Tõukekelk sobib maal libedaga külapoes käimiseks, aga temaga on hea sõita ka jääl, veel, heinamaal ja matkata läbi võsa. Silvia Pärmann käis tõukekelgu võimalusi proovimas ühel soojal ja sombusel jaanuaripäeval Soomaal.
Auto termomeeter ütleb, et väljas on viis kraadi sooja. Are kandis, keset rohetavaid põlde, heliseb telefon ning matkakorraldaja Aivar Ruukeli optimistlik hääl teatab, et jääolud on küll pisut muutunud, aga matk toimub igal juhul. Sõidame edasi, peagi pärast Torit selgub, et jääolud on suurepärased – kogu metsavahetee on kaetud perfektse jääga. Kummalgi pool teed vuliseb sügavates kraavides rõõmsalt vesi. Matk looduses, mis peaks rahustav olema, hävitab veel enne algust aastase närvirakkude varu. Teo- kiirusel liikudes ja libisedes jõuame stardipunkti sügaval Soomaal, lumise heinamaa servas.
Esimene inimhing, keda kohtame, teeb parasjagu Lemmijõel kelguga kiiruskatset: suits hooletult hambus, müts kuklasse lükatud ja jope hõlmad lehvimas, kihutab ta meie poole, samal ajal kui kelgu jalaste alt lendab mõlemale poole laias kaares vett. Jää on vähemalt 15 cm paks, kuid viimaste päevade soojad ilmad on sellele sulatanud paari sentimeetri jagu vett.
Märtsis, enne jääminekut, ei tunneks ma vähimaidki süümepiinu, korraldades stseeni ja keeldudes valjuhäälselt matkajuhi ettepanekust jõele minna. Nimelt osalesin viieaastasena naabripoisi korraldatud ekspeditsioonis kevadisele, paksu lumega kaetud Pärnu jõele – sellest on mul ainult halvad mälestused. Jaanuarikuine jää vee all on õnneks tugev.
Ruukel jagab kätte kelgumatkaja varustuse. Kõigepealt vile ja jäänaasklid. Esimesega tuleb pärast vette kukkumist õnnetusest märku anda ja teise abiga ennast kaldale tirida. Siis räätsa, mille tald pakub jääl pidepunkte, ning kelgud. Kelgud on kergemad kui vanad head Soome kelgud, lühemate jalastega ning väga praktilise puitistme asemel on neil otsatult ebapraktilise suurusega korv.
Libiseme ettevaatlikult Lemmijõe voogudele. Ma pole tõukekelguga sõitnud lapsepõlvest saadik, paljud proovivad seda esimest korda. Kuid ühe jalaga hoo lükkamine ja teisega jalasel seismine on ju imelihtne. Natuke treenimist ja kelk võiks kihutada paar-kolmkümmend kilomeetrit tunnis.
Jõel sõitmise rõõmu pole kauaks, vesi läheb liiga sügavaks ja peagi juhib Ruukel loodusele alla vandudes seltskonna heinamaale. Üleujutuste ajal vee alla jäänud heinamaa jäätus külmade tulles, läbi selge jää paistavad rohutuustid, kivikesed ja oksaraod. Lapsepõlve kelgusõitudega Pärnu lahel, kus tuulise ilmaga sai hõlmad purjena lahti teha ning vuhiseda kelgul seistes üle päikse käes kiiskava jää, sarnaneb praegune ettevõtmine sombusel Soomaal üsna vähe. Aga Soomaa on jällegi hulga vaheldusrikkam ja põnevam, näitavad järgmised neli tundi.
Peagi pääseme jõele tagasi, rahulikuma vooluga varjulistes kohtades on jää juba päris jää moodi. Umbes tunni järel teeme esimese peatuse, et imetleda ühe kopra elutööd hiiglasliku puu langetamisel. Suitsetajate huvi loomajälgede ja muude looduse märkide vastu on suur ning matkaseltskond teeb seetõttu üsna regulaarselt pause. Ilmselt peletavad kelgutajad loomad jõest kaugele. Soomaal ongi lihtsam metsloomi autoaknast näha, sest autodega on loomad harjunud, tõukekelk on aga nende silmis ohtlik eksootika, mis liigub arusaamatuid teid pidi.
Eesti pehmetel talvedel on kelgumatka jaoks parim vettpidav jalanõu. Jääl liikumiseks saab selle külge kinnitada räätsa.
Raudna jõe ja Lemmijõe kärestikulisel liitumiskohal ei jää muud üle, kui kelgud selga võtta ja ronida läbi tiheda kaldavõsa, kuni rahulikuma vooluga kohas taas jääle pääseb. Ilmselgelt teeme seda liiga vara: pool seltskonda on jõele tagasi jõudnud, pool veel kaldal, kui kostab esimene kilja- tus, seejärel vile ning hetke pärast annavad hääled märku käivitunud päästeoperatsioonist. Kelgutaja pääseb vaid märgade jalgadega, aga kelk vajab päästmist. Kui ma peaks edetabelisse panema asjad, millega mulle ei meeldiks oma pühapäeva sisustada, siis jaanuarikuises Raudna jõe jääsupis kelgu välja tirimine oleks kindlalt esimesel kohal.
Teekonda jätkame ettevaatlikumalt, hoides teiste matkajatega ohutuna tunduvat vahet. Siiski avaneb hapra jääga jõekäärus kelgutajate rivis viimase ees seiklusfilmilik vaade, kui temast mõni meeter eespool kelgujalaste all jää raginaga praguneb ja veele ruumi teeb.
Ootamatult võtab maastik lõpuks täiesti talvise ilme ning esimeste vastupidava jää kuulutajatena näeme kohalikke kalamehi, kes varahommikust saadik on muretult auke puurinud ja õngitsenud. Õhtuoote jagu on kalu juba jääl rivis ootamas, vahelduseks kasutavad nad rõõmsalt võimalust kelgutajatega lobiseda.
Teekonna viimased kilomeetrid lõpp-punktini Karukosel kaovad kelgujalaste all väga kiirelt. Jõgi on lai ja jää sile. Mõnes kohas annavad sügavad praod aimu jää paksusest, kuid enamalt jaolt mustab jää salapäraselt. Kaldaäärses vees kelgu väljaõngitsemine langeb minu edetabelis koha võrra allapoole, tehes esimese koha vabaks keset Raudna jõge vette kukkumisele, seljas kümme kilo allveefotograafiaks sobimatut tehnikat. Tõukekelgumatka lõpuspurt tuleb seepärast äge.