Helle-Mai Pedastaar õpib Indoneesias indoneesia keelt, kultuuri ja batikmaali. Püüab jõudumööda suures saareriigis ringi liikuda. “Kas matustel juba käisite? Haudu seal kalju sees nägite?“ Umbes nii võiks kõlada turistide kerge vestlus õlle kõrvale Rantepao restoranides. Surm on Tana Toraja suurimaks turismiatraktsiooniks, kuid seda põrmugi mitte masendaval kombel. Surm on siinkandis hoopis elu suurim pidu.
Sulawesi saar Indoneesias on arvatavasti maailma kõige imelikuma kujuga saar. Kus neli harali saba ühtivad, umbes sinnakanti jääb torajalaste mägine kants.
Tana Toraja – torajade maa – on tõeline puhkus silmale: rohelised künkad täis kohvi- ja kakaoistandusi, troopilisi puid ja põõsaid, vahelduseks terrassistatud riisipõllud, kus mõnuga püherdab torajalaste lemmikloom pühvel. Pühvlite hüvanguks jäetakse suisa iga põllu sisse üks vesine kaev, kus see töntsakas ja aeglase loomuga sarviline end kuumuse eest peita saab.
Pühvel või õigemini tema sarved on ilmselt olnud aluseks ka Toraja kuulsale arhitektuuristiilile, sarvilistele tongkonan majadele.
Ma jõuan torajade maale pärast kolmepäevast jalutuskäiku läbi Mamasa oru. Ka Mamasas olid algselt majadel rasked sarvkatused, sest mamasalaste esiisad tulid siia kunagi Torajast läbi mägede ja metsade ja ei unustanud seda omapärast ehitusgeeni maha. Mamasas on aga suhteliselt vähe traditsioonilisi maju alles. Nii et Tana Torajale liginedes pani algul iga kõrguv katuseviil ahhetades fotokat tõstma. Ühel hetkel aga taipasin, et need efektsed majad pole mingid ajaloolised jäänukid, vaid et torajalaste traditsiooniline ehituskunst elab jätkuvalt.
Pea igas külas võib vanade tongkonan majade kõrval näha mõnd äsjalõpetatud või veel pooleliolevat sarvmaja või väiksemat riisihoidlat. Traditsioonilist bambuskatust on küll üha sagedamini asendamas plekk ja kasutama on hakatud ka naelu, kuid vorm ja efektsus on jäänud samaks. Need majad on kõik suunatud põhja – arvatavasti selleks, et märkida suunda, kust torajade esiisad tulid.
Vaatamata nendele ajaloolistele majadele pole torajalased sugugi moodsatele aegadele jalgu jäänud – kirevate nikerdatud kukkede ja kümnete paaride pühvlisarvedega ehitud maja kõrval võib rahulikult seista SAT-TV pann. Pere land cruiser pargitakse kenasti uhkete riisihoidlate vahele. Pere mainet tõstavad muidugi nii riisihoidlate arv kui ka läikiv auto! Riisihoidlad seisavad siledaks lihvitud postidel, et rotid ei saaks üles ronida, ja tavaliselt on sinna juurde ehitatud ka mõnus platvorm, kus pere päraslõunati istumas käib. Huvitav, kas varsti on oodata väikest arhitektuurilist täiendust, et need katuseviilud ulatuksid autodele nii vajalikku vihmavarju pakkuma?
Tana Toraja ametlik keskus asub Makales, aga enamik külastajaid läheb sealt 18 km kaugusel asuvasse atmosfäärikamasse Rantepao linna. Ma olin juttude põhjal vaimusilmas endale ette mananud midagi Bali Ubudi taolist – mitte päris Katmandu Thamel või Bangkoki Khao San Road, aga igatahes koht, kus leidub suuremal hulgal külalistemaju, turistirestorane, suveniiripoekesi jms. Kõike seda Rantepaos ka on, aga sugugi mitte ülekülluses. Novembrikuus, mil meie sinna sattsuime, oli muidugi ka turismihooaeg möödas (enamik turiste tõttab torajade maale juulis-augustis), nii et ilmselt olid paljud kohad lihtsalt suletud.
Siiski leidus Rantepaos mitmeid isehakanud giide, kes kutsusid agaralt mõnele järgmisel päeval toiumuvale matusele. Just see ongi põhiline, mida turistid Torajas teevad – nad käivad matustel või haudu vaatamas. Kui kasutada reisijuhtide ja reisikirjade sõnavara, siis on matus Tana Torajas elu suurim pidu. Ja kuna matus toimub enamasti mitmed head aastad pärast inimese surma (et pere jõuaks piisavalt mammonat kokku koguda), siis pole tõepoolest põhjust kurvastamiseks. Leinajad tulevad kokku traditsiooniliseks vaatemänguks, mille käigus lõigatakse paarikümnel kuni paarisajal kurbade ümmarguste silmadega vesipühvlil rituaalselt kõri läbi.
Huvitavaks muudab asja see, et enamik torajalasi on kristlased ja mitte üksnes nime poolest. Seda võib näha pühapäeviti iga kirikust mööduja – nii innustunud kiituslaulu ei kuule just sageli. Kuid ristiusk on pidanud kohanema ja kirikuisad mööndusi tegema, et võita torajalaste südameid. Nii turritab pea iga kiriku katusest välja juba tuttav traditsiooniline katusesiil ja altarid on kujundatud puna-must-kollases toonis ja ehitud kukkede, pühvlisarvede ja muude taoliste kujutistega. Ja matustel on piibliga kirikuõpetaja asemel nuga välgutavad mehed… Need on vaid mõned näited torajalaste vastuolulisest segukultuurist, kuidas iidseid animistlikke traditsioone ja kristlust on püütud kokku sobitada. Torajas kohal olles ei tundugi enam nii uskumatu, et need noored torajalased, kes käivad igati moodsalt riides ja klõbistavad lõputuid sms-e oma pildistavate mobiilidega, lähevad ühel hetkel ja elavad kaasa rituaalsele pühvlite ohverdamisele ja tantsivad trummipõrina saatel mõned traditsioonilised tantsud.
Meie teadsime, et nn matustehooaeg Torajas langeb kokku turismihooajaga ehk siis juuli ja augustiga. Selgus aga, et matustehooaeg on mõnevõrra pikem, kuni jõuludeni (seda väljendit kasutasid torajalased ise – enamik neist ju kristlased). Ja kuna novembri esimene nädalavahetus on kogu Indoneesias moslemite ramadaanikuu lõpu tähistamiseks riiklik püha, siis kasutavad torajalased seda vaba aega selleks, et pidada mõned eriti ekstravagantsed matused. Nii et sel novembri alguse nädalalõpul oli toimumas hulgim matuseid, millest mõned õige suured – 90 ja 110 vesipühvli ohverdamine. Seega oli meil päris mitmeid võimalusi matusele minekuks.
Ma pole taimetoitlane ja ma ei arva ka, et liha tuleb poest, kuid sellegipoolest olid mul veel üsna erksalt meeles nelja aasta tagused hetked Sumba saarel toimunud matustest, kus pühvlite kõrval ka mõned kenad hobused koos kuningalaibaga teise ilma saadeti. Nii et silme ette tekkinud uus kujutlus verest tühjaks voolavate pühvlite töntsakatest kehadest keset maalilist küla summutas mõnevõrra mu huvi kaasa elada torajalaste suurimale peole. Tegelikult kestab torajalase matus kolm või enam päeva – saabuvad külalised, toimuvad kukevõitlused, tantsitakse, süüakse-juuakse. Iga päev pühvleid ei ohverdata, kuigi kogu pidu saadavad vähemalt sigade surmruiged, keda tapetakse sadu ja mitte rituaalselt keset peoplatsi, vaid kaugemal.
Nii ma ei läinudki matustele. Ühelt poolt ma juba natuke kahetsen – mul oli võimalus kogeda midagi enneolematut ja ehedat ja pealegi ajal, kui üritust ei varjuta arvukate turistide fotokate välklambid. Ja kui ma hiljem Rantepaost lahkudes möödusin ühest külast, kus oli just matus (kuuldavasti väike, paarikümne pühvliga) lõppenud ja traditsioonilistes rõivastes külalised sammusid tagasi oma läikivate džiipide ja vähem läikivate veoautode juurde, siis kihvatas sees küll kahjutunne. Aga mis seal ikka. Kõigi märkide järgi otsustades kestavad matusepeod torajade maal veel tükk aega edasi.
Lisaks ekstravagantsele matusepeole on torajalastel ka üsna ekstravagantsed matmiskombed. Ühe teooria kohaselt on need asjad nii kujunenud sellepärast, et väärtuslikku põllumaad surnuaedade tarbeks ei raisataks. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga igatahes maa sisse sealkandis haudu ei kaevata. Tavaliselt peidetakse surnud koobastesse. Ja kuna torajade maad ehtivad lubjakivikaljud loovad selleks soodsad tingimused, siis ei tasu konte ja surnukehi kartvatel inimestel niisama sealsetesse koobastesse kondama minna – ootamas võib olla kirstuvirn ja mahapudenenud pealuud. Peale looduslike koobaste on väga levinud ka tehiskoobaste uuristamine kalju sisse. Koopale tehakse vaid väike avaus, mis kaetakse puu- või kiviplaadiga kinni. Sel juhul oli traditsiooniliselt kombeks ka kaljuservale kadunukese mälestuseks puust inimsarnase nukk sättida. Paraku on need nukud, tau-taud, hakanud järjekindlalt kaljuservalt kaduma ja nüüd hoitakse neid sageli selletõttu hoopis kodus. Terve galerii tau-tausid on veel väljas ja turistide jaoks valve all Rantepao lähedases Lemo külas.
Kui napib koopaid või raha tehiskoopa uuristamiseks, siis on ehitatakse kalju ette pisike hauakamber. Tavaliselt on sel hauakambril peal torajade sarvkatus ja peale kinnitatud seesolija foto. Veel üheks moodus on kirstu kinnitamine kalju sisse taotud puust taladele – ja kui kirst siis lagunema hakkab, kukub see (ja kõik, mis seal see on) kaljujalamile hunnikusse. Seda on ka mitmel pool Torajas näha, aga kõige turistlikumal moel ja sissepääsupiletiga on seda võimalik oma silmaga kaeda Rantepao lähedases Ke´te Kesu külas.
Nii et torjade maal on küllaga võimalusi šokeerivaks turismiks. Aga seda kõike tasakaalustab imeilus maastik ja torajalaste sõbralikkus. Tore, et torajalased on nii ristiusu kui moodsate aegade kiuste suutnud oma iidseid traditsioone mõnevõrra alles hoida.