Troopikas krokodille ja meduuse trotsides

Austraalias Riia sõsarlinnas Cairnsis resideeruv endine ajakirjanik ning pühendunud ekstreemspordihuviline Helen Clark annab Austraalia troopilise osa külastamiseks palju näpunäiteid.

Austraalias Riia sõsarlinnas Cairnsis resideeruv endine ajakirjanik ning pühendunud ekstreemspordihuviline Helen Clark annab Austraalia troopilise osa külastamiseks palju näpunäiteid.

Vaatamata inimsööjatest krokodillidele, mürgistele meduusidele ja desserttaldrikusuurustele karvastele ämblikele, on Austraalias Queenslandi osariigis asuv Cairns seiklus- ja loodushuviliste Meka. Cairnsist idas on Vaikne ookean ja Suur Vallrahu, läänes, põhjas ja lõunas aga vihmametsad, kus saab nautida tegevusi matkamisest kuni sukeldumiseni. Siinne troopiline kliima, kaunis loodus ja kummalised loomariigiesindajad toovad Riia sõsarlinna Cairnsi igal aastal üle kahe miljoni turisti.

Napilt alla 150 000 elanikuga Cairns on just paraja suurusega, et see ei tunduks suurlinnana ega ka väljasuremisohus kolkana. Lähim suurem linn, Townsville, on umbes nelja tunni autosõidu kaugusel lõunas (austraallased arvestavad teekonda pigem sõiduks kuluva ajaga, mitte kilomeetrites) ja Queenslandi „pealinn“ Brisbane lausa 1700 kilomeetri kaugusel. Üks on kindel – Cairnsis on alati soe, aasta keskmine temperatuur püsib kolmekümne soojapügala kandis ja õhuniiskus on enamasti üle 60 protsendi. Seega ei pea liialt muretsema, millised riided kohvrisse pakkida: lühikesed püksid, T-särk ja plätud sobivad alati. Vihmakeep võiks küll igaks juhuks kaasas olla, sest kunagi ei tea, millal järgmine troopiline sahmakas taevast alla sajab.

Eestist on Cairnsi suhteliselt lihtne lennata Finnairiga – kõigepealt Helsingisse ja sealt edasi kas Tokyo, Osaka või Hongkongi kaudu otse Cairnsi rahvusvahelisse lennujaama. Minimaalselt tuleb maailma kuklapoolele jõudmiseks lennukis veeta 24 tundi.

Krokodillid juba lennujaamas

Seda, et oled troopikasse jõudnud, hoomad juba esimesest hingetõmbest Cairnsi lennujaamas. Õhk tundub paks ja esialgu võib tekkida tahtmine sügavalt sisse hingata. Seiklused siit juba algavadki, sest kui autoga lennujaamast kesklinna poole sõites märkad teeäärses veesilmas krokodilli, võid oma silmi uskuda. Üks parimaid kohti siinsete krokodillide vabas looduses trehvamiseks on lähemal kui arvata võiks – Cairnsi lennujaam, mis rajatud soisele mangroovialale. Lennujaama lähedale on kohaliku floora ja fauna avastamiseks rajatud võsasse lausa laudtee.

Kõige parem aeg Cairnsi külastamiseks on aprillist oktoobrini, sest siis tunduvad siinsed temperatuurid põhjaeurooplasele üsna talutavad ja ka troopilised tormid ei ole nii suur probleem. Troopiliste tsüklonite ja üleujutustega on kohalikud muidugi harjunud ja elanike jaoks toimib efektiivne hoiatussüsteem. Viimane tõsisem torm Yasi räsis Cairnsi ümbrust 2011. aasta alguses, kuid tsükloni epitsenter jäi siitkandist umbes 100 kilomeetri kaugusele lõunasse ja hävitas suurema osa Austraalia banaanisaagist. Banaanikilo eest küsiti tol aastal isegi kuni 18 dollarit (umbes 12 eurot). Kuigi meedia hoiatab tormi eel alati pea maailmalõpu eest, ostavad paljud tsüklonitega harjunud kohalikud endale tormiootuses hoopis kasti või paar kesvamärjukest, kutsuvad sõbrad külla ja panevad grilli tulele, et seltsis oleks lõbusam tormivangis istuda.

Kohalikke iseloomustab muretu ellusuhtumine

Põhjaaustraallasi iseloomustabki muretu suhtumine loodusnähtustesse, ülearu ei vaevata pead ei tormide ega potentsiaalselt ohtlike loomariigiesindajate pärast. Kohalikus ajalehes Cairns Postis on üsna tavalised pealkirjad stiilis „Mees pääses napilt krokodilli küüsist“, „Kewarra Beachil napsas krokodill perelemmikut Rexi“, „Turist sai Fitzroy saarel irukandji meduusi käest kõrvetada“ või „Purjus turist lakkus mürgist konna“.

Krokodillid, kuigi laialt levinud ja ohtlikud, probleeme enamasti ei põhjusta, kui just inimesed ise rumalaid seiklusi ei otsi. Neid on üsna lihtne vältida, valides ujumiseks mägijõgede ülemjooksud või hotelli basseini. Ka Suurel Vallrahul ei pea neid kartma, sest üldiselt ei ole ookean krokodilli meelispaik. Üldjuhul satuvad rünnaku ohvriks tegelased, kes vindise peaga, krokodillide teada-tuntud pesitsusalal öisel ajal saatust trotsides ujuma lähevad, või teismelised, kes eakaaslaste survel krokodillidest kubisevasse jõkke hüppavad.

Meduusidega (täringmeduus ja irukandji) on aga teine lugu. Neid võib kohata nii kohalikus rannas kui ka kaugel avamerel. Kõige parem kaitse nende eest on kogu keha kattev veniv lükrakostüüm, mida igal laeval turistidele laenutatakse. Sama kostüüm kaitseb ka efektiivselt päikesepõletuse eest. Kohalikud rannad on novembrist maini varustatud meduusivõrkudega, mis hoiavad suurema meduusi, täringmeduusi, küll eemal, kuid pöidlaotsasuurune irukandji mahub võrgusilmadest läbi. Igal aastal satub umbes kümmekond inimest just nende mereelukate tõttu haiglasse, ent enamasti ei osutu meduusi kõrvetamine eluohtlikuks.

Kuigi kohalikud hirmutavad turiste ka madude ja ämblikega, ei ole neid paaniliselt karta vaja. Suure tõenäosusega neid linnas ei kohta ja kui metsarajale minna, siis piisab tervest talupojamõistusest – vaata oma jalge ette ja ära ussi torgi. Metsas tuleks peljata pigem sääski ja kaane, kellest Cairnsi lähiümbruses juba puudu ei tule. Malaariaohtu Cairnsis just pole, kuid mõned sääsed kannavad siiski Dengue viirust. Otsest ravi sellele pole, kuid enamik inimesi elavad selle viiruse üle, kui tegu pole just väga nõrga immuunsüsteemiga. Ainus viis Denguet ennetada on kasutada sääsetõrjet ja vältida sääsehammustusi.

Piiramatult matkamisvõimalusi

Cairnsi ümbrus pakub tohutul hulgal lühemaid ja pikemaid matkaradu, millest nii mõnedki kätkevad endas lausa hingematvaid vaateid troopilistele koskedele ja mägedele. Võimalik on matkata nii giidiga kui ka üksi, sõltuvalt enda soovidest ja kogemustest. Häid ideid ja matkakaaslasi on lihtne leida avalikest Facebooki gruppidest (Cairns Outdoor Adventure Group ja Cairns Adventure Group). Pikematest matkadest tasub ette võtta Davies Creeki rahvuspargis Lamb’s Head ja Devil’s Thumb Mossmanis, aga ka Queenslandi kõrgeim tipp, Cairnsist lõunas Wooroonoorani rahvuspargis asuv Mount Bartle Frere. Lühematest on nimekirjas Cairnsi botaanikaaiast alguse saavad Red Arrow ja Blue Arrow ning Trinity Beachil Earl Hill.

Sügaval Daintree vihmametsas (umbes kolmetunnise autosõidu kaugel Cairnsist, põhjas Cape Tribulationis) on veel üks põnev atraktsioon neile, kes eelistavad metsas matkamise asemel Tarzanina trossi otsas puult puule liikuda. Tegu ei ole adrenaliinijanulistele mõeldud atraktsiooniga, vaid kontrollitud rahuliku köislaskumisega, mis on mõeldud igas vanuses inimestele alates kolmandast kuni saja kolmanda eluaastani. Hea võimalus kohtuda varaanide, püütonite, kaasuaride, puukängurute ja paljude troopiliste lindudega või lihtsalt vihmametsa ilu nautida.

Rattahuviliste meelispaik

Üha rohkem külastavad Cairnsi ka maailmatasemel sportlased. Suurimad tõmbenumbrid on Cairnsi võõrustatav, juuni keskpaigas toimuv Raudmehe (Ironmani) etapp Cairnsi seiklusfestivali (Cairns Adventure Festival) raames ja viimastel aastatel on Cairns taas populaarsust kogunud maastikuratta ja downhilli'i võistluste sihtkohana. Siinne loodus ja kliima on väga atraktiivsed – maailmas pole järele jäänud just palju kohti, kus kilomeetrite viisi keset vihmametsa maastikurattaga sõita saab.

Cairnsist 100 kilomeetri raadiuses on kolm spetsiaalset maailmaklassi maastikurattaparki ja hulk kohti, kust rattaid laenutada. Kindlasti on sellel suur roll Cairnsi kohalikul mehel Glen Jacobsil, kes esimesena maailmas mägirattaradade rajamisest endale elukutse kujundas ja kes siiani siinseid radu luua aitab. Mees on kohaliku legendi staatuses. Sageli näeb hallipäist seiklejat kohalikel radadel tuuritamas, tervitades iga vastutulijat laia ja sõbraliku naeratusega, olles õnnelik, et tema elutöö valmistab paljudele veel aastakümneteks rõõmu.

Smithfieldi maastikurattapark asub Cairnsi äärelinnas ja on kahtlemata kõige lihtsamini ligipääsetav – siit leiab nii algajatele mõeldud rohelisi kui ka eksperdi tasemel musti radu. Üldiselt on Smithfield tehniline rada ja juba seitsmekilomeetrine ring võib algaja hingetuks võtta. Davies Creekis Mareeba lähedal (umbes 45-minutilise autosõidu kaugusel Cairnsist sisemaale) leiab algajatele sobilikuma raja. Kiire, kuid tehniliselt mitte nii nõudlik. Athertoni maastikurattapark on suurim (ligikaudu 100 kilomeetrit Cairnsist) ja seal leidub ligi 80 kilomeetri ulatuses radu igale kogemusastmele. Athertoni radade avastamiseks tasub võimaluse korral võtta vähemalt kolm päeva.

Kes veelgi ekstreemsemaid elamusi otsib, ei pea Cairnsi külastades kindlasti pettuma. Cairnsis asub näiteks maailma esimene spetsiaalselt benji-hüppeks rajatud 50-meetrine torn, mis ei ole just maailma kõrgeim, aga on kindlasti üks unikaalsemaid. Torn asub troopilises vihmametsas mäe jalamil ja soovi korral kastetakse sind torni all asuvasse mägijõkke, millest musklis paadimees sind paati tõmbab ja kaldale viib. Cairnsi benji-hüppetorn saab uhkustada suurima „hüppemenüüga“ – valida saab 16 hüppestiili vahel, sealhulgas jalgrattaga, silmad kinni seotult, kätelseisu tehes ja kasvõi ihualasti. Viimati mainitud stiil on eriti populaarne poissmeesteõhtute tähistamisel.

Kui 50 meetri kõrgusest tornist väheseks jääb, saab hüpata ka nelja kilomeetri kõrguselt. Cairns on üks vähestest kohtadest maailmas, kus langevarjuhüpet on võimalik teha suisa lühikeste pükste ja T-särgi väel, ilma külmast siniseks tõmbumata. Nelja kilomeetri kõrguselt paistab nii Suur Vallrahu kui ka maailma vanim vihmamets Daintree. Valida saab põllul ja rannal maandumise vahel, viimane pakub muidugi eriti ilusaid vaateid. Mis seikluse veelgi närvekõditavamaks teeb, on teadmine, et sel rannal võib hea õnne korral märgata nii krokodille kui ka ürgaegseid, umbes 60-kilogrammiseid hiigelsuuri väljasuremisohus linde kaasuare. Viimased inspekteerivad hea meelega turistide piknikukorve, et oma menüüsse vaheldust tuua.

Kärestikust alla

Veesõprade rõõmuks on Cairnsist umbes kahetunnise autosõidu kaugusel Tully Gorge’s, Austraalia ainus koht, kus saab proovida lauaga kärestikust laskumist ehk river boarding'ut. Kui võrrelda seda rafting'uga, on esmapilgul tegu ühe eriti hirmsa atraktsiooniga, sest kärestikus varitsevad kivimürakad on lausa silmade tasandil. Tegelikult saab lauda üsna lihtsalt kontrolli all hoida, sest raskuskese on hästi madalal ja on praktiliselt võimatu ümber kukkuda või lauda ära kaotada. Turvavarustuse hulka kuulub kiiver, päästevest, neopreenist paksud püksid, motokrossi põlve- ja säärekaitsmed ning varbaid hoiavad kivide eest lestad. Hea ujumisoskus ja ingliskeelsetest käsklustest arusaamine on nõutav turvalisuse huvides.

Suur Vallrahu

Kui eelmainitud tegevused ei ole just iga Cairnsi külastava turisti nimekirjas, siis Suur Vallrahu on seda kindlasti. Vallrahule saab sõita nii Cairnsist kui ka Port Douglasest. Kui otsid unikaalset kogemust, tasuks proovida Ocean Safarit Cape Tribulationis. Loodus on siin eriti rikkumatu ja metsik ning teisi kommertslaevu siinkandis enamasti ei näe. Kiirpaadiga võtab Mackay ja Undine korallrahule sõit aega vaid 25 minutit ning juba oledki ümbritsetud merekilpkonnade, sadade värviliste kalade ja kaunite korallidega. Kiirpaat on madala põhjaga ega vaja seetõttu randumiseks kaid, reisijad võetakse peale otse rannaliivalt. Sõidu ajal mängib särtsakas muusika ja kapten teeb aeg-ajalt piruette, et reis lõbusamalt kulgeks.

Unikaalsete vallrahukogemuste hulka kuulub ka Sunlover by Starlight, mis kujutab endast Vallrahu platvormil ööbimist. Ankur hiivatakse Cairnsist esimese päeva hommikul. Päev möödub sukeldudes, snorgeldades, klaaspõhjaga paadi ja poolallveelaevadega tuuritades ning veealuses observatooriumis mereelukaid jälgides. Ööseks jäävad platvormile maksimaalselt 18 inimest, kes saavad nautida kõige imelisemat tähistaevast keset Suurt Vallrahu. Järgmisel päeval on aega veelgi snorgeldada ja klaaspõhjaga paadiga sõita ning siis korjatakse seiklejad jälle laevale ja tuuakse Cairnsi tagasi.

Kel aega rohkem, sel tasub ette võtta sukeldumiskursus. Minimaalselt kulub selleks neli päeva – kaks päeva klassiruumis ja basseinis ning järgmised kaks avamerel sukeldumiseks. Kui aega napib ja soovi on vähem, saab alati ka algajatele mõeldud sissejuhatavat sukeldumist proovida. Maksimaalselt sukeldutakse 12 meetri sügavusele ja tegevuse kestuseks on umbes 25 minutit. Hea ilmaga on nähtavus vallrahul sageli 20 meetri kanti ja ka snorgeldades saab suurepärase elamuse. Vallrahu ekskursioonide valik võtab silme eest kirjuks ja turistil on sageli raske valikut teha. Green Island kuulub küll pakutavatest soodsaimate hulka, kuid kauneid koralle seal palju just ei näe (liivakaldaga saarekesed ei ole korallirikkad) ja kui rahakott lubab, tasub kindlasti minna kaugemale kui Green Island.

Kuigi viimasel ajal on ülemaailmsesse meediasse jõudnud üha enam jutte, et Suur Vallrahu on hävinud ja vaadata pole enam midagi, ei ole olukord sugugi nii mustvalge. Merebioloogide sõnul mõjutab Vallrahu tervist nii ookeani temperatuur, UV-kiirgus kui ka suured tormid, ent üldiselt on Vallrahu kohanemis- ja taastumisvõimeline ning loodetavasti saab selle kordumatut ilu nautida veel mitu põlvkonda.

Loodusega sina peal oleva inimese jaoks on Cairns midagi maapealse paradiisi sarnast – siin on kõik, mida hing vähegi ihaldada oskab. Ka kalleid ekskursioone broneerimata võib rõõmu tunda privaatsetest koskedest ja sadade, kui mitte tuhandete aastastest vihmametsapuudest ning lihtsalt rannas jalutamisest. Põhjamaise ja reserveeritud inimese patareid saavad jälle pikaks ajaks laetud ja ehk saab terviski kosutust.

Tekst ja fotod: Helen Clark

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga