Tudusoo – parim looduse kuulamiseks

Seekord keskendub matkamees Tõnu Jürgenson Lääne-Virumaale, täpsemini Tudusoo looduskaitsealale ning Seljamäe õpperajale, kus puutumatu loodus võimaldab matkajal täielikult aja maha võtta ning iseendale pühenduda.

Seekord keskendub matkamees Tõnu Jürgenson Lääne-Virumaale, täpsemini Tudusoo looduskaitsealale ning Seljamäe õpperajale, kus puutumatu loodus võimaldab matkajal täielikult aja maha võtta ning iseendale pühenduda.

Lääne-Virumaa on väga sobilik maakond loodus- ja matkamishuvilisele, eriti huvitav on siinkandis sügisesel ning talvisel ajal. Siin on pikalt maalilist mereäärset rannajoont ning üksjagu metsa ja rabasid. Maakonda jääb hulk kaitsealuseid piirkondi, aga seekord räägime pikemalt Tudusoo looduskaitsealast (osa infoallikaid väidab, et tegemist on maastikukaitsealaga). Esimest korda viis seiklusjanu mind Tudusoo kanti 1999. aastal. Olin enne kuulnud, et seal pidi keset rabametsa, Tudu järve ääres, olema üks matkaonn koos saunaga. Saadud info vajas järeleuurimist. Esimest korda lähenesime Tudusoole Roela poolt. Auto jätsime metsa alla ja läksime edasi jalgsi. Esialgu seljakottidega ennast ei koormanud, sest me ei teadnud täpselt, kuhu lähme. Peagi olime naisega ilusal rabamaastikul, aga ühtegi suurt järve, mille kaldal võiks olla metsaonn ja saun, ei paistnud. Otsustasime auto juurde tagasi minna ja teiselt poolt lähenedes uuesti proovida. Varsti sattusime õigele teeotsale, aga auto selle läbimiseks oli vale. Tee oli savine, märg ja libe, ning peagi lõpetasime oma sõidu kuivenduskraavi pervel kõõludes. Kuidagi õnnestus saada kohaliku metsniku telefoninumber ning ta oli lahkelt nõus meile appi tulema. Pärast seda, kui olime transporditud kindla pinnaga teekattele, hakati meid küsitlema. Väga põhjalikult uuriti, kes me oleme ja milleks sinna rabajärve äärde ikka minna tahame. Kui usaldus võidetud, anti meile täpsemad juhised, et me uutesse jamadesse ei satuks. Inspiratsiooniallikas Metsaonni juurde jõudes avaldas koht meile tohutut muljet, ilu oli nii palju, et ei osanud sellega kohe midagi peale hakata. Pärast toibumist hakkasime sauna kütma ja ennast metsaonni sisse seadma. Mäletan, et onni ees pingil istudes ja kohvi rüübates mõtlesin, et kui oleksin kirjanik, siis just see oleks ideaalne koht kirjutamiseks. Aastaid hiljem nii ka läks. Kirjanikuks ennast veel pidada ei saa, sest nagu olen kuulnud, siis selleks peab olema ilmunud vähemalt neli raamatut, aga suurema osa esimesest raamatust („Matkates neljal aastaajal”) ja mingi osa teisest („Seljakotiga looduses”) olen tõesti seal Tudu järve ääres kirja pannud. Koht lihtsalt on sellise auraga ja soosib loomingut. Lisaks kaunile järvele on seal tänaseni suurepärane metsaonn, mis on paljude matkajate seas legendaarne. Sauna seal enam paraku ei ole, aga õnneks on onnil paremini läinud. Parim sügis-talvel Tudusoo matkaonn asub looduslikult kaunis kohas suure laukajärve ääres, mida kutsutakse Tudu järveks. Tänu aastaid tagasi möllanud marutuultele, mis harvendasid rabametsa onni ümbruses, on paik avar ja valgusrohke. Onni külastamiseks parimad ajad on sügis ja talv. Sügis pakub seene- ja marjakorilasele parajalt tegevust, eriti tahaks välja tuua jõhvikarohkust. Tudu metsaonni palgivahed on küll kohati hõredavõitu ja kütmisel võib suitsu tuppa tulla, aga vaatamata sellele annab onn matkajale või korilasele puhkehetkel kaitset vihma ja tuule eest, ning vajaduse korral ka peavarju ööseks. Kui nüüd rääkida täpsemalt sellest, mida huvitavat veel Tudusoo matkaonni ümbruses teha saaks, siis selleks tuleks visata pilk kaardile. Tudu järvest põhja poole jääb Punasoo, kus asub Seljamäe õpperada, mille pikkus on viie kilomeetri ringis. Matkarajale pääseb onni juurest kahte moodi. Esimene võimalus on minna tagasi onni parklasse ja sõita autoga Roela poole, kuni märkate tee ääres matkaraja parklat ja lõkkekohta. Sinna saate jätta sõiduki ja minna rajale kõndima. Teine võimalus on minna onni juurest, kui seisate näoga järve poole, paremale ja jalutada järve otsa, kus näete üle raba viivat selget sihti. See siht viib teid otse matkaraja algusesse. Arvestada tuleb sellega, et kohati on raba üsna pehme ja vesine ning igalt poolt otse minna ei saa. Seda teed minnes varuge aega − koos retkega Seljamäe õpperajal kestab teekond kuni neli tundi. Kuna olete onni juurest ära nii kaua, siis soovitan kindlasti kaasa võtta kuni liitri joogipoolist ja midagi näksimiseks, kas šokolaad, vorstijupp või võileivad. Talvisel ajal võtke kindlasti kaasa termos sooja joogiga või matkapliit, mille abil saate endale ja oma sõpradele valmistada sooja jooki. Kuna lõik Tudu järvest Seljamäe õpperajani üle raba on üldjoontes märjemapoolne, siis tasuks kasutada veekindlaid matkasaapaid koos bahillidega. Kummikud ei ole selle rännaku jaoks kõige paremad, kuna enamik rajast pole vesine ja kui liigute kuival maastikul tempokalt, siis varsti higistate jalad märjaks. Kindlasti tasub rännakule kaasa võtta binokkel ja fotoaparaat, sest pole harvad juhused, kui metsaonnist vaid mõnesaja meetri kaugusel võib esimest tetre märgata. Sügiseseks rändeks koguneb Tudu järvele hulgaliselt veelinde, kes pakuvad üsna huvitavat vaatepilti, eriti kui parvedena laskutakse ja järvelt tõustakse. Selline maandumine ja tõusmine on tavatult lärmakas tegevus. Neile, kes ihkavad tõsisemaid proovikivisid, soovitan talvisel ajal teha kolme-nelja päeva pikkune suusamatk Roelast kuni Iisakuni. Vahepeatustena kasutage Tudu metsaonni ja Varessaare metsaonni, mis asub Muraka looduskaitsealal. Selline matk eeldab muidugi head kaarti ja kompassi kasutamise oskust ning talviseks matkaks vajalikku varustust. Mis aga puudutab veel Tudu metsaonni juures olemist, siis järve vesi on puhas ja kõrge happelisusega. Sobib igati hästi toidu valmistamiseks. Põhimõtteliselt sobib järve vesi ka joomiseks, sest seal elavad ainult üksikud vähesed mikroorganismid, mille lühiajaline manustamine ei mõju tervisele halvasti. Kes aga ikkagi kardab, see võib enda rahustamiseks vee läbi keeta ja pärast jahutamist joogiks tarvitada. Seljamäe õpperada Lähedusse jääv Seljamäe õpperada pakub samuti elamusi. Olen seal korduvalt metsiseid märganud ja teravama silmaga inimene paneb kindlasti tähele raja äärde jääval vanal männil karu küüniste jälgi. Kahjuks ei säili sellised tätoveeringud kaua, puud suudavad arme ravida. Seljamäe õpperaja teeb põnevaks asukoht ja pinnavormid, aga minu jaoks on eriline väärtus rajale jääval puhkekohal. Miks see siis nii väärtuslik on? Eks peamine põhjus on selles, et ümbruskonnas on suhteliselt vähe püsiva elanikkonnaga majapidamisi ning metsade, rabametsade ja raba massiivid on üsna suured. Samuti ei ole õpperaja külastatavus eriti tihe ja pole olnud ka märke, et raja puhkekohas peatutaks ööbimiseks just eriti tihti. Tänu avarale ja metsikule loodusele liigub seal arvestatavalt palju loomi ja linde. Kinnitust sellest annavad rohked jäljed ja väljaheited. Loomade ja lindude rohkus ongi see, mis uudishimu tekitab. Tavaliselt peatun selles puhkekohas aastas paar korda ja seda võimalikult väikese seltskonnaga. Toidu ja muu vajaliku püüan valmistada matkapliidil, et mitte tekitada suitsu. Õhtuti meeldib lihtsalt vaikselt istuda ja kuulata loodust enda ümber − seda, mida kuulata, on üksjagu. Kord lendab mõni kakk, kord rähn, kusagil praksub oks, mille vastu mõni loom puutus… Natuke kõhe ja tohutult põnev on olla. Kuigi rajalt olen leidnud karu ja ilvese väljaheiteid, pole ma kahjuks neid isiklikult kordagi kohanud. Kui otsid kohta, kus ümbritsevat loodust kuulata, siis Seljamäe õpperaja puhkekoht on selle jaoks üks paremaid paiku. Kogu see viiekilomeetrine ring pakub vaiksel jalutamisel piisavalt esteetilisi naudinguid silmale. Kahjuks ei ole seal hetkel enam vaatetorni, aga kunagi avanes sellelt suurepärane vaade ümbrusele. Omamoodi elamuseks minu jaoks oli korra seal tornis ööbida. Eriti ilus oli maikuu varahommik kusagil kella kolme ja viie vahel. Tunne oli, nagu oleksin muinasjuttu sattunud, aga eks see ongi teatavas mõttes muinasjutt, mille me igaüks saame endale ise luua.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga