse korralduskomitee esimees Ilmar Laherand.

Tänavu möödub 30 aastat Eesti matkajate suurimast „dessandist“ väljapoole Eestit – turiaadist Koola poolsaarele Hibiinidesse. Turiaadil osalesid automotomatkajad (214 autot ja mootorrattaid), jalgsi-, jalgratta- ja veematkagrupid. Meenutab ürituse korralduskomitee esimees Ilmar Laherand.

EELMÄNG

Turiaadi ettevalmistamine alguseks võib pidada 1976. aastat, kui käisime kolme sõiduautoga – Moskvitš 408, Volga M-21 ja GAZ-69 – Koola poolsaarel automatkal. Moskvitšile ja Volgale olid monteeritud lisabensiinipaagid, esisillaveoga GAZ-69 sai vajaduse korral kasutada ka tehnilise abina. Kuna matkaplaanis oli meie autoturistide poolt varem külastamata kohti, nagu Liinahamari Barentsi mere kaldal ja asulad Valge mere põhjakaldal, õppisime matkarajooni eelnevalt tundma põhiliselt kirjanduse vahendusel. Kasulikke näpunäiteid sealsete olude kohta saime akadeemik Johan Eichfeldilt (1883–1989), kes oli 1920. ja 1930. aastatel töötanud põllumajandusteadlasena Hibiinide piirkonnas. Põhjapolaarjoone ületasime kuuendal matkapäeval. Meelde on jäänud silmapiiril kõrguvad lumised Hibiini mäed ja paljude saartega Imandra järv – tõeline silmailu. Jätkates matka põhja suunas, jõudsime 1533. aastal rajatud Koola asulasse, kus ühinevad Tuloma ja Koola jõgi. Jõega paralleelselt kulgev asfalttee oli kurviline, tõusude ja langustega, meenutades kohati Kaukaasia teid. Maanteed palistasid sirged kuused ja männid, rikkalikult seeni ja marju, kalapüügi ja jahipidamise võimalusi. Koola lahe ääres, teel Liinahami sadamasse, ümbritses meid juba paljude järvede ja jõgedega metsata tundra: õitses samblik, kasvasid madalad polaarkased, maapind oli künklik ja kohati nagu kivikülviga kaetud, õhutemperatuur ainult +4 °C ning tee ääres nägime veel sulamata lumehangi – juulikuus. Matka raskeim osa oli 130 km Kandalakšast Terski rajooni keskusesse Umbasse. Tee-ehitust Kandalakša ja Umba vahel oli küll alustatud, aga mitte lõpetatud. Suuremas osas oli tegemist metsatundratest ja soodest läbi viiva metsaveoteega, kus kohtasime ainult paari esisillaveoga metsaveoautot, mis liikusid väga aeglaselt. Ka meie liikusime edasi ettevaatlikult, et mitte vigastada auto alust ja sildasid. Umbes 30 korda tuli meil läbida ca poolemeetrise sügavusega veekogusid. Kõik need ojad ja jõed olid kivise põhjaga. Ohutu läbisõidukoha leidmiseks pidime need enne jalgsi läbi käima. Kohalike elanike andmetel oli tee sõiduautole mitteläbitav – kui jõudsime Umbasse, oli imestajaid palju. Umbas nägime ka kaht kohalikku sõiduautot, aga need olid sinna toodud laeval. Umbast sõitsime mööda merekallast edasi kuni Olenitsa külani, sealt edasi sügavate veetakistuste tõttu (kuni 80 cm) enam ei saanud. Pöördusime Umbasse tagasi. Et mitte sõita Kandalakšasse tagasi tuldud tundrateed mööda, mis vihma korral võis pealegi muutuda läbimatuks, otsustasime tagasitee Kandalakšasse ette võtta laevaga. Tagasiteel koju jõudsime õigeks ajaks veel ka Petroskoi lähistele Eesti I mototuriaadi Karjala 76 baaslaagrisse, kuhu oli Eestist erinevaid teid pidi saabunud 360 osavõtjat 132 sõidukil. Kuu ajaga läbisime (Rein Robas, Kaja ja Rein Laherand, Harda Laherand, Aarne Tõnus ning mina) kokku ligi 7000 km Karjala ja Koola poolsaare teid. 1976. aasta üleliidulisel konkursil tunnistati see retk hõbemedali vääriliseks, matk leidis kajastamist meedias ja arvukatel matkaõhtutel matkaklubides. Nõnda arenes ja süvenes idee korraldada turiaad Koola poolsaarele. Ajaks sai valitud 1981. aasta ehk Kirovski linna 50. aastapäev. Enne seda käisime turiaadi korralduse kooskõlastamiseks Koola poolsaarel veel mitmel korral.

TURIAAD

Turiaadi pidulik avamine 1981. aastal nägi välja järgmiselt. 9. juulil kell 16.00 kogunesid poolsaarele saabunud matkagrupid Kirovski linna lähistele, et tekitada ühine kolonn. Moodustus mitme kilomeetri pikkune kolonn, mis suundus Kirovski kultuurimaja esisele väljakule pidulikule miitingule, kus peakorraldaja võeti vene kombe kohaselt vastu soola-leivaga. Teisel turiaadipäeval toimus ühine tõus Vudjavtšorri mäele 1932. aastal rajatud polaarsesse botaanikaaeda, kolmandal külastasime 1027 m kõrgusel Rasvumtšorri mäel apatiidikaevandust. Kolmanda päeva õhtu oli jälle pidulik – asetati mälestusplaat 1930. aastatel tegutsenud uurimiskeskuse Tietta (saami keeles „teadus“) varemetele. Keskust oli juhtinud mineraloog Aleksander Fersman, kellel oli suuri teeneid Hibiini maavarade avastamisel, samas austas ta põhirahvust saame ja nende keelt ning jättis muutmata kõik saamikeelsed kohanimed. Järgmisel hommikul suundusime Murmanskisse. Teel möödusime Montsegorski kombinaadist ning linnast. Tee ääres ütles infotahvel, et oleme Lapimaa looduskaitsealal. Vaatasime nii vasakule kui paremale – kilomeetrite ulatuses puud ning taimed hävinud! Milleks looduskaitseala silt, kui vase-niklikombinaadi korstnast tulev suits ja gaas hävitab kõik elava? Murmanskis oli miilits hämmingus, nähes tohutut autode hulka, ja kartis, et võime linnas tekitada suure segaduse. Lõpuks leiti meile äärelinnas plats, kuhu paigutada autod ja telgid. Murmanskis korraldati meile ekskursioonid linna, sadamasse ja laevadele. Kes soovis, võis osaleda laevasõidul Koola lahel. Turiaadile pandi punkt Murmanskist mõnekümne kilomeetri kaugusel Tuloma laagris, kus kõik turiaadist Kirovsk 50 osavõtjad said Murmanski turismi- ja ekskursiooninõukogult põhjapolaarjoone ületamise mälestusdiplomi, mille turiaadi üldjuht pidi oma pöidlajäljega kinnitama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga