Tsikliga Tseilonil

Kui Madis Maks hakkas tsiklireisiks otsima riiki, kus oleks odav, soe, meri, loodus, mäed, maitsev toit, puuviljad, tsiklirent, inglise keel ja võimalus leida turistidest puutumata kohti,selgus, et just Sri Lanka klapib kaherattalisega maa avastamiseks suurepäraselt. Kui vaid mõned pulssi tõstvad kohtumised kohalike elevandimürakatega kõrvale jätta!

Sri Lanka, mis 1972. aastani kandis nime Tseilon, on umbes Leedu-suurune saar kiviviske kaugusel India lõunatipust. Minu varasemad kokkupuuted selle riigiga piirdusid hägusa tõdemusega, et seal on olemas Tamili Tiigrid ja tseiloni tee. Tundus selline muhe ja sümpaatne koht, kus kõike pole jõutud veel ära reglementeerida.

Erinevate maksupitsituste tõttu on auto omamine Sri Lankal kallis lõbu, jõukas keskklass sõidab ikkagi pigem rolleri või väikese motikaga, autot jaksavad soetada vähesed. Tsiklirendis ongi peamiselt rollerid või väiksemad Jaapani tsiklid (alla 250 cc). Tundub, et on mingi legaalne võimalus ka võimsamate arvelevõtmiseks, aga tänavapildis kohtab selliseid haruharva ja kui, siis peamiselt politsei käsutuses. Üks omapära on Sri Lankal veel − seal on keelatud kinnise kiivriga sõitmine. Mujal maailmas peetakse seda oluliselt turvalisemaks lahtisest kiivrist, aga Sri Lankal on see keelatud kaalutlusel, et inimene võib minna panka röövima ja pärast pole ta nägu piltidelt näha.

Sõiduvahendiks ajalooline tsikkel

Kuna Sri Lanka on lähedal Indiale, Royal Enfield Bulleti praegusele kodumaale, siis mõnd isendit oli võimalik siit ka laenutada. Olen Bulletiga varem sõitnud (väga meeldis!), nii et valiku suhtes erilist raskust ei olnud. Tegemist on 1931. aastal Inglismaalt alguse saanud masinaga, mida teise maailmasõja ajal kasutas näiteks Briti sõjavägi, mille tootmine nihutati 1950ndatel Indiasse ja mida toodetakse seal tänapäevani. Bulleti nimi on ehk pisut eksitav ja viitab pigem tema militaarsele taustale, sest tegemist pole kindlasti kiire masinaga, üle 80 km/h liikudes on tunne, nagu hakkaks vaikselt tükkideks lagunema. Tegemist on parajalt kolaka rattaga, mis on pigem vanamoeline ega hiilga modernsete lahenduste ja uuendusmeelsuse poolest. Samas on see maailmas kõige pikemalt järjest tootmises olnud tsikkel ning sel on väga palju austajaid, mina nende hulgas. Eriti just India subkontinendile sobib see mu meelest ideaalselt.

Sri Lankal on odav ja toimiv bussi- ning rongiliiklus, aga see on aeganõudev ja siinseid temperatuure arvestades tihti ka vaevaline. Seega turistide puhul on standardiks palgata endale kohalik juht koos bussikesega ja temaga koos siis nädalake või kaks ringi sõita. Minu jaoks on see ebamugav variant, reisil oleks nagu üks sunnitud pereliige juures ja ei ole sellist vabadust, nagu päris ise toimetades. Veel üks pluss tsiklirendi kasuks. Üldiselt mis tahes sõiduki ise juhtimist siin eriti ei julgustata, põhjuseks vasakpoolne liiklus ja radikaalselt teistmoodi liikluskultuur.

Ootamatu kütuseprobleem

Bullet jaksab kenasti kanda ka kahte reisijat, nii et meie nädalane tsiklireis sai alguse Gallest, mis on Sri Lanka lõunaosa suurim linn, vana Portugali koloonia. Kui hommikul renti jõudsin, selgus, et rentida põhimõtteliselt saab, aga hetkel on kütus otsas. Et nagu terves riigis või nii. Kuna kütus tuleb peamiselt Indiast, levis jutt, et hindud olevat tankeri paaki pissinud ja kui Sri Lanka lõvid hakkasid kvaliteeti kontrollima, selgus, et see on allapoole igasugust arvestust ja saadeti tagasi. Tõde on ilmselt pisut teine, aga igatahes tundub, et mõni mees päris detailideni selle otsuse tagamaid läbi ei mõelnud. Paljud tanklad olid kas täiesti kinni või on neis kilomeetripikkused järjekorrad. Bulletil on küll suur paak ja väike kütusetarbimine, nii et 300 kilomeetrit oleks saanud ka tankimata sõita, aga plaan oli suurejoonelisem ja tundus mõistlik nädalapäevad oodata, kuni kütuseprobleem laheneb.

Sri Lanka lõunaosas on kogu mereäär üpris tihedalt asustatud, rannad on imeilusad, palmid, prinkide kehadega surfarid ja kõik kaasnev, nii et seetõttu ka palju turiste. Õnneks on siiski sedasi, et kui rannikust pisut sisemaa poole sõita, siis kohe varsti vaheldub tavaline külaidüll, riisipõllud ja agraarmaastik džungliga. Palavus ja päikesepaiste on selline, et kõik katmata kohad tuleb SPF 50 kreemiga katta ja kuna käepealsed on kogu aeg nähtaval, siis põletuse vältimiseks peab esimeses suuremas linnakeses endale kindad ostma.

Sõita saime sadakond kilomeetrit, siis läks siduritross katki. Ilma sidurita ei ole tore sõita, aga õnneks sattus olema koht, kust sai rahulikult mäest alla veereda ja otse parandusse. Hinnatase on selline, et ootetööna tehti kohe kolme euro eest ära ja õnneks jäi see ka ainsaks tehniliseks viperuseks kogu reisil.

Mägedesse kuumuse eest varju

Plaan oli sõita mägisemasse Sri Lanka keskossa, et saada pisut leevendust kuumusele ja vaadata, kuidas seal olukord on. Mida kaugemale sisemaale, seda mägisemaks teed läksid, alguses sellised laugemat sorti künkad, mis on iga tsiklisõitja unistus, hiljem ka kitsad serpentiinid, mida esimesed paar päeva oli väga mõnus sõita, aga pikapeale muutusid kurnavaks. Et siis kuu aega pärast sõitu neid jälle igatsema hakata. Teeolud olid head, igal pool asfalt, mõnes kohas laiem, mõnes kitsam, mõnes auklik, mõnes mitte.

Mägine sisemaa on piirkond, kus on peamised Sri Lanka teeistandused, kogu džungel on maha raiutud ja teepõõsaid täis istutatud, aga vaated on maalilised. Väikestele teedele keerates olid inimesed meid (ja ebatavalist liiklusvahendit?) nähes rõõmsalt üllatunud, lapsed lehvitasid ja inimesed olid sõbralikud. Liiklust oli vähe, aga sõita tuli rahulikult, mägised teed eriti eksimisruumi ei jta. Vaateväli oli enamasti piiratud ja alati pidi olema valmis ootamatusteks. Küll magas salk koeri keset teed, küll ajasid külamehed seal juttu. Või oli mõni traktor otsustanud ennast keset teed parkida või siis tuli suur buss vastassuunas vastu − üllatusi jagub!

Ainsaks erandiks liikluse meeldivuse suhtes olid riigi suuremad maanteed, seda tipptunnil ja asulate läheduses. Siis käis küll närviline andmine − tuk-tuk'id, rollerid, bussid, vankrid, lehmad, jalutajad ja veoautod kõik läbisegi tohutus mäsus, kuumuses ja tossupilves olelusvõitlust pidamas. Põhireegel tundus olevat „Bussidega pole mõtet rinda pista!” ning kui sellest kinni pidada, siis ülejäänu on suhteliselt loogiline ja intuitiivne. Isegi tihedas liikluses oli õhkkond pigem sõbralik (kui ikka vaja kolm rida tekitada ja ruumi on, siis miks mitte!) ja mingit „ärapanemist” ei tunnetanud. Bullet on ses mõttes mugav, et kiirendus (eriti mägedes) on kõigist kohalikest sõidukitest parem ja see annab eelise, kui vaja mõnest tossupilvest mööda saada. Laskumistel osa ikka kimas mööda ka −kes tahab niisama tsiklit uudistada ja mõnele ilmselt ei anna rahu, et kahvanägu koduradadel neist mööda sõidab.

Ilusaim teekond Aasias?

Üks popimaid atraktsioone Sri Lankal on sõita rongiga Kandy ja Ella vahel, mõni peab seda kõige ilusamaks teekonnaks Aasias. Meie sõitsime sealkandis tsikliga ja ainult aeg-ajalt ristusime raudteega, aga vaated olid tõepoolest ilusad ning mõnusa põrinaga ja rahulikult liikuv Bullet oli puhas nauding.

Pikemaid otsi ja eri piirkondi sõites oli tore see, et lisaks maastikule muutub ka tee ääres müüdav kaup. Saab uudistama minna, et mida head-veidrat pakutakse, ja kohalikega natuke juttu puhuda. Teevabrikud, piimatooted, vürtsid, palmisiirup, džunglimesilaste mesi, hautatud mais, mangod, puuvill, värsked pähklid, mingid veidrad nuustikud, punutised, tamarind, maaõunad – kõik see ja rohkemgi jäi lisaks uutele kohtadele ja vaadetele mõnepäevase teekonna sisse.

Tee ääres pakutakse väga odavat ja väga vürtsist karrit, ikka sellist, et lauast tuleb nuttes lahkuda. Tihti on need bufee-tüüpi, saad valida nelja-viie karri vahel ja lisaks veel riis ja värske salat. Salat on tavaliselt kõige vähem vürtsikas toit, enamasti maitsestatud purustamata terapipraga − see annab ehk natukene aimdust kohalikust vürtsitasemest. Siin pole ebatavaline, et karrit süüakse nii hommikul, lõunaks kui ka õhtuks, tundub natukene nagu paljuvõitu, aga no kui maitseb, siis miks ka mitte.

Teeääred on sõltuvalt kohast muidugi ka puuviljamüüjaid täis ja niisama mutikesi, kes põllulapi ääres enda korjatut müüvad. Pisut suuremates kohtades on ümberkaudsetest küladest kokku ostetud ananassid, mangod, banaanid, papaiad kõik ülimaitsvad, sümboolse hinnaga ja soovi korral lõigutakse sulle kohapeal ka parajateks suutäiteks.

Närvikõdi tekitavad juhtumised elevantidega

Sri Lanka puhul ei saa jätta rääkimata elevantidest. Neid hoitakse siin templites, turvakodudes ning neid jookseb ringi ka rahvusparkides ja niisama looduses. Ilmselgelt on nad väga lahedad loomad, aga siinsetele farmeritele väidetavalt ka korralik peavalu. Suuremad isendid on üle kolme meetri kõrged ja kaaluvad üle 5000 kilo, nii et kui üks kari su põllulapilt voi banaaniistandusest üle otsustab käia, ega siis eriti midagi alles ei jää. Räägitakse, et kui nad kurjaks saavad, siis nalja ei ole ja aeg-ajalt nad mõne fotot tegeva turisti ikka surnuks tallavad.

Tee ääres on kohati liiklusmärgid, mis elevantide eest hoiatavad, enamasti valehäired. Kui siis paarisaja meetri pärast üks elevant risti keset teed seisis, siis oli üllatus ja ehmatus muidugi suur. Keerasin ruttu otsa ümber, sõitsin pisut eemale ja reegleid eirates tegin äarisevate kätega kiiresti pildi ära. Elevant on ikka praktiliselt sama suur kui buss! Võttis põlve värisema küll ja nuputasin siis, et mis eluga peale hakata. Tagasi nagu ka ei tahtnud sõita, suur ring oleks tulnud. Üks väike turistibuss pidas kinni, juht keris akna alla ja ütles: „Ära pabista sõber, lähme, ma teen sulle katet.”

Siin on osas kohtades kombeks elevante auto- ja bussiakende kaudu toita, kuigi see pole eriti mõistlik ja on tegelikult ka keelatud. Nii nad seal siis passivadki risti keset teed, hõlpsa maiuse ootuses. Kui auto lähemale jõuab, astuvad korraks kõrvale ja kui auto hoo maha võtab, siis jälle astuvad auto poole, et oma maius (banaanikobar, kõrvits jms) kätte saada.

„Saateauto” sõitis siis elevandi kõrvale, aga nii, et kui too ühele poole tee äärde tõmbus, peatus auto sedasi, et tee teise äärde jäi väike riba, kust läbi sai lipsata. Pulss oli 200. Hingasin kergendatult ja ootasin pulsi taastumist, aga järgmise kurvi tagant paistis juba uus elevant. Sama taktikaga saime ka temast mööda, aga korralik loomaaiahais oli üleval, nii et võis kahtlustada, et sellega kohtumised ei piirdu.

Kolmas elevant oli kõige suurem ja tema otsustas, et ei lase ennast tee äärde suruda, hoopis saateauto pidi teepervele võtma, et mööda saada. Minule möödasõiduks seal ruumi enam polnud ja jäin seega teisele poole elevanti lõksu. Üpris täbar olukord tundus, kaks vantsi on selja taga (ja mitte eriti kaugel), mitte kuidagi poleks tahtnud tagasi sõita ja nendega uuesti kohtuda.

Samas ei tundunud edasiminek üldsegi ahvatlev ja kahel pool teed on džungel, mis ilmselt elevante täis, nii et sinna ei saanud samuti minna.

Kujuta nüüd ette, et pead sellisest jurakast tsikliga mööda sõitma. Äkki otsustab ta sind sõbralikult oma londiga müksata, arvates, et pakud talle banaani? Või siis ei meeldi talle Royal Enfieldi põrin? Või saab niisama pahaseks? Ühesõnaga, tol hetkel tundus, et väga suured munad peavad sellise möödasõidu jaoks olema. Pealekauba terasest! Õnneks tuli vastassuunast üks kohalik külamees väikese võrriga, koorem sabal, piltlikult öeldes plätud jalas ja lõbusat lauluviisi vilistades. Ja sõitis igasuguse probleemita elevandist mööda! See tõstis pisut eneseusku ja kuna ka saateauto oli teisel pool elevanti mind ootama jäänud, siis... käik sisse ja minekut. Kuidagi ma sealt mööda sain ja lõpuks kohtasin viit elevanti. Sellest piisas täielikult.

***

Lugesin internetist kunagi ühte vastust küsimusele, kas minna Sri Lankale tsikliga või mitte. Üks vastus kõlas, et kui sa juba kaalud seda (st sul on olemas teatud huvi ja täidetud teatud eeldused), siis kindlasti tasub seda teha. Nõustun selle arvamusega täielikult.

Tekst ja fotod: Madis Maks

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga